Sunday, 27 October 2013

Sügismõtted aknalt

Väljas on hurmav sügis. Sajab õrna seenevihma, teeperved on juba porised ja mudased ja see on absoluutselt kõige ilusam aeg.
Varem armastasin ma kevadet, kui kõik tärkas ja läks soojemaks ja kõik säras. Sombused sügis-talvepäevad, mil päike ei paistnud, tekitasid masendust.

Aga nüüd, istudes siin aknal, jälgides mööduvaid autosid, busse, linnatulesid, näib see kõige lummavamana. Milline klišee, aga ma ei oska seda kuidagi paremini kirjeldada.

Sadu tiheneb. Eneselegi üllatavalt ootan juba, et ilmad läheks jälle jahedamaks. See, et praegu õues kevadmantliga veel palavgi on, tundub muidugi esimese maailma probleemi ja vingumisena ja tõenäoliselt siis, kui päriselt ka külmaks lähen, ägisen ikka. Aga millal ma ei. Millal kellelgi poleks millegi kohta midagi halba öelda? Selliseid päevi nagu Lou Reed "Perfect day"-s laulab on ju ikkagi vähe (puha rahus, härra Lou).

See ilm muudab mind veitsa melanhoolseks, a mul pole kerge (sügis)melanhoolia vastu midagi olnud. See on päris ilus tunne. Üleüldse igasugune emotsioonide tundmine on tore, sest kui ma enam midagi tunda ei suudaks, satuks ma tõenäoliselt paanikasse. Oh, wait.. heh.
Üks mu igapäevaelu eesmärke on näha/kogeda elu läbi filmilike hetkede. Ei, mitte igasugused suured klišeed, vaid väikesed hetked. Ma ei oska seda kuidagi hästi praegu seletada, sa võid mult seda kunagi küsida. Mhmh, sina, jah, just sina.

(peale selle, et täna üks maal seinalt kolm korda alla on kukkunud ja mind iga korraga üha rohkem ehmatanud on, andis lambipirn just otsad, jättes mu siia pimedasse. üllataval kombel ei olegi hirmus. ajas hoopis kirjutamisvaimu ära).

No comments: