Saturday, 31 August 2013

"Ära ole siuke eit!"

Olen viimasel ajal olnud palju õigel ajal õiges kohas ja see on pagana mõnus tunne! Tähtede seis tundub eriti hea olevat. Ainult vahepeal tundub, et kõige hea pärast peab natuke vett ja vilet ka nägema ehk lugu sellest, kuidas ma eile kontsadel kontserdile klõbistasin ja esiti valesse kohta läksin. "Teree, kas tulite ka tantsuõhtule?" hõiskas piletineiu Antoniuse õues. "Või niisama kohvikusse?" - "Ee.. kus siin see kontsert toimub?" - "Ei, meil on täna tantsuõhtu, kontserti pole." Arvasin hetkeks, et olen kuhugi paralleeluniversumisse sattunud. Kuupäevi ma ju ometi segi ajada ei saanud. Kiire kõne õiges kontserdipaigas resideerivale preili S-le kinnitas, et olen ikka jumala vales kohas ja õige koht on valest.. väga kaugel. Ja minul kontsad. Egas midagi..

Jõudsin õnnega pooleks, kingade hõõrudes, päkkade tulitades siiski õigesse kohta, täpselt kontserdi alguseks (õnneks, vihkan neid igavesi ootamisi). Kontsade ainus pluss tol õhtul oli see, et vähemalt nägin natukenegi paremini pikkade inimeste vahelt lavale, vilksamisi.
Kontsert ise oli äärmiselt khuul. Ja pärast sai kontsadel ringi trallitud veel hommikutundideni. Olin noor. Enam pole.

Ja üldiselt - mul on aega küll. See, et ma sajamiljoni asjaga tegelen, ei tähenda üldse, et ma ei leiaks aega heade inimeste jaoks oma ümber. Sest see on ikkagi see, mis kõige kõige õnnelikumaks teeb ja mille nimel ma kõike teen.

Tuesday, 27 August 2013

If I was a fool

No tore, Piret sai ka enne viimase Saare-postituse tehtud kui ma, kes ma eile pühalikult tõotasin. Või noh, mitte nii väga pühalikult ka.

Aga jutt on selline, et puhkus saab läbi. Homme sõidan tagasi Tartusse. Tea, kas läheb kohe kiireks või on natuke aega uuesti sisse elada.

Teadmatuse aeg on mööööödas! Ma nii hirmsasti kartsin seda suve, sest esimest suve üle miiiiiitme aasta ei teadnud ma, mida peale hakata. Lõpuks siis lihtsalt.. puhkasin. Kõige rohkem on mul hea meel mõnusa tARTuFFi-nädala üle, millest veel päris-päris üle pole saanud või on see sujuvalt PÖFFi rõõmudeks teisendunud, ei tea. Igatahes on nüüd vaja selle kallal töötama hakata. Aga enne Sügispäevad. Kultuuriklubi promo on sel aastal igatahes küll vägev. Ja siis veel see Rebasenädal, mille esimeses pooles mõnda asja tehtud saab. Neljapäeval kohtume omaenda rebasekutsikatega (jajah, see on nüüd see aasta, mil ma jälle rebane ise pole).

Järgmisel reedel jõuan loodetavasti Pealinna, sest mul tuli pöördumatu KUMU-isu peale, lugedes-kuuldes siit-sealt kui hea Irving Penni näitus on. Ja siis veel seda ja teist. Septembri esimeses pooles sõidavad kaks armsat sõbrannat ära, üks New Yorki, teine Hispaaniasse. Vihkan hüvastijätte ja nutan kindlasti silmad peast. Aga ju siis nii peab. Ise on palju kergem ära minna kui teisi saata.

 

Saturday, 17 August 2013

Paradiis

Ma ei tea, kuhu ma kodu asemel sattunud küll olen, sest see siin on paradiis. Toit on jumalik, ilm on viimaste suvepäevade järele lõhnavalt sulnis, inimesed on ilusad ja head (loomad ka).

Olen kodus tegelikult ainult mõned  tunnid viibinud, aga selle jooksul end juba kalaks söönud alustades üleeilse suitsuahvenaga, jätkates kurikuulsate "läksineelminekordkodusära,isajõudistunninehiljemvannitäielestaga" kuivatatud lestadega. Ja nagu sest vähe oleks jõudis iga õhtu hakul koju väikeste ahvenapoistega, mille otse grillile viskas. Nii et saime süüa värskelt grillitud ahvenat ja mõelda, et hmm, tunnike tagasi see kala veel ujus meres. Julm veitsa vist, aga hea, lausa jumalik!
Ja üleüldse kogu toidulauale jõudev kasvab vabalt põõsal, ujub meres ja see on vahelduseks big city laifile nagu mul seal Tartus, on lihtsalt niiiiii hea! Ja siis vahepeal käia veel õues kaminas marshmalloweid grillimas.

Homme seenele!

IMG_4593 IMG_4600 IMG_4602 IMG_4606


IMG2858 IMG2861 IMG2862 IMG2865 IMG2881

Friday, 16 August 2013

Sedna

Ma tahan oma häält tagasi saada, aitab nüüd küll kähisemisest! Ehk tARTuFF sai läbi ja süda on tühi nagu Raeplats ilma toolite ja ekraanita.

Kunagi kirjutan pikemalt.

Monday, 5 August 2013

And I don't want to see what I've seen

Elu on pakkunud viimasel ajal väga palju erinevaid võimalusi erinevateks puhkudeks, aga mida mina teinud olen? Selja pööranud ja puhanud ja nautinud ja ei tee nägugi, et midagi väga asjalikku teha tahaks pikemas perspektiivis. Sest on palju muid asju, mis meele nõnda heaks ja südame soojaks teevad.

Ma ei ole sel aastal väga mina ise olnud. Nii palju häid kontserte ja elamusi mööda lasknud, kuhu umbes kolme aasta tagune mina oleks kindlasti jooksujalu, iga hinna eest tormanud. Seepärast on natuke raske olnud väga häid elamusi saada viimase aja laividest. Üleüldse väga väga liigutavaid esteetilisi elamusi on väg raske viimasel ajal leida ja kogeda. Kuigi täna ühe filmi ajal mul korraks tuli heldimuspisar silmanurka äkki? Minul ja raske. Mind tundvad inimesed teavad mu emotsionaalsust hästi ja mind on väga kerge heldima saada tegelikult. Näiteks üks viise selleks on mulle postkaart saata.

Aga mulle meeldib, kuidas elu mind üllatab. Eelarvata pole üldse tore, aga kui sa ikkagi mõne persooni kohta eelarvad, sealjuures väga tugevalt ja sügavalt ja kindlalt, räägid seda mõnele lähedalseisvale ka ja veendud üha enam ja enam selles (ise persooniga muidugi kokkupuutumata, mingit aimu omata). Kuigi salamisi julged loota, et äkki ei ole nii. Ja siis otsustab see inimene su ellu astuda, täiesti kogemata. Et tõestada sulle vastupidist, osutuda maailma kõige meeldivamaks inimeseks hetkedel, mil sa seda kõige vähem oodata oskad.  Ja tunne on, et ega ta mu elus väga lühikest etendust anna. Ma veel ei tea, kas hoida kinni ja maksta piletiraha või mitte. Kuigi tegelikult seda kirjutades said sotid selgeks. Kuigi enamiku elu asjade saladus on vist see: hope for the best, expect the worst and take what comes.

Enam ei suuda. Elagu tARTuFF!

Aitäh

tr