Monday, 9 September 2013

Everlasting

Vat-vat, armid on ka mälestused ja mõnikord saavad halbadest, keerulistest asjadest täitsa ilusad ja asjalikud asjad. Ja mõnikord ühendavad keerulised olukorrad nii väga.

Samuti on aeg õigele rajale naasta ja õigeid asju jälle tegema hakata. Sest mul on südames ikka ja ainult see üks asi tegelikult ja see on muusika ja otsapidi pean ma sellega kogu aeg seotud olema. Õnneks korraldan ma sel sügisel Tudengibändi ja meil on ju ka Indiefest.
Ja filmid ka. Selleks on mul PÖFF, mida ihu ja hingega armastada ja mille heaks töötada.

Seda tahtsingi öelda, et nende asjade valguses on elu imeline. Samuti sellepärast, et ma saan õppida läti ja prantsuse keelt. Et maailmas on olemas Werner. Päike ja vananaistesuvi. Kodukino selle veitsa nihkes tähenduses.

Ja et ma sain hängida-tšillida imelise nädalavahetuse üksi kodus, käies ainult kaks korda korra poes. Täna oli veits error inimesi nähes ja suheldes, eriti veel kui koolinurgas nii palju sõpru kokku sai ühtäkki.
Aga ma sain nii palju lõpetamata asju tehtud, nii palju kirju saadetud ja kuuldavasti kandis vilja kah.

Vahepeal ma arvasin, et olen mingid põhimõtted, unistused, mingi attitude’i maha matnud. Umbes selle, kes ma olen viimased kümme aastat olnud. Hoopis-hoopis teistmoodi oli kõik, aga ma arvan, et see oli mingi tobe ühe etapi lõpp. Selle, mis lõppes möödunud reedel. Millest alates kõik on olnud kerge, selge nagu seebivesi. Imetabane. Ei heiduta mind isegi väga need mäekõrgused probleemid, millele muudkui hammast ihuma pean. Ei jõua ära oodata päeva, mil kõik on jälle korras. Väga võimalik, et see päev saabub juba järgmisel nädalal. Hõissa!

A nagu ikka ja nagu kõik vihkan minagi esmaspäevi ja täna oli päris viltune päev. Rõõmsate kohtumiste ja rõõmsate hetkedega, a tänane ainus loeng oli ikka piin mis piin. Ma pean end üsna arusaajaks inimeseks, kel on päris hea empaatiavõime, aga no seda õppejõudu ma lihtsalt ei mõista. Või noh, tegelikult mõistan küll. Ma arvan, et ta on päris üksik inimene. Ega ta muidu noorte poistega Pirol purjutamas ei käiks. Või noh, võib-olla käiks ka. Aga ma arvan, et ta väga üritas täna meiega suhelda, meid rääkima saada, a keegi ei võtnud vedu. Oeh, ehk lugu sellest, kuidas Miisu jälle kooli läks.

Armas Bret lendas täna minema. Polegi veel kuulnud, kas ta on ilusti kohale jõudnud, kuigi kõigi arvutuste kohaselt peaks olema küll. Kell on New Yorgis igatahes praegu pool kaheksa õhtul.

Tore, et ma end vahel ikka kirjutamiseks kokku viitsin võtta. Saab ju küll!

No comments: