Tuesday, 29 October 2013

Double trouble

Jajaa, olen ikkagi tagasi oma tavapärases tempos, see unistus rahulikumast nädalast jäigi helesiniseks unistuseks. Teisalt ma pühapäeval kodus uimerdades nagunii taipasin, et sellised vaiksed kodusolemise päevad ei mõju just väga hästi.
Olen küll viimasel ajal sujuvalt pikemaperspektiivilisi kohustusi eiranud nagu näiteks need tobedad kooli rühmatööd ja asjad, mida võiks enne PÖFFi ikkagi ette teha (org kom lugemised, tarbijakultuur, uurimismeetodid), aga paistab, et viimaseminutiinimene jääb ikka viimaseminutiinimeseks ja miski ei ole parim motivatsioon kui lähenev tähtaeg.

Kuna ma sel nädalal Suurt Ülemust asendan, siis on mu telefon alates kella üheksast hommikul kuni ca kaheteistkümneni üsna konstantselt punane (vähemalt täna tundus nii) ja meile tuleb ka ainult läheneva Ostlejate Pidupäeva pakkumistega. Hõisssa ja vallleraa, mis ma öelda oskan! Suutsin täna ses suures sahmimises vasaku jalaga voodist välja hüpata ja selle ära nikastada. See on see vasaku jalaga voodist välja astumine, ma ütlen...


Lähenev PÖFF annab ka endast vaikselt märku ja ma loodan, et ma ei unusta, et ma homme Tammelinnas ära käiks ja origamiringi uuesti käima lükkaks. Sest see 2500 lipukest ausalt öelda veitsa hirmutab mind. Aga pole viga, järgmise reedeni on ju maa ja ilm aega!
Teisalt ei jõua ma ära oodata juba taaskohtumist oma lemmik hundudega ja seda, milline see aasta olema saab. Ja ausalt, eelmisel aastal ei osanud ma unistadagi, et sel aastal nii olema saab. Kohe mitte üldse uneski näha. Naljakas.

Nüüd siia kirjutades meenus veel, et homme on teaduskonna nõukogu, päevakorras umbes miljon punkti, sh meiepoolne visioon ühest toredast asjast. Kuidas ma ellu jään, kui see jälle tõesti 3+ tundi kestab?

Kultuuriklubis tõmbame otsi Sügispäevadega kokku, esitasin täna Bändi kokkuvõtte. Lõplik kokkuvõte vajab veel ümbervormistamist, läbikirjutamist ja kokku võtmist, noh. Ei saa ju mitme A4 pikkust analüüsi sinna panna. Ma pole sugugi kindel, kas mina seda enam järgmisel aastal korraldan, kas kevadel üldse midagi. Võibolla ma peaks ikkagi... lõpetan selle mõtte siin.

ps, sorri Hiie, mai jaksa edasi kirjutada, uni tuli peale. Tervitan B-d ka. (Tšau, L, sind seekord mitte).

Sunday, 27 October 2013

Sügismõtted aknalt

Väljas on hurmav sügis. Sajab õrna seenevihma, teeperved on juba porised ja mudased ja see on absoluutselt kõige ilusam aeg.
Varem armastasin ma kevadet, kui kõik tärkas ja läks soojemaks ja kõik säras. Sombused sügis-talvepäevad, mil päike ei paistnud, tekitasid masendust.

Aga nüüd, istudes siin aknal, jälgides mööduvaid autosid, busse, linnatulesid, näib see kõige lummavamana. Milline klišee, aga ma ei oska seda kuidagi paremini kirjeldada.

Sadu tiheneb. Eneselegi üllatavalt ootan juba, et ilmad läheks jälle jahedamaks. See, et praegu õues kevadmantliga veel palavgi on, tundub muidugi esimese maailma probleemi ja vingumisena ja tõenäoliselt siis, kui päriselt ka külmaks lähen, ägisen ikka. Aga millal ma ei. Millal kellelgi poleks millegi kohta midagi halba öelda? Selliseid päevi nagu Lou Reed "Perfect day"-s laulab on ju ikkagi vähe (puha rahus, härra Lou).

See ilm muudab mind veitsa melanhoolseks, a mul pole kerge (sügis)melanhoolia vastu midagi olnud. See on päris ilus tunne. Üleüldse igasugune emotsioonide tundmine on tore, sest kui ma enam midagi tunda ei suudaks, satuks ma tõenäoliselt paanikasse. Oh, wait.. heh.
Üks mu igapäevaelu eesmärke on näha/kogeda elu läbi filmilike hetkede. Ei, mitte igasugused suured klišeed, vaid väikesed hetked. Ma ei oska seda kuidagi hästi praegu seletada, sa võid mult seda kunagi küsida. Mhmh, sina, jah, just sina.

(peale selle, et täna üks maal seinalt kolm korda alla on kukkunud ja mind iga korraga üha rohkem ehmatanud on, andis lambipirn just otsad, jättes mu siia pimedasse. üllataval kombel ei olegi hirmus. ajas hoopis kirjutamisvaimu ära).

Saturday, 26 October 2013

Sail*

Kuna Hiie paar päeva tagasi mul blogida käskis ja ma parasjagu ta töölt kohvilt tulen, siis oh well..

Ütlen kohe ära, et mind häirivad praegu väga väga see, et mu Youtube ei mängi normaalselt muusikat, vaid jumpsib täiega, kui ma muid lehti brausin ja isegi siia kirjutades. Ja mul ei ole enam Spotify subscriptionit ka lihtsalt sellepärast, et ma pole viitsinud seda uuesti teha, aga need reklaamid lihtsalt tapavad mu. Keegi rääkis, et valimiste ajal olla valimisreklaamid ka olnud. Oo õudu!

Aga mis siis ikka.. naudin seda, et homme ei pea lõpuks ometi kooli enam minema, st mul on üle pika aja vaba päev, mil ei pea äratust panema ja võin rahumeeli poole päevani põõnata. Mida ma ka kindlasti teen, püüan endas alla suruda kõiksugu süümekad. Päriselt ka üle pika aja tundub, et mul on rohkem aega. Aega lolluste jaoks nagu eilne, mil Piretiga mõtlesime, et läheks õige Sparglisse peole. Idee tundus päris lahe. Lõpuks sinna siiski nina pistes selgus, et ikka ei raatsi kolme raha suht tühja saali pärast välja käia. Sellest, kuidas see edasi kulges, vaikib ajalugu. Kõik on kole sürrr.

Täna käisime preilidega Volgas mu uut lemmikut, Forest Kämpi kuulamas. Seda, miks nad nii suurepärased on ja noh, KUI suurepärased ikkagi, ma praegu jutustada ei jõua, see lugu ulatub tagasi ühte suvisesse õhtusse, kui Helluga õudu vaatamas käisime.

Vahepeal on tegelikult hirmus palju toimunud ja ma olen isegi paar drafti kirjutanud, aga lihtsalt ajapuuduse tõttu lõpetamata jäänud. Praegugi olen tegelikult hirmus unine, a tegelikult tahaks Flaubert'i "Tundekasvatust" edasi lugeda. Aga ei jõua, silm ei seisa lahti.

Tegemisi on endiselt palju, aga vähemalt ei pea enam sõpradele ütlema, et mul on aega täna, kohe ja siis alles nädala pärast või valitud ajad valitud päevadel. Kuni järgmise festivalini, ma ütlen! Aga nii mõnus on praegu hinge tõmmata. Ma loodan, et see tähendab ka rohkem postitusi siia. Kunagi olin ju täiega äss blogija. Usun, et lähiajal on veel mõnda kokkuvõtet oodata, sest tavaliselt kui ma juba ühega maha saan, siis tuleb neid mingi hunnik veel ja siis on jälle tükk aega vaikust.

Hakkasin täna mõtlema, et tänaval naeratavad inimesed pigem panevad mõtlema, et mis aineid nad tarbinud on. Ükspäev oli mul üks kogemus ühe sõbraliku võõraga, kes mind aitas, aga selle loo räägin ma ka kunagi hiljem. Võibolla.
Bussiga sõites ajas mind naerma, et noh, Tartus ei ole peatuste vahe eriti suur, ja meil on nüüd see kord, et kui nuppu ei vajuta, siis buss ei peatu (tegelt peatub ikka küll). Ja mõni tarkpea siis vajutab nuppu juba eelmisest peatusest välja sõites, sest äkki jumala eest muidu ei jõua. Pisiasi, aga naljakas. Teeks korraliku diskursuseanalüüsi sellele. Kui vaid viitsiks!

Ahjaa, täiega segi olen ka. Hakkasin enne Hiie juurde minnes tuld kustutama telekapuldist.. Triin, maga rohkem!

Tahtsin siia veel ühe pildi ja ühe video lisada, aga ma lihtsalt ei jaksa enam, silm vajub looja. Head ööd, maailm!

* jäi kummitama tänasest. Aitäh, FK!

Thursday, 10 October 2013

I follow rivers

Ma küll oskan juba oma uut arvutit täitsa edukalt kasutada ja klaviatuurgi on üsna käpas juba, a pikemalt pole aega kirjutada, sest tänases to-do listis passib veel mõni ülesanne, mis kiirelt lahendamist vajab. Kuigi tjah, kõige põletavamad asjad sain vist nüüdseks tehtud ja kell pole isegi väääga hommik (kuigi kell kolm on ikka piisavalt öö). Ma küll ei saanud aru, mida ma täpselt eelneva lausega öelda tahtsin, aga las jääb. Umbes sama olukord valitseb, mis täna tööl, kui silme ees oli tööst juba jumala kirju, nälg mäekõrgune ja mitte muffigi ei saand enam aru. 

Aga ma tahtsin lihtsalt kirjutada kui hea päev täna oli ja eile ka. Eilne oli küll megakiire: hommikul töö, pärast tööd Helluga plakatiring ja lehtedes sahistamine, chai-joomine. Õhtul elasin isegi isiklikku elu (hahaa, jajaa). 

Aga täna sain ma peaaegu Bändi žürii kokku, confirmisin I Wear* Experimenti esinemise, mille üle mul suppppperhea meel on! Ja sain Bändile ühed eriti ägedad demod! 

Samas ka tundub, et lootust on muudes asjades ka juba natuke rohkem kui varem. Kõik kuidagi üllatab ja loksub viimasel ajal paika. On küll asju, mille pärast ma ikka natuke põen, aga nagu elu viimase poolaasta jooksul näidanud on, siis väljapääsmatuid olukordi pole. Isegi kui ma olen viimaste kuude jooksul kartnud, väga kartnud. 

Aga muidu on tunne, et elu liigub õiges suunas. Püüan probleeme võtta kui väljakutseid ja võimalusi, sest miskipärast peaaegu alati muutuvad kõige keerulisemad olukorrad lõpuks kõige paremateks. Klišee noh, aga ilmselt valmistudes kõige hullemaks üllatab pareminiminek.. mõte kiilub kinni, ei suuda enam ilusti sõnastada. 

Ja nüüd ajas Bret skaibis mind oma 4-aastase-naljaga nii naerma, et ma ei suuda enam kirjutamisele keskenduda. 

Aga üldiselt: järjekindlus viib sihile või kuidas see nüüd oligi? My ass! Unista, unusta, loobu.. ja head asjad jõuavad iseenesest sinuni. Siis, kui kõige vähem oodata oskad. Elutarkus, noh! Minuga on viimasel ajal jälle juhtuma hakanud. Et noh, be careful what you wish for.

Ok, silmad kuivavad ja uni.

http://www.youtube.com/watch?v=3SpG7C4vHZQ

Monday, 7 October 2013

kõik on harjumatu, kõik on segi, kõik on vanas arvutis. ehk kuniks ma uuega harjunud pole, võtab selle pesa üle sume vaikus. 

ja muidugi on tulekul Moekuulutaja ja rebasterets ja Vaiko ja Sügispäevad, niiet arusaadav ka.

hakkasin jaanuarikuusse ühte mönusat talvepuhkust planeerima. ma loodan, et ma olen omad karmavõlad nüüd ära maksnud ja enam keegi mulle kaikaid kodaratesse ei loobi, okei?

Thursday, 3 October 2013

Trouble

Ok, ma hakkasin luksuma, kes taga räägib? 

Tegelt tahtsin lihtsalt öelda, et elu on liiga palju selle suure töötegemise kõrval. Aga samas on tore ka. Täna pärast kooli läksime preili Helluga Wernerisse sööma-kohvitama, mille käigus tekkis mõte, et oleks vaja ikka Naiivi ühele õllele ka minna. Parim mõte sel nädalal! Pärast mida oli mul tunne, et ausõna tahaks maailma vallutada, kohe, siin ja praegu.

Paraku ei vallutand, tulin hoopis koju tööd tegema. Püüdsin õhtuks mõne toreda plaani genereerida, a kuna paar neist jooksis liiva mõtlesin, et teen siis hoopis viisakalt tööd, et homme kell 9 targasti tööle minna. Pärast u paaritunnist kirjutamist läksin sõbrale külla (ma isegi ei julge initsiaale mainida, eks ma ise kunagi saan aru, aga mõni lugeja võib koodi lahti hammustada ja siis on kuri karjas). Üleüldse ei saa ma selle teemaga seoses veel päris täpselt aru, mida ma teen. Aga ega ma päris täpselt saa aru ka, kust piirid lähevad. 

A kuna ma olin täna hirmus socially awkward penguin, ei teagi, vahel lihtsalt juhtub nii, et pole päris minu päev, tulin üsna vara koju. Aga nüüd siin ma siis olen- kell saab neli ja minul kohevarsti äratus. Tore.

Ühesõnaga - toimub, toimub palju. Homme KK väljasõit, ülehomme koju. KODU ja SAAREMAA, jee. 

Tuesday, 1 October 2013

Kaootilisus

Ok, ma nüüd ei jõua jälle ära imestada, mis imeasju ikka juhtub. Sõbrad on ikka ühed toredad olevused küll, ma ütlen. Toovad mu ellu nii palju rõõmu, isegi kui ma vahepeal siin kodus ja kontoris ja koolis ja Sõbramajas ja mööda linna ringi joostes tahaks lihtsalt siiralt hulluks minna. Mul küsitakse iga päev umbes tuhat korda, et kuidas ma kõike jõuan. Aga näete, ikka jõuan. Ja jõuan veel siia ka kirjutama. Kuigi tegelikult peaks tekste toimetama ja kirju laiali saatma ja õppima ka sealjuures. Mitu nädalat lükkan juba seminaritöö teema fookuseotsinguid ja leidmisi edasi. Ise tahan töö jõuluks valmis saada.. Olen ma hulluks läinud või? Samas isegi kui ma ei viitsiks veel kevadeks bakat kaitsta (ei saaks ju vist ka, aineid vast jääb ikka tegemata natuke kõrvalerialast), siis poleks vast mõtet tõmmelda. Või kas ma kevadel viitsin tõesti rohkem? Igatahes põnev on, kohe pärast selle kirjutamist lähengi Allfilmile kirja vorpima.

Siis on selline tore asi nagu Tartu Sügispäevade kava nüüd avalik. Ma võiks siia nüüd heietada kui tore see Kultuuriklubi ikka on ja kui imelised inimesed seal on ja kui palju tööd mul on, aga mis ma ikka hakkan jälle pihta..

Leppisin just neljapäevaks ühe kokkusaamise kokku ja nüüd tuli meelde, et pidin ju neljapäeval või reedel hoopis praktikale minema, oh juudas. Üldiselt on tunne ikkagi hea, tunnen, et suudan asju händlida, aga juurde vist enam midagi võtta ei suudaks.

Eile ema hakkas arvama, et ma ikka väga pingutan üle ja peaks puhkama, et tore oleks üks trip kaugele soojale maale teha. Fakte konstateerides aga jõudsime järeldusele, et kõige varem jõuaks kuhugi üldse jaanuaris-veebruaris 2014, sest praegu nädalaks asjad siia jätta + tema uuele tööle asumine.. njeeh. Seega ma pean leppima nädlalavahetuse pikkuse kojusõiduga. Ja reedel saab KK-ga ka linnast välja.

Ma jõuan, ma jõuan, mind jätkub igale poole. Mul on fun, ma naudin kõike, ma jõuan sõpradega ka õue ja ma jõudsin eile öösel isegi raamatut lugeda! Siiri vist just millalgi küsis, et kas ma jõuan üldse lugeda ka. Vastasin, et ega ikka ei jõua küll, aga noh, nagu näha, kättevõtmise asi. Kinno tahaks ka minna, aga endal pole seda pealehakkamist, noh. Nii et kui keegi tahab mind kinno viia, siis pliiispliis. Ma ise muidu istun kodus ja teen ainult tööd. Aga ma olen tegelt ju ikka alati arvanud, et üks kino või kontsert või teater ei tee kunagi paha ja annab hoopis energiat juurde.

Nii hea on jälle terve olla. Köha küll natuke veel kiusab, aga muidu on enesetunne juba täitsa talutav. Hakkan juba vaikselt harjuma sügiseselt kiire tempoga ja naudin kõike enda ümber. Külm on, aga muidu lehti korjaga ja nendega ringi lehvida on ikka marutore!

Lubasin septembri lõpus ühest põnevast asjast rääkida, aga nüüd ma ikkagi ei julge, sest mu blogi on avalik ja kuna see ettevõte on nii tuntud, siis võib vabalt keegi niisama guugeldades siia jõuda. Ja äkki see pole selle ettevõtte mainele hea, et noh, sellised töötajad, kirjutavad selliseid ja selliseid asju oma elust.. nii et ma arvan, et kui Sina, mu armas lugeja, tunned huvi, siis ära karda, kirjuta mulle. Vana hea kommentaarium või helista või kirjuta mulle, sest kesse peale mu armaste sõprade ikka seda siin loeb.

Unenäod on ka naljakad asjad, ikka mõtlen, et mida nad küll mulle üritavad öelda.

Ok, jaks sai otsa.