Friday, 22 November 2013

You were a thud in the night

Viimased veidi rohkem kui 24 tundi on olnud nii intensiivsed, et pean midagi ruttu kirja saama. Tegelikult on terve see kuu olnud meeletult kiire ja kui ajas veeel tagasi minna, siis noh, terve sügis. Aga see on hea. Vahepeal on küll tunne, et minge põrgu, ma olen juba 15 päeva järjest töötanud, aga samas kunagi tegin ühe mõnusa pannkoogipühapäeva, kui küpsetasin hullu hunniku pannkooke, aga erilist huvi neid süüa üle kahe polnud. Vähemalt oli tegemisrõõm suur! (see vist oli üleelmine pühapäev, sest viimane nädal, laupäevast laupäevani oleks justkui kaks päeva olnud).

Eile õhtul loivasin kinno. Eelmine õhtu olin kusagil eriti sügavas mõõnaseisundis kõikunud. Ärkasin taas hilja ja õhtuks sain end pärast tundidepikkust kirjatööd kinno veetud. Ei teagi, miks, aga läksin vaatama toda Ungari the Notebooki. See raputas mind sedavõrd, et aeg oli paari kangema jaoks. Pluss meil Helluga oli ju aastapäev kah. Nii me siis kõõlusime Naiivi trepil ja ootasime härrasid pöffihunte. Mingi kell tuli neil idee minna Vaksalisse peole. Olin suhteliselt veendunud, et kui me jalutame Riiamäelt mööda, lähen ära koju, minge ise oma peole. Õnneks ei lähe asjad mu elus peaaegu kunagi nii nagu ma eeldan. Ehk Vaksalipidu oli üüratult äge, koer oli ka, koera ei kartnud. Koju laekusin kell liiga hilja.r

Neli tundi und ja kooli. Et avastada, et arvuti ei lähe tööle päris nii nagu peaks. Tagantjärgi tundub niii tühine. Aga too hetk ma ei teadnud, kas maailm saab nüüd otsa või mitte. Ma ostsin selle arvuti küllaltki suvalisest kohast, mille ainus esindus on mu teada Kuressaares ainult. Kuidas ma küll, ennast tundes, nii rumal olla sain? Kiirustamine on ikka pime küll. Ja Windows 8 lihtsalt hunnik s*tta.

Ärge kunagi helistage Microsofti help line'ile, raiskate ainult raha, adekvaatset abi ei saa. Ühesõnaga, probleem: arvuti käivitus, kõik oli vsjo normalna, aga hiirekursor freezes ega liikunud ei paremale ega vasakule, ühesõnaga ei kuhugi. Paanikaosakond käivitus ikka üsna korralikult, sest kõik tööd olid ju tegemata. Tegelt plaanisin öösel ikka asjad ette ära teha, a väga vist töölooma must poleks olnud.

Viimases hädas helistasingi tollele MS-liinile. Kõigepealt olin umbes sada aastat ootel, nagu ikka. Ja siis tuli päeva küsimus: kas te restarti olete proovinud? Ma arvan, et ma turtsusin ehk liigagi kuuldavalt. Mille peale preili teiselpool palus, et kas ta võiks mu kümneks sekundiks ootele panna. Kümnest sekundist sai muidugi paar minutit, tore. Järgnevalt küsis mult, et kas ma saaks äkki hiirt kusagil kasutada. Tahtsin jälle turtsuda, et kust ma selle nõnda võtma peaks, aga õnneks olin parasjagu koolis, seega mängisin kaasa. Ei olnd kindel, kas minna hiirt rottima õppejõult audikast või raamatukogust äkki. Arvutiklassis mind jutule keegi ei võtnud ja suvalise arvuti tagant endale toda isendit ka laenata ei söendanud. Lõpuks meenus proua õppekorraldusspetsialist. Tükk aega piidlemist, kui julgesin lennata "tere,mulonsellinaljakasküsimusetkasma..HIIRT võiks korraks laenata. Härra kargas laua tagant püsti ja asus mu arvutit uurima (ei, proua õk-spets ei olnud vahepeal härraks muutunud, härra itimehest käib jutt).

Tükk aega Win8 kirumist, aga asja sai! Aitäh, härra! Vahepeal jõudis ka preili MS-ist tagasi helistada, et mulle vajalikud  draiverid saata, st ise väitis, et saatis. Siiani pole ükski kohale jõudnud.
Nüüd muidugi mõtlen, et oleks võinud ju kõrvalmajja patsiga härradelt abi küsima minna, hahaaaa.

Selline seiklus esimesest loengust. Saab jälle tööd teha. Teine loeng oli äärmiselt inspireeriv. See õppejõud on lihtsalt hämmastav. Ma ei viitsi kunagi loengus sõna võtta, aga seal on muudkui tunne, et räägiks ja räägiks ja räägiks...

Koolist jooksin otse TÜKi koosolekule. Ma ei tea, mida arvata või tunda. Seega sellel pikemalt praegu ei peatu.

Tunnikeseks sain koju sööma ja jalga puhkama tulla, kui oli aeg jälle kinno

minna. Kuuenda filmina vaatasin Quentin Dupieux' Wronf Cops. Hämmastav huumor, hämmastav. Ma ei saa seda saundträkki ka peast. Nii naelapea pihta!

Tegelt ma tulin siia kirjutama, et pöffikad on nii armsad- sõbrad, kolleegid, perekond. Aga et natuke lõuner on olla hinges, sest päeva lõpuks olen ikka väga üksi ja hakkan nüüd Heleni eeskujul Pou'd mängima, adjööö!

Ps, mu lemmikpoistel on uus sinku väljas, ammu vist juba, aga ma oma elutempo juures avastan need asjad ikka väga hiljem. Ainuke millega praegu ajast ees olen, on filmid. Mitmed esilinastused ju on täitsa meie festivalil. Aga oeh, see on teine teema. Ma ei garanteeri, et ma selleni jõuan kunagi, aga no mõtteid on palju. Ja tuleb muudkui juurde.

No comments: