Tuesday, 31 December 2013

2013

Möödunud aasta jaguneb kaheks perioodiks: hull kevad ja hull sügis.

Hull kevad

sai alguse juba jaanuari esimestel päevadel, mil sain teate, et mind on valitud ERKI Moeshow pressiesindajaks. Astusin meeletu ree peale, mis mind talvest kevadesse kihutas. Lõputud Tallinn-Tartu vahet sõelumised, koosolekud, kirjatööd, kohtumised ja ajuragistamised viisid selleni, et pool elu möödus bussis, kool ja sõbrad jäid, nutt endal kurgus, tahaplaanile ja tervis käis muudkui allamäge. Ja nii see lumepall veeres ja lõpuks ära sulas. Ühel märtsikuulõpuõhtul.

[caption id="attachment_1205" align="aligncenter" width="540"]12.01 Üks saatuslik jaanuarikuuõhtu, mil me preili S-ga tegelikult välja minna ei plaaninud. Igasugu märgid ka viitasid sellele, et poleks pidanud minema. Uuel aastal õpin märke lugema (haa-haaa).[/caption]

[caption id="attachment_1206" align="aligncenter" width="540"]veebr_erki Nii see töö käis[/caption]

Sellel õhtul ärkas ellu mu sotsiaalne elu, mu peavalud kadusid ja ma ei tahtnud enam mõeldagi, et ma peaks iialgi enam Tallinnasse sõitma. Seega sidusin end ihu ja hingega Tartuga. Mu ellu tuli Indiefest, jätkasin Tudengipäevadega ja keskendusin koolile rohkem kui eales varem. Ja oooo milline rännak see oli. Sess algas juba maikuu alguses esimeste soojade ilmadega, Emajõe ääres peesitamiste, eksamiksõppimiste ja sõpradega. Ja raamatukoguga. Ma polnud kunagi eriline raamatukogusõppija olnud kuniks uudise sotsioloogia pärast sinna lehti lugema läksin ja enam ära ei saanud mindud. Koduseks sai hoopiski reaalteadlaste/arstide lugemissaal. Sellest sai ka kui omaette sootsium, elutsemisviis. Suhtlesin tol perioodil peamiselt nendega, kes ka raamatukogus sessiga hullusid.

Saavutus 1: uudise sotsioloogia küllaltki edukalt läbimine. Ma ei arvanud, et see üldse võimalik on. Meenutan esimese loengu tunnet, klomp kurgus, mõeldes, kui kuradi raske see jälle olema saab ja kuidas ma hiljemalt poole peal jälle põrun. Aga juba järgmisel korral õnnistati mind 3+3ga ja kõrge tabelikohaga. Hõissa! Mida lähemale jõudis lõpp, seda raskemaks läks. Suutsin küll mängu panna hunnik eelmise suve PMikogemusi, aga ikka oli raske. Kõige raskem oli mu jaoks see va neetud infograafik, mida tehes oli kõige suurem nutt kurgus.
Suurele pingele vaatamata jõudsin siiski võiduka lõpuni. Põrusin küll korra eksmil, aga ma ju vana teada tuntud hooletu, muretu ka. Aga kokkuvõtteks kiidusõnad ja rahulolev tulemus.

Saavutus 2: loogika läbimine. Asi, mida ma poleks endast jälle osanud arvata. Kui mõelda, mismoodi ma selleks õppisin.. siis noh, taevane ime, et see tehtud sai. Aga ma nautisin iga minutit ses protsessis. "Peaasi et lõbus oleks" slogani peaaegu et ehe näide. Uhke, siiani ikka päris uhke enda üle.

[caption id="attachment_1207" align="aligncenter" width="540"]aprill_kevadpäevad Kevadpäevad vs sess[/caption]

[caption id="attachment_1209" align="aligncenter" width="540"]aprill_öölaul Meie öölaulupidu[/caption]

[caption id="attachment_1208" align="aligncenter" width="540"]mai_indiefest Indiefest vs sess[/caption]

[caption id="attachment_1212" align="aligncenter" width="540"]indiefest_tenfold Indiefest: Tenfold Rabbit[/caption]

Seega sel ajal taipasin, et miski ei ole võimatu. Isegi mitte see, et elu suurimast laiskloomast saab jooksja. Jah. Mina, mina, kes ma terve põhikooli lõpu ja gümnaasiumiaja olin migreeni pärast pikamaajooksust vabastatud, kes ma jälestasin jooksmist rohkem kui midagi muud.

Aga just selle sessi ajal hakkasin ma suurest vihast, stressist ja ängist jooksmas käima, kuniks see mulle nii väga meeldima hakkas, et ma vahepeal suisa üle pingutasin.
Õnneks tekkisid meil paralleelselt sel ajal ka mõnusad öised Emajõeujumaskäigud. Sõbrad, sume suveöö & jõgi - ühed ilusamad mälestused sellest aastast.

jooks





[caption id="attachment_1213" align="aligncenter" width="540"]raamat Vana hea Hurda park & hommikune raamatulugemine enne ramsi[/caption]

Vaheetapp - suvi

Saabus suvi. Nukrad hüvastijätud armsaks saanud inimestega, hambavalu, teadmatus suuremana kui elu. Tuleb tunnistada, et suve ma väga ei mäletagi, tagantjärgi möödus see kui ühe silmapilguna. Tegelikult tean, et kannatasin vahepeal väga, ja ootasin sügist.

http://www.youtube.com/watch?v=3SpG7C4vHZQ

See lugu jääb meenutama ühe õhtu hambavalu, südamevalu. Ei teagi, kumb suurem oli.

Aga las pildid räägivad enese eest

suvi1


suvi2


suvi3


suvi4





[caption id="attachment_1221" align="aligncenter" width="540"]suvi_sünts Sünnipäev armsatega[/caption]




[caption id="attachment_1220" align="aligncenter" width="540"]suvi_nelik Viimane pilt nelikust enne maailmavallutusi[/caption]

[caption id="attachment_1219" align="aligncenter" width="540"]suvi_kurgid Minu esimesed[/caption]


Suve lõpetas võrratu tARTuFF. Ilusad inimesed, filmid, soojad tunded, suveööd, vihm, Indiefesti miniprojekt... selle aasta üks ilusamaid ja soojemaid mälestusi.

tartuff


Tegelikult juba veidi enne tARTuFFi sain kutse-pakkumise Tartu PÖFFi turundusassistendiks. Ei läinud kolme sekunditki nõusolekuks.

Hull sügis

Sügisele läksin vastu täie optimismiga. Kuna ma sel suvel otsustasin mitte töötada ja ainult puhata, siis see kuidagi venis ja venis ja üldse ei osanud olla. Sügise hakul kohe saatsin kaks armsat sõbrannat, preili B ja preili S-i kaugelemaale, kus nad tänapäevani seiklevad.

Septembri lõpus alustasin turunduspraktikat Tartu Kaubamajas. Kirjutan sellest kunagi kindlasti pikemalt.

Oktoobris Sügispäevad ja Tudengibänd. Kirjutasin sellest kunagi vist pikemalt. Ei hakka praegu vanu rõõme ja haavu enam lahti kiskuma (haha, mitte et haavu oleks, kõik läks ju suurepäraselt). Aga milline kogemus! Milline elamus!

Enam vähem kohe pärast seda - PÖFF. Ilus aeg, ilusad ja head inimesed, filmid. Ilus elu.

Detsembris olen saanud aja lõpuks ometi maha võtta ja vähe rahulikumalt kulgeda, igasugu haiguseid ravida (kõrvapõletikust seljavaluni), jõule pidada ja..

..palun vabandust, mul hakkas kiire. Pean tunnikese pärast rongile jooksma, et uus aasta pealinnas vastu võtta. Seega uusaastalubadused ja mõtted juba uuel aastal!

Monday, 30 December 2013

Meanwhile in Tartu

Lubatud tolerantsusepostitus on ikka tegemata, ideed on veel arutamisel ja üleüldse ei tohiks ma siin blogides praegu luuserdada. Sess on sel aastal pühadele korralikult sisse sõitnud ja juba jõululaupäeval lugesin ma usinasti keeleteooriate ja süntanksite ja sõnade ja tähenduste kohta, khm. Ja niis see siin Tartus on jätkunud ka.

Eile kihutasin hommikul (loe: tegelt mitte nii hommikul) läbi vihma raamatukokku õppima. Veetsin natuke liiga kaua aega filosoofiariiulite vahel ilu metafüüsikast lugedes, vihm vastu katust/aknaid krabistamas, ja midagi ilusamat polekski üheks vihmaseks päevaks soovida osanud. Aga eks see ole alati nii, et mida parasjagu teha ei või, see tundub maailma kõige põnevam. Sõnaga, mu eesmärk oli leida refereerimiseks sobiv teos, mis kvalifitseeruks a) autori poolest päris* lingvistide alla, b) ei kuuluks aine ei kohustusliku ega soovitusliku kirjanduse nimekirja, c) oleks seotud keele ja semiootikaga, d) oleks vähemalt 100lk pikk, e) unustasin kindlasti midagi veel.

Punktist b) mul paraku eile aimu polnud. Minu viga ka, aga samas isegi kui oleks olnud, kust ma teadma oleks pidanud, et sealt refereerimiseks teost valida ei või. Normaalseid kursuse juhendeid ei viitsi u enamik õppejõude ju kirjutada. Olin siis natuke aega kurb, kui õhtul teada sain, et mu tehtud töö oli asjatu. Täna mõistan, et päris asjatu polnud, võin ju samal teemal mõne teise autori teose/artiklid võtta ja eile loetut edukalt kasutada. Samuti on mul kindlasti sellest eksamil kasu. Win-win. Kust see positiivsus tuleb, ma ei tea.

Koju jõudes sain peaaegu reaalse südari - olin läpakajuhtme lauale jätnud ja kui sul on kodus kaks kassi, kellest üks maailma suurim näriline, siis võite kolm korda arvata, kuidas see lõppes.

juhe



Ja ma arvasin, et elu on läbi. Nagu käbi. Iseenesest poleks väga hullu olnud, asjad saab aetud edukalt ka telefoniga, aga tänaseks on mul selle referaadi tähtaeg ja pool tööd jäi ju arvutisse, pahandus missugune! (siis ma muidugi ei teadnud, et see teema üldse ei kõlba)
Lubasin endale pühalikult, kui see jamps korda saab, hakkan Skydrive'i usinasti kasutama, et vajadusel saaks igast seadmest vajalikud failid kohe automaatselt kätte. Google Drive on ka väga suur abimees mul viimasel ajal olnud (eriti aegadel, mil eelmine arvuti katki läks ja mul tükk aega MS Office'it polnud), aga sinna ju automaatselt asju Wordist vist ei salvesta.

Ma ei suuda vist kirjeldada iialgi enam seda paanikat ja meelehärmi, millega ma siin nõutult istusin. Aga õnneks, nagu ikka, pärast essat suurt paanikat tuleb kaine mõistus tagasi ja hakkasin otsima võimalusi, kuidas seda parandada (mul on ju ennegi sama juhtunud ja ekshärra edukalt muid juhtmeid ka parandanud). Sain aru, kuidas süsteem toimib, aga ise käppa külge ei julgenud panna. Õnneks seal, kus häda kõige suurem, on aitajaid ka vähemalt sama palju. Ma pean kiitma, et mul on niiiiiii toredad sõbrad, kes nõu ja jõuga niiii palju aitasid. Lõpuks jäi sõelale kolm härrat, kes selle parandamisse uskusid ja vastavalt pädevad olid. Tõttasingi läbi vihma (jälle? eile sadas umbes terve päeva, lakkamatult, kust see vihm kõik tuli ja kuhu läks?) sündmuspaigale. Pärast mitut tundi nokitsemist, lõputuid vestluseid preili M-i pool, mõne teise sündmuskoha ülevaatamist sain tagasi oma peaaegu nagu uue juhtme! Ole sa tänatud, armas sõber! Ja kõik teised ka, kes kaasa elasid. Nüüd on natuke aega tehnikarindel loodetavasti vaikus.

Ehk tegelt olid need kaks päeva päris hullud kolmteist-reeded. Eelmine päev olin lõhkunud käekoti rihma ja teel bussijaamast koju tuli kohvril ratas alt. Mida juba niisamagi tõmmata oli megaraske. Oeh...

Nii ma siin siis aega raiskan, kuigi peaks tegelikult juba ammu raamatukogus olema. Aga pärast eilseid traagilisi sündmuseid tundub elu täna suisa lill. Ei tea, kust see positiivsus tuleb, aga kõige traagilistematel hetkedel on õnneks ikka mõte, et saab paremini, kohe saab korda, kohe on kõik jälle hästi ja veelgi paremini. Olgu see siis katkine läpakajuhe või mõni suurem traagika. Need kivid ja kännud ja käänud päriselt ka, kõlagu see kui suure klišeena tahes, teevad tugevamaks ja leidlikumaks kindlasti ka.

Aga homne või? Aasta vahetub ja minul on õnn & rõõm see vastu võtta ikkagi ühega kuldsest nelikust ja sedakorda Pealinnas. Ikka mingeid traditsioone peab hoidma ja minul on hea meel!

Lõppu mõni jõulusem pilt ka:

2013-12-22 12.12.02




[caption id="attachment_1193" align="aligncenter" width="540"]2013-12-23 17.27.59 Näe, Herz, vaata, süda![/caption]


2013-12-24 11.53.20




[caption id="attachment_1195" align="aligncenter" width="486"]2013-12-24 13.13.55 Jõulud missugused[/caption]

2013-12-24 17.39.30


2013-12-24 18.25.00




[caption id="attachment_1199" align="aligncenter" width="540"]2013-12-24 23.09.03 Maxima-kiisu[/caption]

[caption id="attachment_1200" align="aligncenter" width="540"]2013-12-27 18.41.32 Pärast jõule...[/caption]

Teritan Herzi!!!! :))))

Saturday, 28 December 2013

Bussijutud

Pärnu. Jäin mõtlema natuke inimeste tolerantsusele siin bussis, kellegi jalad mu seljas.
Aga enne sõidan Tartusse.

Aa, heh. Eestlastel on viisakusest ka muidugi vildakad arusaamad. Või omamoodi. Kui kahest kassast on avatud üks ja selle taga meeletu saba. Kui avaneb teine kassa, kuidas käitub saba kõige lõpus olev eestlane? Muidugi tormab ise uude kassasappa platsi.
Mulle muidu Eestis meeldib, vähemalt Tartu kaubanduskeskustes, et müüjad pole ülemäära pealetükkivad ja tänaval keegi ei trügi mu mulli. Ma olen ju kohutavalt hajameelne, et vahel ei märka tänaval omaenda tuttavaidki.

Isa eile küsis mu telefoni vaadates, et kas sellega maad ka kaevata saab või ühistranspordis pätte maha kõksata. Eelnevas kahes ma veel veenduda pole jõudnud, aga näe, blogida saab küll täitsa edukalt. Adjöö!

Sunday, 22 December 2013

Jõuluks koju

Mis ma ikka oskan selle aasta kohta öelda või mõelda. Kui võibolla ainult seda, et nii tore on vanemaks saada. Vanemaks ja rahulikumaks, ei taha isegi öelda targemaks ega kogenumaks, vaid just rahulikumaks ja eelarvamustevabamaks inimeseks. Olen minetanud või minetamas paljusid veidraid põhimõtteid. Ei kogu enam enda ümber nii palju sentimentaalseid asju. Ei tee enam eriti palju asju mingite veidrate põhimõtete pärast. Ja see teeb hirmus õnnelikuks.

Kunagi ma arvasin, et ma kindlasti ei koliks iialgi Saaremaale tagasi kui ainult pensionipõlves. Kunagi tundusid asjad üldse kuidagi lihtsad. Noh, nii mõelduna. A just selle aastaga olen hakanud rohkem realistlikumalt mõtlema, et tegelt ei olegi asjad lihtsad ja tegelt ka ei juhtu asjad üleöö. Kannatust peab olema. Sitkust peab olema. Pikk tee on veel käia, a õnneks usun, et ka sellised asjad võivad juhtuda. Noh, näiteks see, et ma kunagi jooksmist südamepõhjast väga vihkasin. Ei oleks iialgi uskunud, et olen võimeline nii palju jooksma nagu nüüd kevad-suvel. Iialgi ei. Niiet jah, suureks saada on lahe!

Nüüd soojendan end siin kodus Saaremaal kamina ees ja rõõmustan, et saan siin veel olla niiiiii kaua. Tean, et see aeg kindlasti lendab ja kui ma kohe ei hakka kooliasju tegema, siis vihkan end pärast, aga eii, ei taha. Tahan lugeda raamatut, tahan vaadata telekat (enne vaatasime isaga mingit saadet Lavaka 24. lennust, tuli hull teatriigatsus peale), tahan mõelda kõige üle järele. Jah, just seda ma tahan. Et ma ei peaks põgenema, et ma ei tahaks põgeneda.

See on nii huvitav, kuidas muusika kõlab erinevatest meediumitest kuulatuna erinevalt. Kas või näiteks erinevate klappidega kuulates. Praegu rottisin emalt klapid ja vanade tuttavate lugude kuulamine on hoopis teistmoodi elamus. Hoopis teised nüansid tulevad välja.
Jah, kodus on hea.

