Tuesday, 2 July 2013

Get lucky*

Pagan võtaks, ma ju tahaks kirjutada, aga õiget hetke pole. Mitte et midagi überasjalikku teeks. Probleem on selles, et aega on lihtsalt liiga palju. Ja ma ei oska sellega hetkel midagi targemat teha kui paigal istuda ja tööd otsida. Ja juba reedest vaatab, mis sest saab. Aga ma ütlen - see kõik on millekski vajalik! Ka see muutus. Vahel ei saa ise aru, et üks suvaline asi võib ühele suurele unistusele lähemale viia.

Also avastasin, et mõned unistused on täiesti iseenesest vaikselt  täitunud. Mitte küll võibolla päris sellisel kujul nagu ma neid suurelt ette kujutanud olen, aga algus seegi! Ja selle kõige taustal tundub mingisugune.. elu eesmärk tekkivat. Et kõik, mida ma teen, teeks kellegi kusagil õnnelikuks ja rahulolevaks. Ma ise arvan seda, et kõik need hedonistliku suunitlusega asjad ja üritused, mida ma siin elus teinud olen ja teen edaspidigi, teevad inimesed kusagil õnnelikuks. Ja õnnelik inimene omakorda on teotahtelisem. No nt rabeled sessi ajal 2x kiiremini, intensiivsemalt, produktiivsemalt, et enesele midagi head mõne kontserdi või asja näol lubada. Been there, done that! No ja sealt kohast saad uut energiat, et edasi tegutseda. Tundub hästi loogiline.
Ja elu liigub edasi. Asjad ja üritused ja vahendid muutuvad, aga eesmärgid, tundub, jäävad ikka samaks. Kõige ägedam selle juures on see, et ma päriselt ka usun seda ja tundub, et teised ka. Täna ma rääkisin umbes samal teemal päris pikalt ja tundus, et vestluspartner, minust aastaid aastaid vanem, targem, kogenum, uskus mind. Ja see tõi tonnideviisi eneseusku ja -kindlust juurde.

Ja kui me kunagi Eglega ühe ägeda kräukoha ikka valmis saame, siis olete kõik oodatud ja loodetavasti teeb see koht teid väga-väga õnnelikuks ja paneb teid end ägedalt tundma. Ja end unustama.

---

Vahepeal sai hambaarstisaaga ka praeguseks lõpu. Augustis on üks kord veel käia ja ilmselt tuleb see kõige suurem kukrukergendus ka. Siiani on ikka täiesti kosmilised summad välja käidud, oo miks ma enam 19 pole!

Suurim õppetund elus on viimasel ajal olnd see, et samm sammu haaval. Kõiges, noh, kõiges! Ei ole mitte ühtegi ületamatut kivi ega kändu ega muud jampsi. Vahepeal tunduvad mingid asjad ikka maailmatraagikana ja just need asjad, millest ma eriti kellelegi ei pajata. Mõned asjad lihtsalt jäävad minu ja minu vahele. Isiklik traagika. Ei midagi hirmuäratavat ega traagilist ega midagi, a tuleb ise põdeda ja hakkama saada. Ja no krt, saan ka!

Ja teisalt, mida selle samm sammu haaval mõtlen - no ei ole mõtet tühja rapsida. Tahan teha hirmpalju asju korraga ja no, teen ka, onju, a rahulikumalt kui varem. Nt ei ürita tervet korterit enam ühe õhtuga ära koristada. Praegu tekkis hull mõte ja hea hoog oli ka sees, a siis sain aru, et ma oleks homme jumalast laip, kui ma kõik korraga ära teeks. No mai mõtle aint käin lapiga siit-sealt üle nalju, vaid ikka päris põhjalikult võtsin selle projekti ette. Kõik asjad tarvis läbi sorteerida. Varem olid kolimised heaks ülevaateks kogu kraamist saamiseks, a nüüd pole enam pea kaks aastat paigast liikund. Nüüd nagu tahaks, aga ma ilmselt koliks aint mingi ühel tingimusel. Võibolla tegelt kahel ka. Okei tegelikult mulle täitsa meeldib siin, mingeid ümbertõstmisi-korraldamisi vaja lihtsalt.

Ja vahepeal sai viimase-taksi-aasta ka alguse. Äge! on see sõna, mis kirjeldab seda päeva, õhtut ja ööd, ja neid inimesi, kes minuga olid või minu peale mõtlesid ja head soovid teele panid. Olen nii tänulik.

Kui alumine naaber end nüüd kokku võtaks ja muusika vaiksemaks keeraks, võiks isegi magama minna kell jumalastvara. Vanadus on peal, noh!

* vau vau jee!

No comments: