Monday, 2 December 2013

Hommik. Pingelangus. Tume tulevik.

Ega seda ei juhtu iga päev, et ma siia kell pool üheksa hommikul kirjutama satun. Ning ega sedagi, et ma all-nighteri kasuks otsustan juhtu ka just eriti tihti. Tavaliselt olen ma ikka seda meelt olnud, et parem kolm tundi und kui mitte midagi. Täna ei pidanud neid kahte-kolme tundi enam vajalikult.

Selle asemel tormasin hoopis kööki, pesin ilusad läikivad hõbedased kandikud puhtaks, ujutasin sellega terve köögi üle=jälle tegevust. Taipasin, et kui siia vegeteerima ja uudiseid lugema näiteks jään (mida ma pole sada aastat teinud), tuleks uuesti uni ja see oleks mõttetu. Keha ei saa veel päris täpselt aru, mida talt nõutakse (loe: kaheksa tundi und oleks päris normaalne. Seitse kõlbaks ka. Ok, viis oleks ka rahuldav).
Sama nali on söömisega - pärast teist võikut on kõht täis ja jälle hea olla. Samas Rimi salat läks ikka nii nagu varem. Ei jäänud ka täna saamata kommentaar, et küll ma söön palju. Armsad, armsad inimesed.

Aga tänane hommik on toonud selle, et ma ei mäleta, millal mul viimati nii kaua aega tegutseda, ärgata oli. Õigupoolest ei saa seda küll ärkamiseks nimetada, sest pole ju sekunditki maganud. Muudkui mõtted-mõtted-mõtted, ärevus, stress, pinge ja pingelangusest pole veel märkigi. Ma olen oma keha lihtsalt harjutanud nii suure pinge ja ärkvelolekutundide arvuga funktsioneerima, et raske on sellest välja tulla. Üle kolme kuu on hetk, mil vist saab hinge tõmmata. Kuigi Kaupsis hakkab ärev jõuluaeg pihta, pole see ikkagi nii suur koorem kui ülejäänu. Kuigi koorem kõlab halvasti. Ma olen absoluutselt väga nautinud seda aega. Ma ei saa ühtegi nime ega konkreetsemat asja praegu sõrmedest välja, sest mul on tunne, et olen möödunud festivalist liiga palju rääkinud. Igal pool.

Liiga palju asju läbi elanud, liiga palju mõtteid mõelnud, liiga palju filme vaadanud, liiga palju aega kinos veetnud ja liiga palju rumalusi teinud. Ükspäev läbi lume koju jalutades taipasin, et mu elus on vist mingi auk, mida ma igasugu asjadega täita üritan, aga mis, nagu mu pildid siin seintel, muudkui alla kukuvad.

Sestap olen ma terve öö mõelnud, et mis must nüüd küll saab. Olen mõelnud väga radikaalsete otsuste peale, näiteks see, et mul ei ole jaksu koolis käia praegu üldse. Olen mõelnud, et a) lähen jaanuarist tööle, ei peaks ju väga raske olema erialast tööd leida nüüd; b) võtan akadeemilise ja pühin Tartu tolmu jalge alt vähemalt järgmise sügiseni; c) üritan kooliga enam vähem ühele poole saada, mis tundub väga ebatõenäoline, kuna sügissemester läheb ju jälle aiataha.

Vahepeal mul tundus, et motti on ülearugi, kui TÜKi astusin ja selle esimehena funktsioneerima hakaksin. See tundus nii sürreaalselt lahe ja arvasin, et akadeemiline maailm, haridus ongi minu koht. Kandideerisin tol ajal Noored Kooli TÜ esindajaks ka parasjagu, ent nagu mõni teadjam teab, loobusin sellest. Õige valik kah, ma oleks praegu elav laip.

Tulevik on tume ja hägune. Kardan kõige rohkem seda, et kuna ma olen koolis luuser, siis pole mul midagi erilist sessi ajal ka teha. Ja siis ma mandun. Ma ei oska puhata. Ainult siis, kui ma läheks Tartust, Eestist eemale. Aega on veel kuu mõelda.

Kohv sai otsa. Aeg tööle minna.

No comments: