Wednesday, 26 June 2013

But my brain doesn't want to

Mis siis, kui see ei lähegi kunagi mööda?

Kaitsen igaks juhuks selle postituse parooliga ära, sest see on rohkem niikuinii iseendale kirjutatud, aga samas ei juhtu midagi kui paar silmapaari veel siit üle käivad. Peamine põhjus, miks see kaitstud on, on ikkagi ju see, et see ühe silmapaarini ei jõuaks, kes nüüd ka selle pesa lugejaskonnas on (täiesti ootamatult). Tundsin, et usaldan. Aga seda postitust lugema mitte. Loodan et ta mõistab ka. =)

Kui peaks kuidagi viimase poolaasta kokku võtma, siis oskaks öelda ainult ühe sõna: segadus. Ja kuradi kiire oli ka. Ja kurat, kes ütles, et suur, tihe töötegemine leevendab südamevalu? Ei leevendand ju!

Ja ikka mõtlen - aga mis siis, kui see ei lähegi kunagi mööda? Kuigi peab ütlema, et kohati natuke kergem on küll, aga veel mitte päris. Olen ikka alati seda meelt olnud, et lihtsad sujuvad üleminekud pole minu jaoks ja kui juba, siis täiega! Ehk et küllap see peab kaduma ka sama äkki kui see tuli.

Ma ikka mõtlen, et mis vägi mind ikkagi tol külmal talveõhtul linna vedas. Polnud mittemingit vajadust. Aga näe, ju siis ikka oli. Ei taha enam nii rumalasti mõelda, et jaa, küllap saatuse sõrm viis. Hoolimata siis tolle õhtu tagasilöökidest ja igasugu muudest jampsidest, mis mulle (võibolla) öelda püüdsid, et stay home, bitch!

Nõme lugu küll. Ei  saa positiivse noodiga lõpetada ka. Kuigi tahaks. Okei: positiivne noot.

Sia on imeline

No comments: