Sunday, 22 September 2013

Haigus tuli ja ründas

See postitus tuleb nüüd täis vingu ja hala, sest juudas kuidas ma pole enam AASTAID nii haige olnud. Nii et ma ei oska midagi eriti enam peale ka hakata, et see meeletu ninatilkumine lõppeks, sest ma tõesti ei jaksa enam nuusata. Et see neetud kurk enam ei valutaks, sest köhides on ju valus. Et see köha lõppeks, sest ma ei jaksa enam. Et see palavik mööda läheks, sest ma ei jaksa enam teed juua, ma lihtsalt ei jaksa.

Kõik sai alguse reedel või ilmselt tegelikult juba nädala alguses, mil väsimuse ja jõuetuse üle kurtsin. Ja magada ka ei saanud, a selles süüdistasin kassi. Neljapäeval võtsin nõuks ja tõin apteegist koju polüvitamiinid, et sügist, jõuetust ja väsimust ja stressi eemale peletada. Terve reede keksisin ringi, et oooo, JUBAAA mõjub, küll on tore ja hea. Reede õhtupoole lugesin Kassi blogist kuidas ta äkki sigahaigeks jäi. Skaipisin talle ja muigasin, et mind polegi see sügishaigus veel rünnanud. Kuniks hakkasin end üha veidramalt tundma, et justnagu oleks palavik.. Ei-ei, jumala eest EI. Ei saanud ju ometi olla nii, ma ei jää kunagi haigeks ju. A kraadiklaas arvas teisiti..

A ikkagi oli mul va'l tarkpeal vaja õhtul ikkagi välja minna, sest juuuudas küll, Egled ja kõik olid ju Tartus. Ja NimmerSchmidti laiv Gennis. Jaaa, ja Sandra läheb ju ka varsti ära jne. Halb mõte, ma ütlen, väga halb mõte. Tagasi koju jõudes arvasin, et suren. See öö oli vast kõige hullem. Sest kui õhtul magamaminnes oli ainult palavik, siis öösel ärgates tilkus nina, valutas kurk kusagilt imelikust kohast ja üleüldse ägisesin ja arvasin, et suren siiasamasse. A ei, hommikul ikkagi ärkasin. Ja teadmine, et õhtul on Sandra ärasaatmispidu ehk pidu, mida me kõik oleme oodanud jumal teab kui kaua (a ei, mitte sellepärast, et Sandra ära läheb, see on nõme, nõme!) ja mina siruli maas. Konkreetselt.

Suutsin end ikkagi peole venitada, teed juues, nuusates ja halades. Ja sealoleku ajal hakkas veel sadama, halleluuja! Ja mina polnud vihmavarju kaasa võtnud, kuigi mul see nüüd on jälle. Mingihetk tuli mul lihtsalt nii räme hoog peale, aevastasin jumalteab mitu korda, pisarad voolasid ja halb oli. Ja seda Eglele kuulutades, et "jesssas sa ei kujuta ette mitu korda ma just aevastasin. Sest ma ise ka ei," muigas ta, et "see on küll halb, kui suuri numbreid ei tunne."
Õnneks oli Kristiina tore ja laenas vihmavarju, millest väga kasu polnud, nii hull tuul ja vihm. Koju jõudes surin jälle ja see oli ilmselt selle haiguse (LOODETAVASTI!) kulminatsioon ka oma 38.2 kraadise kuumuse, värisemise, nina tilkumise ja meeletute valudega. Tahtsin lihtsalt kuhugi minema haihtuda.

Täna hommikuks oli olukord juba veitsa inimlikum, pool päeva nina ei tilkunud enam nii hullusti. A nina valutab, kohutavalt.

Ühesõnaga istun ma nüüd siin punase ninaga salvrätihunnikus ja ravimite ja teetasside keskel. Ja ei jaksa enam.

Also pole ma juba neljapäevast saati kohvi joonud, nii et kofeiinivaba nädal võib täitsa ära tulla, kuigi ma ei kavatse ju neljapäevani haige olla? Ja tervekssaades esimese asjana ma tahan kohvi! Või siis ka mitte... Praegu ma ei taha, ma ei jaksa enam mitte midagi juua, see teelürpimine on üle mõistuse lihtsalt.

Aga kui veel nädalale tagasi vaadata, siis see oli kuradi hull. Teisipäeval TÜKi valimistulemused, päev hiljem esimene teaduskonna nõukogu koosolek ehk tundmatus kohas vettehüppamine. Neljapäeval TÜKi koolitus ja FTÜKi loomine. Kolmapäeval said veel alguse KK vestlused. Neljapäeval vestlesin essat korda oma seminaritöö juhendajaga, võib vist öelda, et teema on enam vähem paigas. Uueks nädalaks kogun materjali ja püüan asjale fookust leida, kuigi natuke on tunne, et see asi võib mitte nii hästi õnnestuda kui lootsin. Aga näis!

Homme jätkuvad KK vestlused ja õhtuks otsustame, kelle vastu võtame. Seega niipalju siis haiguse põdemisest.

Tegelikult on kõik kontrolli all. Varsti tahaks lihtsalt natuke puhata, aga meenus just, et homme saab 11päevane koolitsükkel alguse ehk sel nädalavahetusel ei mingit enese kookonissetõmbamist ja tegemata jäänud asjade tegemist, vaid kooli ka reedel, laupäeval ja pühapäeval.

Ma loodan, et ma kirjutasin end nüüd piisavalt soojaks, et kolme teise loo kallale asuda. Kuulmiseni!

No comments: