Thursday, 26 September 2013

Ma ei julgenud seda akent avada, sest ma tean, et kui ma kirjutama praegu hakkan, siis ma ka jään. Sest ma olen niinii tige nende kuradi neetud klubide sisututvustuste üle, selle üle, kuidas nad end esitlevad.. faking hell, ma ütlen! Aga ma räägin sellest teemast natuke hiljem, sest kell saab kohe kolm ja mul on kell kaheksa äratus ja pikk koolipäev ees. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma usaldan Google Docsi rohkem kui oma arvutit ja see on naljakas.

http://www.youtube.com/watch?v=LD137cd7Cw0

Tuesday, 24 September 2013

We are infinity*

Neljapäeval saab täis kofeiinivaba nädal - täitsa esimene viimase jumal teab mitme aasta jooksul. Kui mõni aeg tagasi tundus isegi kofeiinivaba päev ületamatult raskena, tekitades peavalusid ja rõvedat olekut, siis nüüd ei pilgu silm ka. Täna küll kohvi lõhna tundes liikus mõni närv, aga

AGA mu päevi on sisustanud hoopis lõputud tassitäied taimeteed. Ja mesi. See rõve külmetus lihtsalt ei taha üle minna. Palavikust ja kurguvalust sain küll lahti, a täna lisandus rõvedalt tilkuvale ninale veel ka köha. Siiralt loodan, et see on ajutine nähtus ja homseks on juba parem olla. Sest ma lubasin kolmapäevaks, hiljemalt neljapäevaks terveks saada. Ja kuna minu puhul kunagi sellisest tasa-tasapisi paranemisest rääkida ei saa, siis võib tõesti olla, et üks päev ägisen nohus-köhas ja järgmine päev olen peaaegu täitsa terve. Eks ma siis mõttejõuga püüan tervemaks saada.

Aga argipäevad on täis koosolekuid, vestluseid, teoreetiliselt ka eksole kooli, kuhu ma küll homme see nädal esimest korda jõuan.

Ootan juba vaba nädalavahetust, et saaks Saaremaale sõita. Järgmisel nädalavahetusel vist ikkagi kambavaimu pärast maratonile ei lähe, vorm on ju ka täitsa olematu tänu sellele haigusejampsile. Better luck next time äkki. Nii et põhimõtteliselt isegi saaks siis selle pika sõidu jälle ette võtta ja korraks koduseid näha, nii tahaks.

*Lõpetuseks pealkirjakohane pilt

infinity

Sunday, 22 September 2013

Haigus tuli ja ründas

See postitus tuleb nüüd täis vingu ja hala, sest juudas kuidas ma pole enam AASTAID nii haige olnud. Nii et ma ei oska midagi eriti enam peale ka hakata, et see meeletu ninatilkumine lõppeks, sest ma tõesti ei jaksa enam nuusata. Et see neetud kurk enam ei valutaks, sest köhides on ju valus. Et see köha lõppeks, sest ma ei jaksa enam. Et see palavik mööda läheks, sest ma ei jaksa enam teed juua, ma lihtsalt ei jaksa.

Kõik sai alguse reedel või ilmselt tegelikult juba nädala alguses, mil väsimuse ja jõuetuse üle kurtsin. Ja magada ka ei saanud, a selles süüdistasin kassi. Neljapäeval võtsin nõuks ja tõin apteegist koju polüvitamiinid, et sügist, jõuetust ja väsimust ja stressi eemale peletada. Terve reede keksisin ringi, et oooo, JUBAAA mõjub, küll on tore ja hea. Reede õhtupoole lugesin Kassi blogist kuidas ta äkki sigahaigeks jäi. Skaipisin talle ja muigasin, et mind polegi see sügishaigus veel rünnanud. Kuniks hakkasin end üha veidramalt tundma, et justnagu oleks palavik.. Ei-ei, jumala eest EI. Ei saanud ju ometi olla nii, ma ei jää kunagi haigeks ju. A kraadiklaas arvas teisiti..

A ikkagi oli mul va'l tarkpeal vaja õhtul ikkagi välja minna, sest juuuudas küll, Egled ja kõik olid ju Tartus. Ja NimmerSchmidti laiv Gennis. Jaaa, ja Sandra läheb ju ka varsti ära jne. Halb mõte, ma ütlen, väga halb mõte. Tagasi koju jõudes arvasin, et suren. See öö oli vast kõige hullem. Sest kui õhtul magamaminnes oli ainult palavik, siis öösel ärgates tilkus nina, valutas kurk kusagilt imelikust kohast ja üleüldse ägisesin ja arvasin, et suren siiasamasse. A ei, hommikul ikkagi ärkasin. Ja teadmine, et õhtul on Sandra ärasaatmispidu ehk pidu, mida me kõik oleme oodanud jumal teab kui kaua (a ei, mitte sellepärast, et Sandra ära läheb, see on nõme, nõme!) ja mina siruli maas. Konkreetselt.

Suutsin end ikkagi peole venitada, teed juues, nuusates ja halades. Ja sealoleku ajal hakkas veel sadama, halleluuja! Ja mina polnud vihmavarju kaasa võtnud, kuigi mul see nüüd on jälle. Mingihetk tuli mul lihtsalt nii räme hoog peale, aevastasin jumalteab mitu korda, pisarad voolasid ja halb oli. Ja seda Eglele kuulutades, et "jesssas sa ei kujuta ette mitu korda ma just aevastasin. Sest ma ise ka ei," muigas ta, et "see on küll halb, kui suuri numbreid ei tunne."
Õnneks oli Kristiina tore ja laenas vihmavarju, millest väga kasu polnud, nii hull tuul ja vihm. Koju jõudes surin jälle ja see oli ilmselt selle haiguse (LOODETAVASTI!) kulminatsioon ka oma 38.2 kraadise kuumuse, värisemise, nina tilkumise ja meeletute valudega. Tahtsin lihtsalt kuhugi minema haihtuda.

Täna hommikuks oli olukord juba veitsa inimlikum, pool päeva nina ei tilkunud enam nii hullusti. A nina valutab, kohutavalt.

Ühesõnaga istun ma nüüd siin punase ninaga salvrätihunnikus ja ravimite ja teetasside keskel. Ja ei jaksa enam.

Also pole ma juba neljapäevast saati kohvi joonud, nii et kofeiinivaba nädal võib täitsa ära tulla, kuigi ma ei kavatse ju neljapäevani haige olla? Ja tervekssaades esimese asjana ma tahan kohvi! Või siis ka mitte... Praegu ma ei taha, ma ei jaksa enam mitte midagi juua, see teelürpimine on üle mõistuse lihtsalt.

Aga kui veel nädalale tagasi vaadata, siis see oli kuradi hull. Teisipäeval TÜKi valimistulemused, päev hiljem esimene teaduskonna nõukogu koosolek ehk tundmatus kohas vettehüppamine. Neljapäeval TÜKi koolitus ja FTÜKi loomine. Kolmapäeval said veel alguse KK vestlused. Neljapäeval vestlesin essat korda oma seminaritöö juhendajaga, võib vist öelda, et teema on enam vähem paigas. Uueks nädalaks kogun materjali ja püüan asjale fookust leida, kuigi natuke on tunne, et see asi võib mitte nii hästi õnnestuda kui lootsin. Aga näis!

Homme jätkuvad KK vestlused ja õhtuks otsustame, kelle vastu võtame. Seega niipalju siis haiguse põdemisest.

Tegelikult on kõik kontrolli all. Varsti tahaks lihtsalt natuke puhata, aga meenus just, et homme saab 11päevane koolitsükkel alguse ehk sel nädalavahetusel ei mingit enese kookonissetõmbamist ja tegemata jäänud asjade tegemist, vaid kooli ka reedel, laupäeval ja pühapäeval.

Ma loodan, et ma kirjutasin end nüüd piisavalt soojaks, et kolme teise loo kallale asuda. Kuulmiseni!

Tuesday, 17 September 2013

Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus

Veider, et ma enam üldse kirjutada ei oska. Võibolla on asi selles, et mul pole enam kellelegi kirjutada. Võibolla on asi selles, et pagan võtaks, üle saja aasta olen ma jälle oi-oi kui rahul enese ja eluga. Ja ega siis ei oskagi midagi öelda, sest millest ma kirjutama peaks? Sellest, kuidas täna kella sajani koosolekul istusin ja pärast seda Lyonessi ajupesu tunnike kannatasin? Ja veel mõne asjaolu pärast alles pärast 22 koju jõudsin ja maailma ägedaima sünnipäevakaardi meisterdasin.

SipsikVõi sellest, et homme pole mitte kell kaheksa äratust, vaid kell kaheksa on vaja juba Lemmikkohvikus olla ja asjalikku tööjuttu ajada. Head ideed on head ja nende eest on tarvis võidelda, isegi kella hommikuse hinnaga. Naljakas ongi see, et mul meeldib enesele sääraseid challenge-eid esitada, aga kui aeg käes, siis alati suren. Kui arvesatada sellega, et kell on jumalas öö ehk peaaegu pool kolm, siis.. edu mulle, noh!


Või kuidas ma vihkan oma asendusklappe ega jõua homset ära oodata, et uusi kätte saada. Kui ma ikka adekvaatsel ajal koju kavatsen laekuda või oot, Post24 automaadid on ju õues, võin kas või öösel rüüstama minna, jippiijei. Veel meenub, et lasin hiljuti ühel suurepärasel võimalusel minna. Aga usun, et Noored Kooli on suurepärane ja väga usun se'sse ja usun seda ka, et iialgi avaneb veel toredamaid võimausi. Oo heietamine! Lähipäevil selgub aga üks teine praktikakoht. Mis oleks nii hea. Ok, lausa super ja seda nii mitmel tasandil. Ma võiks siis öelda, et olen ikka kavalpea küll. Ehk elu on hull. Homsest KK vestlused, TÜKi (kuhu mind äsja ikkagi 97 fänniga valiti) koolitus neljapäeval, kool ja siis igavesti kestev nädalavahetus ja Sandra ärasaatmine. Ma ikka ei saa aru, mis mõttes kõik ära lähevad. Ellie Goulingu Burn'i kuulamine meenutab mulle suve ja rattasõite päikeseloojanguga mere äärde. Mis on ühtepidi üsna sulnis, teistpidi jälle hirmutav, sest viimane kord, kui sõitmas käisin, oleks peaaegu G4S härrade autole ju sisse sõitnud külje pealt. Oh neid nägusid ja oh seda hetke... Pärast seda enam ratta selga roninud pole ja ei plaani ka. Jooksma peaks.. Ok, kandideerige Tudengibändile: http://studentdays.ee/et/tudengiband-2013-ootab-osalema ... Nüüd on kell kolm. Olen saatnud miljon kirja ja tunnen end maailma kõige produktiivsema inimesena. Kassid magavad. Loodan, et see nii ka jääb, sest mina kavatsen nüüd ka neli tunnikest magada!

Kiire appdeit

Mul on mingi imelik haigus: ise teha ei viitsi, aga teistel ka teha ei lase, sest nad nagunii ei tee nii, nagu mina tahaks ja ma peaks ikka uuesti tegema. Õpeta sa palju tahes. Päris ausalt ei viitsiks siuke kontrollifriik olla, aga no mis sa teed. Nii ma siis surengi töökoorma all, sest Helen sõitis nädalaks Lapimaale.

Ja küll mina juba tean, kus on kasulik käppa uksevahel hoida, kellega sooje suhteid luua ja kuidas neid teiste eesmärkide jaoks kohandada. Jälle üks vahva näide, septembri lõpus räägin!

Ma ikka mõtlen, et mis värk sellega on, et mul kogu aeg loengud ära jäävad ja härra L (tervitan, kui loed!) lahkesti ütles, et nad lihtsalt ei taha mind näha. Ma vist peaks siis järgmine nädal tagasi tegema žestiga, et ega mina neid ka näha ei taha. 

Also, kui ma nüüd teise telefoni laadija üles leiaks (sest kirjades ju lahkesti luban oma töötelefonile nüüd helisatada), oleks elu lill. 

Okei

Thursday, 12 September 2013

Monday, 9 September 2013

Everlasting

Vat-vat, armid on ka mälestused ja mõnikord saavad halbadest, keerulistest asjadest täitsa ilusad ja asjalikud asjad. Ja mõnikord ühendavad keerulised olukorrad nii väga.

Samuti on aeg õigele rajale naasta ja õigeid asju jälle tegema hakata. Sest mul on südames ikka ja ainult see üks asi tegelikult ja see on muusika ja otsapidi pean ma sellega kogu aeg seotud olema. Õnneks korraldan ma sel sügisel Tudengibändi ja meil on ju ka Indiefest.
Ja filmid ka. Selleks on mul PÖFF, mida ihu ja hingega armastada ja mille heaks töötada.

Seda tahtsingi öelda, et nende asjade valguses on elu imeline. Samuti sellepärast, et ma saan õppida läti ja prantsuse keelt. Et maailmas on olemas Werner. Päike ja vananaistesuvi. Kodukino selle veitsa nihkes tähenduses.

Ja et ma sain hängida-tšillida imelise nädalavahetuse üksi kodus, käies ainult kaks korda korra poes. Täna oli veits error inimesi nähes ja suheldes, eriti veel kui koolinurgas nii palju sõpru kokku sai ühtäkki.
Aga ma sain nii palju lõpetamata asju tehtud, nii palju kirju saadetud ja kuuldavasti kandis vilja kah.

Vahepeal ma arvasin, et olen mingid põhimõtted, unistused, mingi attitude’i maha matnud. Umbes selle, kes ma olen viimased kümme aastat olnud. Hoopis-hoopis teistmoodi oli kõik, aga ma arvan, et see oli mingi tobe ühe etapi lõpp. Selle, mis lõppes möödunud reedel. Millest alates kõik on olnud kerge, selge nagu seebivesi. Imetabane. Ei heiduta mind isegi väga need mäekõrgused probleemid, millele muudkui hammast ihuma pean. Ei jõua ära oodata päeva, mil kõik on jälle korras. Väga võimalik, et see päev saabub juba järgmisel nädalal. Hõissa!

A nagu ikka ja nagu kõik vihkan minagi esmaspäevi ja täna oli päris viltune päev. Rõõmsate kohtumiste ja rõõmsate hetkedega, a tänane ainus loeng oli ikka piin mis piin. Ma pean end üsna arusaajaks inimeseks, kel on päris hea empaatiavõime, aga no seda õppejõudu ma lihtsalt ei mõista. Või noh, tegelikult mõistan küll. Ma arvan, et ta on päris üksik inimene. Ega ta muidu noorte poistega Pirol purjutamas ei käiks. Või noh, võib-olla käiks ka. Aga ma arvan, et ta väga üritas täna meiega suhelda, meid rääkima saada, a keegi ei võtnud vedu. Oeh, ehk lugu sellest, kuidas Miisu jälle kooli läks.

Armas Bret lendas täna minema. Polegi veel kuulnud, kas ta on ilusti kohale jõudnud, kuigi kõigi arvutuste kohaselt peaks olema küll. Kell on New Yorgis igatahes praegu pool kaheksa õhtul.

Tore, et ma end vahel ikka kirjutamiseks kokku viitsin võtta. Saab ju küll!

Wednesday, 4 September 2013

Sügismelanhoolia

Ma arvan, et päris esimest korda julgen tunnistada, et armastan sügist. Külma, langevaid lehti ja seda, kuidas sügis end päris näole ei anna, ainult vilksamisi. Hommikud on jahedad, päevad palavad ja õhtuti näpistab öökülm ninast-varbaist.

Ja sellle juures on mõnus see, et saan lõpuks ometi villastesse sokkidesse-kamspuneisse end kerida ja, teetass nina all, unistada. Unistada nähtud filmidest. Kujutada ette, et elu on ikka veel film või film elu. Sest kui kino on üle tee kodust, siis saab koju edasi hõljuma tulla, soundtracki kuulates.

Akna taga on puud veel liiga rohelised.

Ole rohkem.