Tuesday, 1 October 2013

Kaootilisus

Ok, ma nüüd ei jõua jälle ära imestada, mis imeasju ikka juhtub. Sõbrad on ikka ühed toredad olevused küll, ma ütlen. Toovad mu ellu nii palju rõõmu, isegi kui ma vahepeal siin kodus ja kontoris ja koolis ja Sõbramajas ja mööda linna ringi joostes tahaks lihtsalt siiralt hulluks minna. Mul küsitakse iga päev umbes tuhat korda, et kuidas ma kõike jõuan. Aga näete, ikka jõuan. Ja jõuan veel siia ka kirjutama. Kuigi tegelikult peaks tekste toimetama ja kirju laiali saatma ja õppima ka sealjuures. Mitu nädalat lükkan juba seminaritöö teema fookuseotsinguid ja leidmisi edasi. Ise tahan töö jõuluks valmis saada.. Olen ma hulluks läinud või? Samas isegi kui ma ei viitsiks veel kevadeks bakat kaitsta (ei saaks ju vist ka, aineid vast jääb ikka tegemata natuke kõrvalerialast), siis poleks vast mõtet tõmmelda. Või kas ma kevadel viitsin tõesti rohkem? Igatahes põnev on, kohe pärast selle kirjutamist lähengi Allfilmile kirja vorpima.

Siis on selline tore asi nagu Tartu Sügispäevade kava nüüd avalik. Ma võiks siia nüüd heietada kui tore see Kultuuriklubi ikka on ja kui imelised inimesed seal on ja kui palju tööd mul on, aga mis ma ikka hakkan jälle pihta..

Leppisin just neljapäevaks ühe kokkusaamise kokku ja nüüd tuli meelde, et pidin ju neljapäeval või reedel hoopis praktikale minema, oh juudas. Üldiselt on tunne ikkagi hea, tunnen, et suudan asju händlida, aga juurde vist enam midagi võtta ei suudaks.

Eile ema hakkas arvama, et ma ikka väga pingutan üle ja peaks puhkama, et tore oleks üks trip kaugele soojale maale teha. Fakte konstateerides aga jõudsime järeldusele, et kõige varem jõuaks kuhugi üldse jaanuaris-veebruaris 2014, sest praegu nädalaks asjad siia jätta + tema uuele tööle asumine.. njeeh. Seega ma pean leppima nädlalavahetuse pikkuse kojusõiduga. Ja reedel saab KK-ga ka linnast välja.

Ma jõuan, ma jõuan, mind jätkub igale poole. Mul on fun, ma naudin kõike, ma jõuan sõpradega ka õue ja ma jõudsin eile öösel isegi raamatut lugeda! Siiri vist just millalgi küsis, et kas ma jõuan üldse lugeda ka. Vastasin, et ega ikka ei jõua küll, aga noh, nagu näha, kättevõtmise asi. Kinno tahaks ka minna, aga endal pole seda pealehakkamist, noh. Nii et kui keegi tahab mind kinno viia, siis pliiispliis. Ma ise muidu istun kodus ja teen ainult tööd. Aga ma olen tegelt ju ikka alati arvanud, et üks kino või kontsert või teater ei tee kunagi paha ja annab hoopis energiat juurde.

Nii hea on jälle terve olla. Köha küll natuke veel kiusab, aga muidu on enesetunne juba täitsa talutav. Hakkan juba vaikselt harjuma sügiseselt kiire tempoga ja naudin kõike enda ümber. Külm on, aga muidu lehti korjaga ja nendega ringi lehvida on ikka marutore!

Lubasin septembri lõpus ühest põnevast asjast rääkida, aga nüüd ma ikkagi ei julge, sest mu blogi on avalik ja kuna see ettevõte on nii tuntud, siis võib vabalt keegi niisama guugeldades siia jõuda. Ja äkki see pole selle ettevõtte mainele hea, et noh, sellised töötajad, kirjutavad selliseid ja selliseid asju oma elust.. nii et ma arvan, et kui Sina, mu armas lugeja, tunned huvi, siis ära karda, kirjuta mulle. Vana hea kommentaarium või helista või kirjuta mulle, sest kesse peale mu armaste sõprade ikka seda siin loeb.

Unenäod on ka naljakad asjad, ikka mõtlen, et mida nad küll mulle üritavad öelda.

Ok, jaks sai otsa.

No comments: