Friday, 19 July 2013

Waking up

Imelik. Äng on. Nüüd ei ole enam millegi konkreetse pärast muretseda, vaid kümblus mingis hämas.

Asjad, mida ma teen, suund, kuhu ma liigun, tunduvad nii valed. Võibolla on see lihtsalt mingite asjade pärast, mis taustsüsteemis müra tekitavad. Võibolla mingit tobe surve ühiskonna, fämili jms poolt. Aga see ei lase rahus olla.

Pusletükid on laiali ja kokku panna praegu ei oska. Ei oska kuidagi vaimu ka puhkusega vabaks lasta.

Näen kõrvalt nii paljusid edulugusid, mu sõbrad reisivad ringi ja on ilusad & edukad. Ja mina seisan paigal. Ma pole aastaid nii paigal seisnud. Mul pole aastaid vaba suve olnud. Ja see paneb mind nii väga sügist ootama. Sügises on elu, sügises on tegevus. Praegu lihtsalt ekslen ringi, ei ole siin ega seal rahul, aga ma tean, et inimesed mu ümber ja kõrval tahaksid, et ma suudaks natukenegi paigal püsida ja rahulik olla. Ja ma ise tahaks ka. Juba tükk aega ei suuda ma kuidgi nautida neid asju, mis varem rõõmu valmistasid. Ei suuda

Ja siis morjendab mind selle kõige keskel see, et ma ei saa inimestest aru. Ma olen vist veitsa naiivne, kui usun, et kõik inimesed ikkagi ilusad ja head on. Ma olen sest teemast vist korduvalt siia kirjutanud ka, et ma tõrgun ikkagi uskumast, et keegi võiks üdini halb ja omakasupüüdlik olla. Alati on tõrksa koore all peidus hea.. või kurat, kas ikka on?

Aga ma olen õnneks jõudnud selleni, et asi ei ole minus. Inimesed lihtsalt.. on. Ma võin sitsida ja olla kuitahes hea ise, ikkagi lõppude lõpuks ei loe see. Mina ei pea end nartsissistlike inimeste pärast halvasti tundma. Vau, eksole, aga inimesed tõepoolest on erinevad ja kõik, jumalaeest, ei olegi sellised nagu mina. Ma olen sellest pisikesest faktist kogu aru saanud, või samas on ju nii lihtne öelda, et "jah, ma mõistan," aga tegelikult kui asja üle mõelda, siis no krt, tihti ikka ei mõista ka. Ja selle ühe konkreetse juhtumi puhul ma tunnen, et ma nüüd alles tõepoolest mõistan, milles on asi olnud. Aga asjas sees olles oli sellest raske aru saada. Aga nüüd ma mõistan sind. Ma ei viitsi sulle enam kirjutada, ma olen endale sellega piisavalt haiget teinud. Ma ei tea, kas sa loed seda. Ma ei tea, kas ma loodan, et sa loeksid seda, ma ei tea seda ja ma ei küsi seda sult. Ja sa ei ütleks mulle ise seda. Ja see ei tee enam haiget ka.

Ma ei tea, kas alati kõige parem idee on kõik asjad välja öelda või välja kirjutada, aga ma olen alati tundnud, et see on vabastav. Samas olen ma viimasel ajal mõelnud, et enesest kõige, maksimumi andmine ei tohiks olla alati eesmärk. Et, onju, igal pool kõik räägivad, et püüa ikka endast alati kõik anda. Aga, krt, milleks ma rapsin tühja, kui ma võibolla tegelikult ei suuda kõike hoomata. Nii ma siis olengi viimasel ajal asju varuga teinud. Näiteks kui Tallinnas Hiiega käisime teisipäeval ma teadsin, et meil jäi nii palju käimata-tegemata-nägemata, aga ma  tean, et ma saan alati sinna ju tagasi pöörduda. Näiteks praegu mul tiirlebki juba palju uusi mõtteid peas.
Teinekord need tegematajätmised teevad kellelegi haiget, i'm really sorry for that, aga ma ei taha elada nii nagu iga päev oleks mu viimane. Ma tahan oma tulevikku, järgmiseid ilusaid ja vähem ilusamaid hetki. Ma tahan, et mu klaas ei oleks kunagi pooltühi ega pooltäis ega täiesti tühi - alati peab jätma midagi, mille järgi aru saada, mis see üleüldse on, milles ma olen ja mida ma teen. Ma ei taha tühja rapsida ega sihitult hulkuda.

Aga nüüd, pärast seda pooleaastast jampsi ma arvan, et ma suudan oma pea jälle nüüd kuklasse lüüa ja saba jalgevahelt välja võtta ja uhkelt edasi kõndida. Uus energia, mis lubab mul vaikselt-vaikselt tulevikku vaadata. Sest ehkki ma ei tea, mis tulemas on, mida ma tahan, siis ehk on see pärast sellist hullumeelset poolaastat normaalne ka.

---

Ja siis olen ma mõelnud veel sellele, et elu on viimasel ajal jooksnud 3-aastaste tsüklitena. Noh, vähemasti see aeg, mis on jäänud põhikoolist gümnaasiumi lõpuni ja gümnaasiumi lõpust nüüd baka lõpuni (mida ma paraku ikkagi ei lõpetanud sel aastal, eksole). See on ka natuke haiget teinud, kuidas mu head sõbrad, kellega tookord seda teekonda alustasime, lõpetavad ja lendavad kas makasse või maailma. Ma janunen ise ka muutuste järele, ma tahan, et midagi läheks teisiti. Võibolla on algav aasta minu jaoks Tartus viimane, aga võibolla me ikkagi teeme kunagi Eglega oma unistuse teoks ja jäämegi Tartusse. =)

Igatahes on üks kolmeaastane tsükkel lõppenud ja tunne on veider. Ma ei tea, kuhu astuda, kuhu pidama jääda, kuhu mitte. Aga eks aeg annab arutust.

No comments: