Monday, 25 November 2013

Sad eyes*

Varajased hommikutunnid on inspireerivad, möödudes, lugedes filmiarvustusi ja intekaid PÖFFil linastuvate filmide kohta. Kinoskäimine, filmide vaatamine ja need lugemised tekitavad tunde, et mu elu ainuke ülesanne ongi filme vaadata, inspireeruda ja asju paremaks muuta läbi selle. Mu ema küsis mult eile, et kas ma ära ei väsi nende filmide vaatamisest, eriti kui täna ütlesin, et olen juba kahteteist filmi näinud.

Mõnda filmi vaadates tunnen, et oleks võinud keskkooliajal rohkem küll ajalugu, küll füüsikat või ükskõik mida, natuke rohkem õppida. Oo kui palju arukam ja teistmoodi suhtumisega ma oleks, kui praegu neid samu kursuseid läbiks. Teismeline inimene lihtsalt ei taipa, mis on oluline.
Aga eks ma saan hakkama. Võibolla samas ongi parem, et mida vähem ma tean, seda põnevam mul on.

Filmidele vaatamine paneb mõtlema inimsuhetele, inimeseks olemisele, igasugu normidele ja väärtustele. Näiteks eilne "Salapaik" pani mõtlema, et kui kas on tarvis iga kuriteo eest trellide taha panna. Kas maailma? õigussüsteemid on adekvaatsed? Ja millega säärane näpuga seaduste järele ajamine ja inimeste tegelike tunnete-vajadustega mittearvestamine lõppeda võib.

Tänane "Vabalangemine" pani mõtlema sellele, et äkki on igaühes meist peidus kapigei. Tarvitseb ainult õige inimene leida. Eriti veel kuna ma usun neisse maagilistesse sidemetesse inimeste vahel ja et kõigiga ei klapi ja ei peagi klappima. Tsiteerises preili B-d:"Ma usun sellesse, et sa armud inimesse, mitte soosse."
Ses mõttes ma julgen isegi õhkõrnalt purustada määratlused gei, hetero ja bi. Ma usun piirideta armumisse ja kui selleks oma samasooline, siis on see täiesti loomulik protsess. Ühiskond ja kultuur on lihtsalt need, mis seda on tauninud ja taunivad kindlasti ka edaspidi. Paraku.
Sestap ma usun pigem inimestevahelistesse sidemetesse ja hingesugulusse, kui et seksuaalsetesse orientatsioonidesse.

Selles mõttes peaks see ju ka loogiline olema, et ofc on soo jätkamine inimkonna üks eesmärke, aga samas tasakaalu mõttes ei peagi ju kõik paarituma ja paljunema, ega ju? Loomariigis on see ju selgemalt paigas, et nõrgemad isendid tapetakse tihti vanemate poolt. Inimsool sellist tendentsi ju enamasti pole, hoitakse igasugu puuetega inimesi kunstlikult elus ja jätkatakse sugu, sest armastus voolab üle.

See on ju tegelikult loodusliku valiku vastu astumine, kuidas kõike kunstlikult elus hoitakse. Ma ei taha kõlada väga radikaalselt, ma tean väga hästi, et kui mu oma laps sünniks 3,5 kuud enneaegsena, ma muidugi ei kahtleks hetkekski, et kas teha kõik, et teda elus hoida või mitte.
Muidugi, otseloomulikult olen ma enam kui veendunud, et neist kunstlikult ellu toodud isenditest kasvavad tihti ju terved ja korralikud inimeseloomad. Siinkohal lõppevad mu meditsiinilialased teadmised otsa, edasi ei hakka spekuleerima.
Aga lihtsalt, lihtsalt.. mõtlema paneb see.

Aa, üksõhtu üks film pani mõtlema laste seksuaalsusele ka, et kas 10-aastane poiss ei tunne mittemingit iha veetleva naisterahva suhtes.

Lõpetan selle postituse siinkohal. Enne, kui kalli B mõtteid varastama hakkan, kuna see positus sai osalt inspireerituna nähtud filmidest ja osalt vestlusest B ja preili Merinotsuga (tõsi, sorri, kallis, ma tõesti ei arvestanud su soovidega).

Mul oli tegelt veel asju, millepärast ma siia kirjutama tulin, aga jäägu need järgmiseks korraks. Ma luban, see tuleb pea!

* Crystal Castles - Sad eyes

Friday, 22 November 2013

You were a thud in the night

Viimased veidi rohkem kui 24 tundi on olnud nii intensiivsed, et pean midagi ruttu kirja saama. Tegelikult on terve see kuu olnud meeletult kiire ja kui ajas veeel tagasi minna, siis noh, terve sügis. Aga see on hea. Vahepeal on küll tunne, et minge põrgu, ma olen juba 15 päeva järjest töötanud, aga samas kunagi tegin ühe mõnusa pannkoogipühapäeva, kui küpsetasin hullu hunniku pannkooke, aga erilist huvi neid süüa üle kahe polnud. Vähemalt oli tegemisrõõm suur! (see vist oli üleelmine pühapäev, sest viimane nädal, laupäevast laupäevani oleks justkui kaks päeva olnud).

Eile õhtul loivasin kinno. Eelmine õhtu olin kusagil eriti sügavas mõõnaseisundis kõikunud. Ärkasin taas hilja ja õhtuks sain end pärast tundidepikkust kirjatööd kinno veetud. Ei teagi, miks, aga läksin vaatama toda Ungari the Notebooki. See raputas mind sedavõrd, et aeg oli paari kangema jaoks. Pluss meil Helluga oli ju aastapäev kah. Nii me siis kõõlusime Naiivi trepil ja ootasime härrasid pöffihunte. Mingi kell tuli neil idee minna Vaksalisse peole. Olin suhteliselt veendunud, et kui me jalutame Riiamäelt mööda, lähen ära koju, minge ise oma peole. Õnneks ei lähe asjad mu elus peaaegu kunagi nii nagu ma eeldan. Ehk Vaksalipidu oli üüratult äge, koer oli ka, koera ei kartnud. Koju laekusin kell liiga hilja.r

Neli tundi und ja kooli. Et avastada, et arvuti ei lähe tööle päris nii nagu peaks. Tagantjärgi tundub niii tühine. Aga too hetk ma ei teadnud, kas maailm saab nüüd otsa või mitte. Ma ostsin selle arvuti küllaltki suvalisest kohast, mille ainus esindus on mu teada Kuressaares ainult. Kuidas ma küll, ennast tundes, nii rumal olla sain? Kiirustamine on ikka pime küll. Ja Windows 8 lihtsalt hunnik s*tta.

Ärge kunagi helistage Microsofti help line'ile, raiskate ainult raha, adekvaatset abi ei saa. Ühesõnaga, probleem: arvuti käivitus, kõik oli vsjo normalna, aga hiirekursor freezes ega liikunud ei paremale ega vasakule, ühesõnaga ei kuhugi. Paanikaosakond käivitus ikka üsna korralikult, sest kõik tööd olid ju tegemata. Tegelt plaanisin öösel ikka asjad ette ära teha, a väga vist töölooma must poleks olnud.

Viimases hädas helistasingi tollele MS-liinile. Kõigepealt olin umbes sada aastat ootel, nagu ikka. Ja siis tuli päeva küsimus: kas te restarti olete proovinud? Ma arvan, et ma turtsusin ehk liigagi kuuldavalt. Mille peale preili teiselpool palus, et kas ta võiks mu kümneks sekundiks ootele panna. Kümnest sekundist sai muidugi paar minutit, tore. Järgnevalt küsis mult, et kas ma saaks äkki hiirt kusagil kasutada. Tahtsin jälle turtsuda, et kust ma selle nõnda võtma peaks, aga õnneks olin parasjagu koolis, seega mängisin kaasa. Ei olnd kindel, kas minna hiirt rottima õppejõult audikast või raamatukogust äkki. Arvutiklassis mind jutule keegi ei võtnud ja suvalise arvuti tagant endale toda isendit ka laenata ei söendanud. Lõpuks meenus proua õppekorraldusspetsialist. Tükk aega piidlemist, kui julgesin lennata "tere,mulonsellinaljakasküsimusetkasma..HIIRT võiks korraks laenata. Härra kargas laua tagant püsti ja asus mu arvutit uurima (ei, proua õk-spets ei olnud vahepeal härraks muutunud, härra itimehest käib jutt).

Tükk aega Win8 kirumist, aga asja sai! Aitäh, härra! Vahepeal jõudis ka preili MS-ist tagasi helistada, et mulle vajalikud  draiverid saata, st ise väitis, et saatis. Siiani pole ükski kohale jõudnud.
Nüüd muidugi mõtlen, et oleks võinud ju kõrvalmajja patsiga härradelt abi küsima minna, hahaaaa.

Selline seiklus esimesest loengust. Saab jälle tööd teha. Teine loeng oli äärmiselt inspireeriv. See õppejõud on lihtsalt hämmastav. Ma ei viitsi kunagi loengus sõna võtta, aga seal on muudkui tunne, et räägiks ja räägiks ja räägiks...

Koolist jooksin otse TÜKi koosolekule. Ma ei tea, mida arvata või tunda. Seega sellel pikemalt praegu ei peatu.

Tunnikeseks sain koju sööma ja jalga puhkama tulla, kui oli aeg jälle kinno

minna. Kuuenda filmina vaatasin Quentin Dupieux' Wronf Cops. Hämmastav huumor, hämmastav. Ma ei saa seda saundträkki ka peast. Nii naelapea pihta!

Tegelt ma tulin siia kirjutama, et pöffikad on nii armsad- sõbrad, kolleegid, perekond. Aga et natuke lõuner on olla hinges, sest päeva lõpuks olen ikka väga üksi ja hakkan nüüd Heleni eeskujul Pou'd mängima, adjööö!

Ps, mu lemmikpoistel on uus sinku väljas, ammu vist juba, aga ma oma elutempo juures avastan need asjad ikka väga hiljem. Ainuke millega praegu ajast ees olen, on filmid. Mitmed esilinastused ju on täitsa meie festivalil. Aga oeh, see on teine teema. Ma ei garanteeri, et ma selleni jõuan kunagi, aga no mõtteid on palju. Ja tuleb muudkui juurde.

Monday, 18 November 2013

Y

Ma ei tea, ma pole kindel, mis juhtunud on, aga ma tunnen end üle pika aja nii vabana. Vabana igasugu jampsist, negatiivsest energist ja mõtetest. Kõlab väga esoteeriliselt küll, aga selline tunne on küll.

Toimub kah päris palju viimasel ajal, sest on ju PÖFF. Olen siiani vaadanud kuute filmi (festivalieelselt 3 ja festivalil 3). Kui enne festivali kujutasin ette, et hakkan kinos elama ja tööd eriti palju pole, siis nüüd teen päev läbi mingeid asju ja õhtuks on ainult selline tunne, et tuleks ära koju. Täna ma tulin küll koolitööde pärast koju ega läinud esireast kinno filmi vaatama.. Mis värk sellega on, et me nii palju seansse välja müüme, et ise ei mahugi.. nali, tegelt ruumi jätkub, tulge kinno.

Halb on see, et tehnika mu ümber ja käes hävib. Vähe sellest, et töötelefonil kõlar katki läks, ei saanud ma teist varutelefoni ka tööle. Ja siiiiis otsustas mu arvuti Windows crashida. Tund aega elustasin teda ja see tähendas tehaseseadete taastamist. Ah minge kõik.... hakasin omaette. Tänu sellele on mul nüüd touchpad nii tundlik, et kui korra vastu lähen, on kõik pekkis. Ja ma ei oska seda kuidagi muuta! Aga nii  vastik on kirjutada, kui kursor kogu aeg jumal teab kuhu hüppab.

Aga muidu pole viga. Mul on ilus lugu ja sain täna kutse ballile ja eile ühe oi kui hea pakkumise, millest rääkida veel niipea ei saa. Aga Tudengibänd 2013 muutis mu elu, ütleme nii. Mis meenutab, et homme algab Kevadpäevad2014 planeerimine. Naljakas küll.

Homme on üks põõõneeeev asi plaanis, rääkida vist jälle ei saa, sest saladus. Aga ma olen põnevil. Sest töö on üks äge asi mul!

Aaaaaajah, seda tahtsin ka veel öelda, et sain täna ühe eriti tüütu koolitöö kaelast ära, millega väga väga väga kaua jauranud olime ja millega väga väga väga palju jama oli. Hakkan vaikselt joonele saama omadega. See nädalavahetus on jälle hurmavad avatud ülikooli loengud ehk elu pikimad loenugud elu lühimate pausidega. Näis, millega need seekord üllatavad.
Ma pole endiselt väga pikka aega koolis käinud ja kuna mul on nüüd päris kehvake internetiühendus, millega midagi tõmmata ei saa, siis ootan juba koolijõudmist ja sealse neti vägistamist. Mul on vaja uuesti MS Office nt tõmmata. Jätan selle org-kom loenguks, milles nagunii ringi tõmbleme.

Aasta saab varsti läbi ja koos sellega kõik projektid ka. Natuke on selline tunne, et ei teagi, mis see uus aasta seekord toob. Et kas ta tuleb sama masendava algusega nagu tavaliselt või suudan ma seekord end korralikult tegevuses hoida. See sügis on ses suhtes küll ikka imeline olnud, et kogu aeg on nii mõnusalt kiire olnud, nädalad mööduvad, aga rutiini ei teki. Iga nädal on uus ja isemoodi, ent samas mingid mustrid korduvad. See on niii mõnus balansseeritud olek.

Vot. Nüüd teen ühe tööülesande ära.

Tuesday, 12 November 2013

Kertu

Ilmar Raagi "Kertu" on film, mis mind üle pika aja väga liigutas. Tavaliselt lähevad mulle väga väga korda filmid, mis on väga mitmetahulised ja väga laia emotsioonispektrit pakkuvad, aga ütleks, et see on vist see easy entertainment.
Noh, mis see "Kertu" nüüd niiväga raske oli.

Esiteks - Saaremaa. Minu Saaremaa. Ahhetasin, kui ilus mu kodusaar ikka on ja kui suur igatsus peale tuli.

Üritasin silmas pidada vaadates väga erinevaid aspekte ja mõneti tõi see mu kohati filmist natuke "välja". Ah, ettevaatust, see on mu väga kaatoline ja esimene mõte sest filmist, mida ma nii kaua vaatama pidin minema ja täna päris Kertuga ära käisime. Loetud päevad enne PÖFFi.

Filmi esimese veerandi tempo oli mu jaoks natuke liiga kiire. Teisalt jälle mõnus, kaadrid vahetusid kiirelt, ühe teema juurest teise juurde ja kohati tekkis küsimus, et issand, kuidas ta (Villu) jõuab ühe päeva jooksul nii palju, ise veel külajoodik.
Kaadrite vaheldumisest rääkides meenub mulle üks huvitav suures plaanis kärbsest taldrikul, mis oli juba nii kõrge arsty-level vist, et miks see küll seal oli.

Lugu iseensest oli ilus. Eriti meeldis faabula juures too lahtirulluv süzeeliin jaanipäevast, mis, natuke langenud tempoga filmi ikkagi vaheldusrikka ja põnevana hoidsid.
Britt arvas, et nii rasket lugu ei saa ikkagi nii lühikese linateosega ära jutustada, seega tegelikult miks mitte poleks võinud olla film kaks korda pikem. Kohati olid mõned punktid süžees natuke radikaalsed ehk jah, näiteks too isa-lõpplahendus. Ja mina oleks selle filmi sealkohal, pärast seda steeni ära lõpetanud ka. See stseen, mis enne lõpukaadreid oli, jäi natuke lahjaks ja ei mõjunud kohe üldse. Aga oleks pärast isa-steeni kohe lõpp tulnud ja Pokinen laulma hakanud.. ma oleks küll reaalselt ulguma pistnud. Kui ma praegu lõputiitrite ajal Mari Pokineni kuulates pisaratega võitlesin..

Näitlejatööst rääkides oli herr Malmstein vahepeal natuke ebasiiras, lihtsalt ei uskunud. Ursula Ratassepp see-eest tegi väga usutava, siira ja nauditava rolli. Ja muidugi armas Marit medõena. Ootasin nii kaua, nii mitu korda sain haiglastseenidega tünga ka, a siis lõpuks.

Aga üleüldine filmi visuaal oli lihtsalt hämmastavalt ilus, eriti ööstseenid.

Nii nägin Kertut mina. Ma pole teab mis (filmi)arvustaja iialgi olnud ja tihti on sõnadest vajaka jäänud, aga ometigi tunnen, et viimase aastaga on mu filmialane silmaring kõvasti arenenud ja oskan juba rohkem mõtteid kirja panna. Kindlasti on oma osa sellel filmisemiootika kursusel ja PÖFFil ja sõpradel ja millel kõigel veel.

Ja nii ma armusin kõrvuni Mari Pokineni loomingusse. Külmavärinad ja mingid muud veidrad tunded.