Friday, 19 July 2013

Waking up

Imelik. Äng on. Nüüd ei ole enam millegi konkreetse pärast muretseda, vaid kümblus mingis hämas.

Asjad, mida ma teen, suund, kuhu ma liigun, tunduvad nii valed. Võibolla on see lihtsalt mingite asjade pärast, mis taustsüsteemis müra tekitavad. Võibolla mingit tobe surve ühiskonna, fämili jms poolt. Aga see ei lase rahus olla.

Pusletükid on laiali ja kokku panna praegu ei oska. Ei oska kuidagi vaimu ka puhkusega vabaks lasta.

Näen kõrvalt nii paljusid edulugusid, mu sõbrad reisivad ringi ja on ilusad & edukad. Ja mina seisan paigal. Ma pole aastaid nii paigal seisnud. Mul pole aastaid vaba suve olnud. Ja see paneb mind nii väga sügist ootama. Sügises on elu, sügises on tegevus. Praegu lihtsalt ekslen ringi, ei ole siin ega seal rahul, aga ma tean, et inimesed mu ümber ja kõrval tahaksid, et ma suudaks natukenegi paigal püsida ja rahulik olla. Ja ma ise tahaks ka. Juba tükk aega ei suuda ma kuidgi nautida neid asju, mis varem rõõmu valmistasid. Ei suuda

Ja siis morjendab mind selle kõige keskel see, et ma ei saa inimestest aru. Ma olen vist veitsa naiivne, kui usun, et kõik inimesed ikkagi ilusad ja head on. Ma olen sest teemast vist korduvalt siia kirjutanud ka, et ma tõrgun ikkagi uskumast, et keegi võiks üdini halb ja omakasupüüdlik olla. Alati on tõrksa koore all peidus hea.. või kurat, kas ikka on?

Aga ma olen õnneks jõudnud selleni, et asi ei ole minus. Inimesed lihtsalt.. on. Ma võin sitsida ja olla kuitahes hea ise, ikkagi lõppude lõpuks ei loe see. Mina ei pea end nartsissistlike inimeste pärast halvasti tundma. Vau, eksole, aga inimesed tõepoolest on erinevad ja kõik, jumalaeest, ei olegi sellised nagu mina. Ma olen sellest pisikesest faktist kogu aru saanud, või samas on ju nii lihtne öelda, et "jah, ma mõistan," aga tegelikult kui asja üle mõelda, siis no krt, tihti ikka ei mõista ka. Ja selle ühe konkreetse juhtumi puhul ma tunnen, et ma nüüd alles tõepoolest mõistan, milles on asi olnud. Aga asjas sees olles oli sellest raske aru saada. Aga nüüd ma mõistan sind. Ma ei viitsi sulle enam kirjutada, ma olen endale sellega piisavalt haiget teinud. Ma ei tea, kas sa loed seda. Ma ei tea, kas ma loodan, et sa loeksid seda, ma ei tea seda ja ma ei küsi seda sult. Ja sa ei ütleks mulle ise seda. Ja see ei tee enam haiget ka.

Ma ei tea, kas alati kõige parem idee on kõik asjad välja öelda või välja kirjutada, aga ma olen alati tundnud, et see on vabastav. Samas olen ma viimasel ajal mõelnud, et enesest kõige, maksimumi andmine ei tohiks olla alati eesmärk. Et, onju, igal pool kõik räägivad, et püüa ikka endast alati kõik anda. Aga, krt, milleks ma rapsin tühja, kui ma võibolla tegelikult ei suuda kõike hoomata. Nii ma siis olengi viimasel ajal asju varuga teinud. Näiteks kui Tallinnas Hiiega käisime teisipäeval ma teadsin, et meil jäi nii palju käimata-tegemata-nägemata, aga ma  tean, et ma saan alati sinna ju tagasi pöörduda. Näiteks praegu mul tiirlebki juba palju uusi mõtteid peas.
Teinekord need tegematajätmised teevad kellelegi haiget, i'm really sorry for that, aga ma ei taha elada nii nagu iga päev oleks mu viimane. Ma tahan oma tulevikku, järgmiseid ilusaid ja vähem ilusamaid hetki. Ma tahan, et mu klaas ei oleks kunagi pooltühi ega pooltäis ega täiesti tühi - alati peab jätma midagi, mille järgi aru saada, mis see üleüldse on, milles ma olen ja mida ma teen. Ma ei taha tühja rapsida ega sihitult hulkuda.

Aga nüüd, pärast seda pooleaastast jampsi ma arvan, et ma suudan oma pea jälle nüüd kuklasse lüüa ja saba jalgevahelt välja võtta ja uhkelt edasi kõndida. Uus energia, mis lubab mul vaikselt-vaikselt tulevikku vaadata. Sest ehkki ma ei tea, mis tulemas on, mida ma tahan, siis ehk on see pärast sellist hullumeelset poolaastat normaalne ka.

---

Ja siis olen ma mõelnud veel sellele, et elu on viimasel ajal jooksnud 3-aastaste tsüklitena. Noh, vähemasti see aeg, mis on jäänud põhikoolist gümnaasiumi lõpuni ja gümnaasiumi lõpust nüüd baka lõpuni (mida ma paraku ikkagi ei lõpetanud sel aastal, eksole). See on ka natuke haiget teinud, kuidas mu head sõbrad, kellega tookord seda teekonda alustasime, lõpetavad ja lendavad kas makasse või maailma. Ma janunen ise ka muutuste järele, ma tahan, et midagi läheks teisiti. Võibolla on algav aasta minu jaoks Tartus viimane, aga võibolla me ikkagi teeme kunagi Eglega oma unistuse teoks ja jäämegi Tartusse. =)

Igatahes on üks kolmeaastane tsükkel lõppenud ja tunne on veider. Ma ei tea, kuhu astuda, kuhu pidama jääda, kuhu mitte. Aga eks aeg annab arutust.

Thursday, 18 July 2013

Uudishimu

Piretist inspireerituna mõtlesin, et oleks hästi tore, kui te, kes te siia mu blogisse vahepeal ära eksite, sest' märku annaksite. Sest mul pole enam aimugi, kellele ma üleüldse kirjutan ja kes millest aru saab (on laekunud vihjeid, et kirjutan liiga krüpteeritult :P). Äkki see aitab mul siis lihtsamini ja loetavamalt asju kirja panna. Nii et ma oleks hästi rõõmus, kui te siia kommentaariga jälje jätaksite.

Muidu on rõõm. Teisipäeval eksisime preili H-ga korra pealinna ära, eile käisin preilide A & S-ga väljas. Aeg hakkab sinnamaale jõudma, et oleks aeg kuhugi jalga lasta, mhmh.

Thursday, 11 July 2013

Summertime

Tee tööd, näe vaeva. Unista ja unusta. Work hard, Dream big. Need on need asjad. Ja küll siis edu & õnn tulevad ka. Vähemalt esimene, teises veel nii kindel pole.

Teoksil on asju, suuri asju. Häid asju. Ägedaid asju. Ei tea veel kas elumuutvaid. Andsin igatahes sõrme.

Wednesday, 10 July 2013

Oh-so-happy nails

nailz


Siis, kui tööd mitu päeva ei ole.


Millalgi kirjutan tekkinud mõtetest ka, praegu on veits kiire.


Saturday, 6 July 2013

Võtsin täna aega, et natuke ringi jalutada ja iseendaga mõned jutud maha pidada. Ei jõudnud veel elutähtsatele järeldustele.

---

Ma kohe üldse ei oska seda vara magamamineku asja.

Tuesday, 2 July 2013

Ma kardan, et tegelikult ei kehti maailmas ükski loogikareegel. Mitte ükski. Et tegelikult ei ole olemas ei juhust ega saatust. Ma kardan, et paratamatus on olemas. Ma kardan, et mu ükski soov ei ole piisavalt tugev. Ma kardan, et nüüd hakkabki ainult nii minema nagu viimasel ajal läinud on. Ma kardan, et mõne asja puhul ei aita ei usk, lootus ega oskused, võimekus, kogemused. Ma kardan, et tegelikult ei hooli mitte keegi. Ma kardan iseendale valetada. Ma kardan isenda ees aus olla. Ma kardan, et tegelikult ei maksa ausus mitte midagi ja on pigem tabu kui voorus. Ma kardan, et liigne ausus on nõme ja teeb mulle endale haiget. Ma kardan, et ma ei tea, mida eluga peale hakata. Ma kardan, et ma tean, mida eluga peale hakata, aga teen valesid valikud. Ma kardan teha vigu. Ma kardan, et ma ei õpi oma vigadest. Ma kardan, et ma õpin oma vigadest liiga palju.

Ja ma kardan, et see jada ei lõppegi. Ma kardan.

Get lucky*

Pagan võtaks, ma ju tahaks kirjutada, aga õiget hetke pole. Mitte et midagi überasjalikku teeks. Probleem on selles, et aega on lihtsalt liiga palju. Ja ma ei oska sellega hetkel midagi targemat teha kui paigal istuda ja tööd otsida. Ja juba reedest vaatab, mis sest saab. Aga ma ütlen - see kõik on millekski vajalik! Ka see muutus. Vahel ei saa ise aru, et üks suvaline asi võib ühele suurele unistusele lähemale viia.

Also avastasin, et mõned unistused on täiesti iseenesest vaikselt  täitunud. Mitte küll võibolla päris sellisel kujul nagu ma neid suurelt ette kujutanud olen, aga algus seegi! Ja selle kõige taustal tundub mingisugune.. elu eesmärk tekkivat. Et kõik, mida ma teen, teeks kellegi kusagil õnnelikuks ja rahulolevaks. Ma ise arvan seda, et kõik need hedonistliku suunitlusega asjad ja üritused, mida ma siin elus teinud olen ja teen edaspidigi, teevad inimesed kusagil õnnelikuks. Ja õnnelik inimene omakorda on teotahtelisem. No nt rabeled sessi ajal 2x kiiremini, intensiivsemalt, produktiivsemalt, et enesele midagi head mõne kontserdi või asja näol lubada. Been there, done that! No ja sealt kohast saad uut energiat, et edasi tegutseda. Tundub hästi loogiline.
Ja elu liigub edasi. Asjad ja üritused ja vahendid muutuvad, aga eesmärgid, tundub, jäävad ikka samaks. Kõige ägedam selle juures on see, et ma päriselt ka usun seda ja tundub, et teised ka. Täna ma rääkisin umbes samal teemal päris pikalt ja tundus, et vestluspartner, minust aastaid aastaid vanem, targem, kogenum, uskus mind. Ja see tõi tonnideviisi eneseusku ja -kindlust juurde.

Ja kui me kunagi Eglega ühe ägeda kräukoha ikka valmis saame, siis olete kõik oodatud ja loodetavasti teeb see koht teid väga-väga õnnelikuks ja paneb teid end ägedalt tundma. Ja end unustama.

---

Vahepeal sai hambaarstisaaga ka praeguseks lõpu. Augustis on üks kord veel käia ja ilmselt tuleb see kõige suurem kukrukergendus ka. Siiani on ikka täiesti kosmilised summad välja käidud, oo miks ma enam 19 pole!

Suurim õppetund elus on viimasel ajal olnd see, et samm sammu haaval. Kõiges, noh, kõiges! Ei ole mitte ühtegi ületamatut kivi ega kändu ega muud jampsi. Vahepeal tunduvad mingid asjad ikka maailmatraagikana ja just need asjad, millest ma eriti kellelegi ei pajata. Mõned asjad lihtsalt jäävad minu ja minu vahele. Isiklik traagika. Ei midagi hirmuäratavat ega traagilist ega midagi, a tuleb ise põdeda ja hakkama saada. Ja no krt, saan ka!

Ja teisalt, mida selle samm sammu haaval mõtlen - no ei ole mõtet tühja rapsida. Tahan teha hirmpalju asju korraga ja no, teen ka, onju, a rahulikumalt kui varem. Nt ei ürita tervet korterit enam ühe õhtuga ära koristada. Praegu tekkis hull mõte ja hea hoog oli ka sees, a siis sain aru, et ma oleks homme jumalast laip, kui ma kõik korraga ära teeks. No mai mõtle aint käin lapiga siit-sealt üle nalju, vaid ikka päris põhjalikult võtsin selle projekti ette. Kõik asjad tarvis läbi sorteerida. Varem olid kolimised heaks ülevaateks kogu kraamist saamiseks, a nüüd pole enam pea kaks aastat paigast liikund. Nüüd nagu tahaks, aga ma ilmselt koliks aint mingi ühel tingimusel. Võibolla tegelt kahel ka. Okei tegelikult mulle täitsa meeldib siin, mingeid ümbertõstmisi-korraldamisi vaja lihtsalt.

Ja vahepeal sai viimase-taksi-aasta ka alguse. Äge! on see sõna, mis kirjeldab seda päeva, õhtut ja ööd, ja neid inimesi, kes minuga olid või minu peale mõtlesid ja head soovid teele panid. Olen nii tänulik.

Kui alumine naaber end nüüd kokku võtaks ja muusika vaiksemaks keeraks, võiks isegi magama minna kell jumalastvara. Vanadus on peal, noh!

* vau vau jee!