Thursday, 19 December 2013

Ikka vingun ka vahepeal

Kuidas keerata pekki inimsuheteid, kuidas olla isekas mõrd, kuidas käituda, kui kokku saavad kaks kõige isekat inimest maailmas? See viimane on muidugi küsimus, millele ma vastust anda ei saa, sest see pole tõsi. SÜDAMES, kurat küll, oleme ju kõik tegelt head ja isetud. Ma oskan hoolida küll ja hea olla, a mis puudutab suhteid, siis olen ma ikka kuradi isekas küll. Lugesin just ühte blogi ja mõtlesin, et nojah, käitun küll nii, et mul oleks hea. Tahan inimesi näha sellepärast, et mina tahan ja minul on nii hea. Ja ükski keeldumine ei ole piisav põhjendus, sest mis põhjus see "ma ei viitsi" või "mul ei ole aega" on.

Jah, ma kirjutan sellest nüüd siia, sest selle rääkimine originaalvastuvõtjale (vau, mis sõnakasutus) on sama mõttetu kui siia kirjutamine. Ainus lootus on see, et endal hakkab kergem. Ja seda on vaja. Et endal ikka kuidagigi parem olla oleks. Viimasel ajal on seda jampsi nii palju ja kuna mul eriti midagi suurt praegu käsil pole, mille tähtajad mind tapaks, siis on olnud aega ka mõelda. Ja asju ära rikkuda.

Vahepeal hakkas tunduma, et suva, kõik on hästi, mul on siin üksi nii tore (siis, kui korterikaaslane ära oli) ja ma saan suurepäraselt üksi ise hakkama, ainult ärge torkige mind. A siis tuleb jälle tegeleda sajamiljoni jamaga ja siis läheb tervis ka veel pekki, oo ei, ma olen nädala algusest saati või veits kauemgi surnud kõrvapõletiku kätte. Üksõhtu tundsin, et lümfid hakkavad jälle paiste minema. Järgmiseks õhtuks oli pool kukalt ja pool kaela nii valusad, et magama jääda oli surm. Arsti juurde ei hakanud aega panemagi, esiteks nagunii poleks enam aega saanud ja teiseks noh, mis ma ikka targemaks oleks saanud? Pool tundi oma aega seal oodanud, et kaheks minutiks kabinetti saada, kuulata, et oi on jah põletik ja antibiotse saanud. Leidsin kapist veel eelmisest korrast üle jäänud vähemalt kaks lehte neidsamu (võibolla ka üleelmisest). Jah, kõrvapõletik on viimasel ajal sage külaline.

Ahjaa, see ka veel, et vanaks hakkan jääma. Lähen õhtuti max 11 paiku magama ja ärkan hommikuti ise pool 6 paiku või vähemalt enne kaheksat.

Okei, aitab halast. Ainus küsimus on see, et miks ma ei lõpeta lootmist ja enese alandamist läbi selle. Sellest ei saa ma aru. A tahaks.

Tuesday, 17 December 2013

Suure taeva all*

Võib vist konstateerida fakti, et olen haigeks jäänud. Jälle. See sügistalv pole tervisele eriti armu andnud ja ega praegused ilmad seda ka väga soosi. Tunne on väga armetu, kui lümfid muudkui siit-sealt valutavad ja kõrvapõletik on korraga mõlemas kõrvas.
Aga eks see ole ka omamoodi karistus selle eest, et viimased kolm kuud mõtlematut ringi tuisanud olen ja ega nüüdki eriti midagi muutunud pole. On küll rohkem vabu ja poolvabu päevi, aga selle unega on natuke ikka kehvasti. Vahepeal all-nighteritega end kurnates ja siis 20 tundi järjest magades... Aga ma ei oska praegu teisiti. Võibolla nädalane jõulupuhkus Saaremaal aitab. Kavatsen end kõigest ja kõigist välja lülitada. Vaatab, kuidas õnnestub. Enese ees pole ma eriline sõnapidaja viimasel ajal olnud.

Näiteks eilne. Pärast järjekordselt üsnagi magamata ööd läksin vara tööle. Kella pärastlõunaseks kooliks oli uni juba suurem kui elu ja eriti halb olla. Mõtlesin, et viskan end Toomemäele siruli ja jään ootama homset päeva. Seems legit, eksole. Lihtsalt.. paljud asjad on teisiti ja ma ei suuda end enam kokku võtta olulisteks asjadeks. Ka mitte vähemolulisteks, tegelikult. Muidu satuks ma ju siia palju rohkem kirjutama, sest kirjutada mulle tegelikult meeldib. Lugesin eile juubeliintekat Maire Aunastega ja no selline kihk ajakirjandust teha tuli tagasi. Esimest korda üle pika aja. Pikka-pikka aega ei ole ma enam kirjutada ega luua tahtnud. Olen end turundus-kommunikatsioonis mugavalt tundnud ja arvanud, et see ongi päris elu kutse. Et seal ma tahan töötada ja selle nimel ma näen vaeva. Aga seda lugedes tekkisid uued mõtted, unistused, milleni jõudmise kohta mul masterplaani praegu pole.

Pärast loengut jõudsin üürikeseks koju. Arvasin, et on tarvis koosolekuks ette valmistada veel, a õnneks päästis nutitelefon päeva ja sain hoopis pooletunnise powernapi teha, mis too hetk kõlas hullult haledalt. Aga päästis! Päästis! Ma isegi ei maganud korralikult, sest Kaija käis täpselt siis kodus. Mõtlesin isegi ärgata, a laiskus sai võitu. A kui palju parem pärast olla oli. Nii et elasin üle. Koosolek oli keeruline. Poole peal arvasin, et olen valmis loobuma, lõpuks ometi lahti laskma. Lõpuks ja koduteel taipasin, et ei saa veel alla anda. Pärast vestlust Hiiekaga hakkas ka veitsa parem. Oleks teda ainult rohkem olemas seal.. Kohati on tunne, nagu ujuks mingis kõrvalvoolus. Üritaks kuidagi paremini teha, a keegi ei taha kaasa minna. Võibolla pingutan üle, samas töötanuna Päris Kohatades on ikkagi tunne, et tööeetika on lihtsalt erinev.

Aastalõpuga seoses polegi eriti sellist väga radikaalset tunnet nagu tavaliselt. Tunne on lihtsalt selline, et käin korraks nädalaks ära ja siis läheb kõik vanaviisi jälle edasi. Mis on natuke halb. Pärast seda jampsi, mis siin alla neelata veel tuleb, tahaks korralikku rehabi ja puhast lehte. Puhast meelt.
Sellega seoses tahaks jõuda mingite kokkuvõteteni. A enne pean ikkagi Evele lubatud küsimustele ära vastama. Tahaks sellega juba ühelepoole saada ja resultaati näha ja võibolla ka sheerida.

Loen nüüd lehte edasi ja naudin haigust. Päike paistab.

* Mari Pokinen - Sinu jaoks

 

Ma tean, et sa ei loe seda enam, aga mul on ikkagi tunne, et sa loed. 

Sunday, 15 December 2013

Nädal pildis

[caption id="attachment_1157" align="aligncenter" width="528"]IMAG0058 Esmaspäev. Nädal algas tööl kingituste pakkimise-sildistamisega. Unisena, muidugi[/caption]

[caption id="attachment_1160" align="aligncenter" width="497"]IMAG0095 Kaupsi aatriumis. Pole veel aru saanud, miks[/caption]

[caption id="attachment_1161" align="aligncenter" width="528"]IMAG0101 Teisipäev. Veel kingituste pakkimist. Oma isiklikud jõuluostud said ka tehtud. Nüüd küll aitab[/caption]

[caption id="attachment_1162" align="aligncenter" width="528"]IMAG0105 Järjekord *kurikuulsa* jõululoosini[/caption]

[caption id="attachment_1163" align="aligncenter" width="528"]IMAG0123 Kolmapäev. Jõulupidu ja maagiline Mimicry[/caption]

[caption id="attachment_1164" align="aligncenter" width="528"]IMAG0136 Reede. Dagö ♥. Pärast hullumeelset koolimaratoni sulnid 2 tundi, mis, nojah, lausa lendasid. Alles eile hakkasin mõtlema, et kas tõesti nii kaua. Ülimõnus intiimne teistmoodi erakordne elamus.
(Neljapäev jäi vahelt ära, sest see sai maha magatud)[/caption]

[caption id="attachment_1165" align="aligncenter" width="497"]IMAG0140 Pärast Dagöt ootasin sillal Hellut. Kammisime terve linna läbi, kust saaks reede öösel kell 12 kakaod juua. Kõik kohad olid puupüsti täis, a õnneks meenus meile vana hea Werner, mis üheni lahti oli (miskipärast iga teise viisakama päevase kohaga oli mul "oh, see on küll üheni lahti" emotsioon.. tegelt muidugi polnud.[/caption]

[caption id="attachment_1166" align="aligncenter" width="528"]IMAG0153 Heleni jõulud[/caption]

[caption id="attachment_1167" align="aligncenter" width="528"]IMAG0159 Kella hommikuni ei suutnud valida, millist filmi vaadata. Ulmet ei tahtnud, nutukat veel vähem. Kuigi tal oli mu läbi aegade üks lemmikfilme, "Serendipity", a kuna see veits nutukas ja saatus ja värki, Hellu keeldus. Jäi üle vaadata "13 going on 30", pea kümme aastat vana film, a ikkagi üsna mitte väga üle piiri naljakas. Ja Jennifer Garner :')[/caption]

[caption id="attachment_1168" align="aligncenter" width="587"]IMAG0162 Laupäev. Uhhh, hommikud ja päikesetõusud on viimase aja märksõnad. Pole vist terve aasta jooksul nii palju hommikui näinud kui viimaste nädalate jooksul. A need on nii ilusad, see taevas ja kui päike juba tuppa paistab..
Olen avastanud, et käib jah päike madalamalt kui suvel. Suvel paistab kell 12 paiku päike uhkelt, kõrgelt päris kaua tuppa, nüüd piilub 10 paiku ja üsna madalalt. No näed siis![/caption]

...ja kindlasti midagi veel, mille unustasin. On olnud meeleolukas nädal. Sassis režiimi ja mitmekesise programmiga, millest nii mõndagi veel välja jäi ka. Lihtsalt sellepärast, et uni oli suurem kui elu.

On raske, aga on põnev. Ja nii edasi!

Võimalik, et sarnaseid "nädal pildis" postitusi hakkab veel siia tekkima, Herzi eeskujul näiteks "esmaspäevane pildipostitus" või midagi analoogset. Või oleneb, kaua ma nüüd viitsin kõike ümbritsevat üles täheldada. Loodetavasti veel mõnda aega.

Ps, kes need inimsuhted nii keeruliseks tegi? Või on asi mõtlemises ja tõlgendamises? Vist viimane. Vahel ma ei saa aru, miks ma pean kõigele mingit tähendust omistama.
Pole hea aeg kirjutamiseks praegu, kunagi jätkan.

http://www.youtube.com/watch?v=iKlnG_155M8
lõppu üks lugu, mis laual põlevat küünalt vaadates meenus

Wednesday, 11 December 2013

Wednesday

[7:15]

Tore oleks, kui ma viitsiks vahepeal midagi kirjutada ka, sest midagi überasjalikku ma viimasel ajal nagunii teinud pole.

Täpselt nii, poolpuhkus on mu õuele lõpuks saabunud või pigem sundpuhkus, sest pärast PÖFFi lõppu ma lihtsalt lõpetasin normaalse funktsioneerimise. Järgmine päev läksin allnighteriga tööle ja sellest alates olen neid no ikka nii mõnegi teinud. Lihtsalt ei oska enam normaalsetel aegadel magada. Täna näiteks läksin kell 1, külmast värisedes, ilmselt palavikuga, teki alla ja jäin vist üsna momentaalselt magama. Ärkasin aga jälle ca 5 paiku ja sellest alates jälle null und. Neli tundi und, see pole ju üldse normaalne.

Eriti midagi asjalikku peale töölkäimise pole teinud. Seal sai ette valmistatud massive jõululoos, mille pärast ma mitu päeva mööda maja ringi jooksin, silte lõikusin giljotiiniga, voltisin ja lõpuks 144 kingitust sildistasin. Kõik kohad on valusad!

Tervitan Hiiet!!! Pole ammu näinud, mis. Ootan sind endiselt külla, kodu on korras ja lõhnab küpsiseküünla järele. Mandariine on ka.

---

[8:43]

Ärkasin vahepeal üles, täitsa eluvaim tuli sisse, a tööle ei viitsi nüüd minna. Ei viitsi isegi siit tõusta, sest maailmas on liiga palju head muusikat.

Taipasin vahepeal uut telefoni ostes ka seda, et mida rohkem äppe, seda igavam inimene. Paljud tippjuhid kasutavad Nokia 6310-t ja ütlevad, et inimestega rääkides saab kõige kiiremini  kõik lahendatud ja meilidele vastamine on ajaraisk. Mõtlesin ja taipasin, et nii tõsi, aga ometi on meie põlvkond nutitelefonide külge aheldatud. Ma ise olen ka õnneks viimasel ajal olnud seda meelt, et tööasju ajades on peaaegu alati targem inimestele helistada ja kiirelt asjad lahendada, kui et mitu tundi meilidele vastust oodata.

Off to work now.

Tuesday, 3 December 2013

kaks mõtet

“Music, to me, is the most beautiful form, and I love film because film is very related to music. It moves by you in its own rhythm. It's not like reading a book or looking at a painting. It gives you its own time frame, like music, so they are very connected for me. But music to me is the biggest inspiration. When I get depressed, or anything, I go "think of all the music I haven't even heard yet!" So, it's the one thing. Imagine the world without music. Man, just hand me a gun, will you?”  ― Jim Jarmusch

ja nii ma lihtsalt otsin igatsusel põhjuseid, seletusi. ma veel ei tea; kõik on uus detsembrikuus. justnagu oleks vanast lõksust uude astunud, see uus näib kergem.
i'm waiting here.

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.” - Jim Jarmusch

Monday, 2 December 2013

Hommik. Pingelangus. Tume tulevik.

Ega seda ei juhtu iga päev, et ma siia kell pool üheksa hommikul kirjutama satun. Ning ega sedagi, et ma all-nighteri kasuks otsustan juhtu ka just eriti tihti. Tavaliselt olen ma ikka seda meelt olnud, et parem kolm tundi und kui mitte midagi. Täna ei pidanud neid kahte-kolme tundi enam vajalikult.

Selle asemel tormasin hoopis kööki, pesin ilusad läikivad hõbedased kandikud puhtaks, ujutasin sellega terve köögi üle=jälle tegevust. Taipasin, et kui siia vegeteerima ja uudiseid lugema näiteks jään (mida ma pole sada aastat teinud), tuleks uuesti uni ja see oleks mõttetu. Keha ei saa veel päris täpselt aru, mida talt nõutakse (loe: kaheksa tundi und oleks päris normaalne. Seitse kõlbaks ka. Ok, viis oleks ka rahuldav).
Sama nali on söömisega - pärast teist võikut on kõht täis ja jälle hea olla. Samas Rimi salat läks ikka nii nagu varem. Ei jäänud ka täna saamata kommentaar, et küll ma söön palju. Armsad, armsad inimesed.

Aga tänane hommik on toonud selle, et ma ei mäleta, millal mul viimati nii kaua aega tegutseda, ärgata oli. Õigupoolest ei saa seda küll ärkamiseks nimetada, sest pole ju sekunditki maganud. Muudkui mõtted-mõtted-mõtted, ärevus, stress, pinge ja pingelangusest pole veel märkigi. Ma olen oma keha lihtsalt harjutanud nii suure pinge ja ärkvelolekutundide arvuga funktsioneerima, et raske on sellest välja tulla. Üle kolme kuu on hetk, mil vist saab hinge tõmmata. Kuigi Kaupsis hakkab ärev jõuluaeg pihta, pole see ikkagi nii suur koorem kui ülejäänu. Kuigi koorem kõlab halvasti. Ma olen absoluutselt väga nautinud seda aega. Ma ei saa ühtegi nime ega konkreetsemat asja praegu sõrmedest välja, sest mul on tunne, et olen möödunud festivalist liiga palju rääkinud. Igal pool.

Liiga palju asju läbi elanud, liiga palju mõtteid mõelnud, liiga palju filme vaadanud, liiga palju aega kinos veetnud ja liiga palju rumalusi teinud. Ükspäev läbi lume koju jalutades taipasin, et mu elus on vist mingi auk, mida ma igasugu asjadega täita üritan, aga mis, nagu mu pildid siin seintel, muudkui alla kukuvad.

Sestap olen ma terve öö mõelnud, et mis must nüüd küll saab. Olen mõelnud väga radikaalsete otsuste peale, näiteks see, et mul ei ole jaksu koolis käia praegu üldse. Olen mõelnud, et a) lähen jaanuarist tööle, ei peaks ju väga raske olema erialast tööd leida nüüd; b) võtan akadeemilise ja pühin Tartu tolmu jalge alt vähemalt järgmise sügiseni; c) üritan kooliga enam vähem ühele poole saada, mis tundub väga ebatõenäoline, kuna sügissemester läheb ju jälle aiataha.

Vahepeal mul tundus, et motti on ülearugi, kui TÜKi astusin ja selle esimehena funktsioneerima hakaksin. See tundus nii sürreaalselt lahe ja arvasin, et akadeemiline maailm, haridus ongi minu koht. Kandideerisin tol ajal Noored Kooli TÜ esindajaks ka parasjagu, ent nagu mõni teadjam teab, loobusin sellest. Õige valik kah, ma oleks praegu elav laip.

Tulevik on tume ja hägune. Kardan kõige rohkem seda, et kuna ma olen koolis luuser, siis pole mul midagi erilist sessi ajal ka teha. Ja siis ma mandun. Ma ei oska puhata. Ainult siis, kui ma läheks Tartust, Eestist eemale. Aega on veel kuu mõelda.

Kohv sai otsa. Aeg tööle minna.