Thursday, 19 December 2013

Ikka vingun ka vahepeal

Kuidas keerata pekki inimsuheteid, kuidas olla isekas mõrd, kuidas käituda, kui kokku saavad kaks kõige isekat inimest maailmas? See viimane on muidugi küsimus, millele ma vastust anda ei saa, sest see pole tõsi. SÜDAMES, kurat küll, oleme ju kõik tegelt head ja isetud. Ma oskan hoolida küll ja hea olla, a mis puudutab suhteid, siis olen ma ikka kuradi isekas küll. Lugesin just ühte blogi ja mõtlesin, et nojah, käitun küll nii, et mul oleks hea. Tahan inimesi näha sellepärast, et mina tahan ja minul on nii hea. Ja ükski keeldumine ei ole piisav põhjendus, sest mis põhjus see "ma ei viitsi" või "mul ei ole aega" on.

Jah, ma kirjutan sellest nüüd siia, sest selle rääkimine originaalvastuvõtjale (vau, mis sõnakasutus) on sama mõttetu kui siia kirjutamine. Ainus lootus on see, et endal hakkab kergem. Ja seda on vaja. Et endal ikka kuidagigi parem olla oleks. Viimasel ajal on seda jampsi nii palju ja kuna mul eriti midagi suurt praegu käsil pole, mille tähtajad mind tapaks, siis on olnud aega ka mõelda. Ja asju ära rikkuda.

Vahepeal hakkas tunduma, et suva, kõik on hästi, mul on siin üksi nii tore (siis, kui korterikaaslane ära oli) ja ma saan suurepäraselt üksi ise hakkama, ainult ärge torkige mind. A siis tuleb jälle tegeleda sajamiljoni jamaga ja siis läheb tervis ka veel pekki, oo ei, ma olen nädala algusest saati või veits kauemgi surnud kõrvapõletiku kätte. Üksõhtu tundsin, et lümfid hakkavad jälle paiste minema. Järgmiseks õhtuks oli pool kukalt ja pool kaela nii valusad, et magama jääda oli surm. Arsti juurde ei hakanud aega panemagi, esiteks nagunii poleks enam aega saanud ja teiseks noh, mis ma ikka targemaks oleks saanud? Pool tundi oma aega seal oodanud, et kaheks minutiks kabinetti saada, kuulata, et oi on jah põletik ja antibiotse saanud. Leidsin kapist veel eelmisest korrast üle jäänud vähemalt kaks lehte neidsamu (võibolla ka üleelmisest). Jah, kõrvapõletik on viimasel ajal sage külaline.

Ahjaa, see ka veel, et vanaks hakkan jääma. Lähen õhtuti max 11 paiku magama ja ärkan hommikuti ise pool 6 paiku või vähemalt enne kaheksat.

Okei, aitab halast. Ainus küsimus on see, et miks ma ei lõpeta lootmist ja enese alandamist läbi selle. Sellest ei saa ma aru. A tahaks.

No comments: