Monday, 30 December 2013

Meanwhile in Tartu

Lubatud tolerantsusepostitus on ikka tegemata, ideed on veel arutamisel ja üleüldse ei tohiks ma siin blogides praegu luuserdada. Sess on sel aastal pühadele korralikult sisse sõitnud ja juba jõululaupäeval lugesin ma usinasti keeleteooriate ja süntanksite ja sõnade ja tähenduste kohta, khm. Ja niis see siin Tartus on jätkunud ka.

Eile kihutasin hommikul (loe: tegelt mitte nii hommikul) läbi vihma raamatukokku õppima. Veetsin natuke liiga kaua aega filosoofiariiulite vahel ilu metafüüsikast lugedes, vihm vastu katust/aknaid krabistamas, ja midagi ilusamat polekski üheks vihmaseks päevaks soovida osanud. Aga eks see ole alati nii, et mida parasjagu teha ei või, see tundub maailma kõige põnevam. Sõnaga, mu eesmärk oli leida refereerimiseks sobiv teos, mis kvalifitseeruks a) autori poolest päris* lingvistide alla, b) ei kuuluks aine ei kohustusliku ega soovitusliku kirjanduse nimekirja, c) oleks seotud keele ja semiootikaga, d) oleks vähemalt 100lk pikk, e) unustasin kindlasti midagi veel.

Punktist b) mul paraku eile aimu polnud. Minu viga ka, aga samas isegi kui oleks olnud, kust ma teadma oleks pidanud, et sealt refereerimiseks teost valida ei või. Normaalseid kursuse juhendeid ei viitsi u enamik õppejõude ju kirjutada. Olin siis natuke aega kurb, kui õhtul teada sain, et mu tehtud töö oli asjatu. Täna mõistan, et päris asjatu polnud, võin ju samal teemal mõne teise autori teose/artiklid võtta ja eile loetut edukalt kasutada. Samuti on mul kindlasti sellest eksamil kasu. Win-win. Kust see positiivsus tuleb, ma ei tea.

Koju jõudes sain peaaegu reaalse südari - olin läpakajuhtme lauale jätnud ja kui sul on kodus kaks kassi, kellest üks maailma suurim näriline, siis võite kolm korda arvata, kuidas see lõppes.

juhe



Ja ma arvasin, et elu on läbi. Nagu käbi. Iseenesest poleks väga hullu olnud, asjad saab aetud edukalt ka telefoniga, aga tänaseks on mul selle referaadi tähtaeg ja pool tööd jäi ju arvutisse, pahandus missugune! (siis ma muidugi ei teadnud, et see teema üldse ei kõlba)
Lubasin endale pühalikult, kui see jamps korda saab, hakkan Skydrive'i usinasti kasutama, et vajadusel saaks igast seadmest vajalikud failid kohe automaatselt kätte. Google Drive on ka väga suur abimees mul viimasel ajal olnud (eriti aegadel, mil eelmine arvuti katki läks ja mul tükk aega MS Office'it polnud), aga sinna ju automaatselt asju Wordist vist ei salvesta.

Ma ei suuda vist kirjeldada iialgi enam seda paanikat ja meelehärmi, millega ma siin nõutult istusin. Aga õnneks, nagu ikka, pärast essat suurt paanikat tuleb kaine mõistus tagasi ja hakkasin otsima võimalusi, kuidas seda parandada (mul on ju ennegi sama juhtunud ja ekshärra edukalt muid juhtmeid ka parandanud). Sain aru, kuidas süsteem toimib, aga ise käppa külge ei julgenud panna. Õnneks seal, kus häda kõige suurem, on aitajaid ka vähemalt sama palju. Ma pean kiitma, et mul on niiiiiii toredad sõbrad, kes nõu ja jõuga niiii palju aitasid. Lõpuks jäi sõelale kolm härrat, kes selle parandamisse uskusid ja vastavalt pädevad olid. Tõttasingi läbi vihma (jälle? eile sadas umbes terve päeva, lakkamatult, kust see vihm kõik tuli ja kuhu läks?) sündmuspaigale. Pärast mitut tundi nokitsemist, lõputuid vestluseid preili M-i pool, mõne teise sündmuskoha ülevaatamist sain tagasi oma peaaegu nagu uue juhtme! Ole sa tänatud, armas sõber! Ja kõik teised ka, kes kaasa elasid. Nüüd on natuke aega tehnikarindel loodetavasti vaikus.

Ehk tegelt olid need kaks päeva päris hullud kolmteist-reeded. Eelmine päev olin lõhkunud käekoti rihma ja teel bussijaamast koju tuli kohvril ratas alt. Mida juba niisamagi tõmmata oli megaraske. Oeh...

Nii ma siin siis aega raiskan, kuigi peaks tegelikult juba ammu raamatukogus olema. Aga pärast eilseid traagilisi sündmuseid tundub elu täna suisa lill. Ei tea, kust see positiivsus tuleb, aga kõige traagilistematel hetkedel on õnneks ikka mõte, et saab paremini, kohe saab korda, kohe on kõik jälle hästi ja veelgi paremini. Olgu see siis katkine läpakajuhe või mõni suurem traagika. Need kivid ja kännud ja käänud päriselt ka, kõlagu see kui suure klišeena tahes, teevad tugevamaks ja leidlikumaks kindlasti ka.

Aga homne või? Aasta vahetub ja minul on õnn & rõõm see vastu võtta ikkagi ühega kuldsest nelikust ja sedakorda Pealinnas. Ikka mingeid traditsioone peab hoidma ja minul on hea meel!

Lõppu mõni jõulusem pilt ka:

2013-12-22 12.12.02




[caption id="attachment_1193" align="aligncenter" width="540"]2013-12-23 17.27.59 Näe, Herz, vaata, süda![/caption]


2013-12-24 11.53.20




[caption id="attachment_1195" align="aligncenter" width="486"]2013-12-24 13.13.55 Jõulud missugused[/caption]

2013-12-24 17.39.30


2013-12-24 18.25.00




[caption id="attachment_1199" align="aligncenter" width="540"]2013-12-24 23.09.03 Maxima-kiisu[/caption]

[caption id="attachment_1200" align="aligncenter" width="540"]2013-12-27 18.41.32 Pärast jõule...[/caption]

Teritan Herzi!!!! :))))

1 comment:

herz said...

aah, ongi süda!!! Nii nummi!

No ma siis teritan vastu :))