Tuesday, 12 November 2013

Kertu

Ilmar Raagi "Kertu" on film, mis mind üle pika aja väga liigutas. Tavaliselt lähevad mulle väga väga korda filmid, mis on väga mitmetahulised ja väga laia emotsioonispektrit pakkuvad, aga ütleks, et see on vist see easy entertainment.
Noh, mis see "Kertu" nüüd niiväga raske oli.

Esiteks - Saaremaa. Minu Saaremaa. Ahhetasin, kui ilus mu kodusaar ikka on ja kui suur igatsus peale tuli.

Üritasin silmas pidada vaadates väga erinevaid aspekte ja mõneti tõi see mu kohati filmist natuke "välja". Ah, ettevaatust, see on mu väga kaatoline ja esimene mõte sest filmist, mida ma nii kaua vaatama pidin minema ja täna päris Kertuga ära käisime. Loetud päevad enne PÖFFi.

Filmi esimese veerandi tempo oli mu jaoks natuke liiga kiire. Teisalt jälle mõnus, kaadrid vahetusid kiirelt, ühe teema juurest teise juurde ja kohati tekkis küsimus, et issand, kuidas ta (Villu) jõuab ühe päeva jooksul nii palju, ise veel külajoodik.
Kaadrite vaheldumisest rääkides meenub mulle üks huvitav suures plaanis kärbsest taldrikul, mis oli juba nii kõrge arsty-level vist, et miks see küll seal oli.

Lugu iseensest oli ilus. Eriti meeldis faabula juures too lahtirulluv süzeeliin jaanipäevast, mis, natuke langenud tempoga filmi ikkagi vaheldusrikka ja põnevana hoidsid.
Britt arvas, et nii rasket lugu ei saa ikkagi nii lühikese linateosega ära jutustada, seega tegelikult miks mitte poleks võinud olla film kaks korda pikem. Kohati olid mõned punktid süžees natuke radikaalsed ehk jah, näiteks too isa-lõpplahendus. Ja mina oleks selle filmi sealkohal, pärast seda steeni ära lõpetanud ka. See stseen, mis enne lõpukaadreid oli, jäi natuke lahjaks ja ei mõjunud kohe üldse. Aga oleks pärast isa-steeni kohe lõpp tulnud ja Pokinen laulma hakanud.. ma oleks küll reaalselt ulguma pistnud. Kui ma praegu lõputiitrite ajal Mari Pokineni kuulates pisaratega võitlesin..

Näitlejatööst rääkides oli herr Malmstein vahepeal natuke ebasiiras, lihtsalt ei uskunud. Ursula Ratassepp see-eest tegi väga usutava, siira ja nauditava rolli. Ja muidugi armas Marit medõena. Ootasin nii kaua, nii mitu korda sain haiglastseenidega tünga ka, a siis lõpuks.

Aga üleüldine filmi visuaal oli lihtsalt hämmastavalt ilus, eriti ööstseenid.

Nii nägin Kertut mina. Ma pole teab mis (filmi)arvustaja iialgi olnud ja tihti on sõnadest vajaka jäänud, aga ometigi tunnen, et viimase aastaga on mu filmialane silmaring kõvasti arenenud ja oskan juba rohkem mõtteid kirja panna. Kindlasti on oma osa sellel filmisemiootika kursusel ja PÖFFil ja sõpradel ja millel kõigel veel.

Ja nii ma armusin kõrvuni Mari Pokineni loomingusse. Külmavärinad ja mingid muud veidrad tunded.

No comments: