Monday, 25 November 2013

Sad eyes*

Varajased hommikutunnid on inspireerivad, möödudes, lugedes filmiarvustusi ja intekaid PÖFFil linastuvate filmide kohta. Kinoskäimine, filmide vaatamine ja need lugemised tekitavad tunde, et mu elu ainuke ülesanne ongi filme vaadata, inspireeruda ja asju paremaks muuta läbi selle. Mu ema küsis mult eile, et kas ma ära ei väsi nende filmide vaatamisest, eriti kui täna ütlesin, et olen juba kahteteist filmi näinud.

Mõnda filmi vaadates tunnen, et oleks võinud keskkooliajal rohkem küll ajalugu, küll füüsikat või ükskõik mida, natuke rohkem õppida. Oo kui palju arukam ja teistmoodi suhtumisega ma oleks, kui praegu neid samu kursuseid läbiks. Teismeline inimene lihtsalt ei taipa, mis on oluline.
Aga eks ma saan hakkama. Võibolla samas ongi parem, et mida vähem ma tean, seda põnevam mul on.

Filmidele vaatamine paneb mõtlema inimsuhetele, inimeseks olemisele, igasugu normidele ja väärtustele. Näiteks eilne "Salapaik" pani mõtlema, et kui kas on tarvis iga kuriteo eest trellide taha panna. Kas maailma? õigussüsteemid on adekvaatsed? Ja millega säärane näpuga seaduste järele ajamine ja inimeste tegelike tunnete-vajadustega mittearvestamine lõppeda võib.

Tänane "Vabalangemine" pani mõtlema sellele, et äkki on igaühes meist peidus kapigei. Tarvitseb ainult õige inimene leida. Eriti veel kuna ma usun neisse maagilistesse sidemetesse inimeste vahel ja et kõigiga ei klapi ja ei peagi klappima. Tsiteerises preili B-d:"Ma usun sellesse, et sa armud inimesse, mitte soosse."
Ses mõttes ma julgen isegi õhkõrnalt purustada määratlused gei, hetero ja bi. Ma usun piirideta armumisse ja kui selleks oma samasooline, siis on see täiesti loomulik protsess. Ühiskond ja kultuur on lihtsalt need, mis seda on tauninud ja taunivad kindlasti ka edaspidi. Paraku.
Sestap ma usun pigem inimestevahelistesse sidemetesse ja hingesugulusse, kui et seksuaalsetesse orientatsioonidesse.

Selles mõttes peaks see ju ka loogiline olema, et ofc on soo jätkamine inimkonna üks eesmärke, aga samas tasakaalu mõttes ei peagi ju kõik paarituma ja paljunema, ega ju? Loomariigis on see ju selgemalt paigas, et nõrgemad isendid tapetakse tihti vanemate poolt. Inimsool sellist tendentsi ju enamasti pole, hoitakse igasugu puuetega inimesi kunstlikult elus ja jätkatakse sugu, sest armastus voolab üle.

See on ju tegelikult loodusliku valiku vastu astumine, kuidas kõike kunstlikult elus hoitakse. Ma ei taha kõlada väga radikaalselt, ma tean väga hästi, et kui mu oma laps sünniks 3,5 kuud enneaegsena, ma muidugi ei kahtleks hetkekski, et kas teha kõik, et teda elus hoida või mitte.
Muidugi, otseloomulikult olen ma enam kui veendunud, et neist kunstlikult ellu toodud isenditest kasvavad tihti ju terved ja korralikud inimeseloomad. Siinkohal lõppevad mu meditsiinilialased teadmised otsa, edasi ei hakka spekuleerima.
Aga lihtsalt, lihtsalt.. mõtlema paneb see.

Aa, üksõhtu üks film pani mõtlema laste seksuaalsusele ka, et kas 10-aastane poiss ei tunne mittemingit iha veetleva naisterahva suhtes.

Lõpetan selle postituse siinkohal. Enne, kui kalli B mõtteid varastama hakkan, kuna see positus sai osalt inspireerituna nähtud filmidest ja osalt vestlusest B ja preili Merinotsuga (tõsi, sorri, kallis, ma tõesti ei arvestanud su soovidega).

Mul oli tegelt veel asju, millepärast ma siia kirjutama tulin, aga jäägu need järgmiseks korraks. Ma luban, see tuleb pea!

* Crystal Castles - Sad eyes

No comments: