Monday, 20 May 2013

Sess peksab

Mul on tunne, et elu kulgeb aeglase kiirusega. Need meeletud raamatute kuhjad, mille vahelt ma ikka vahel nina välja pistan, ja lõputud loogikaülesanded, uudised, uurimused, analüüsid näivad isegi kunagi kusagil lõppevat. Lõpp küll ei ole veel eriti lähedal.

Kõigun pidevalt motivatsioonikriisi ja ennastunustavate kohusetundelainete vahel. Eile ma näiteks poleks peaaegu kultuuriklubikatega Kevadpäevi lõpetama läinud ehk oleks ühest mõnusast lõõgastavast õhtust ilma jäänud. Püüan sellele niipidi vaadata, et kui produktiivne ma seal palavas ramsis eile pärast kuute ikka olnud oleks, kui mul juba kell neli suhteliselt uni peal oli.

A eilne oli mõnna kuubis. Millal ma ikka jälle kossu mängima satun (seda juhtub tõesti umbes iga paari aasta tagant), grillima või tünnisauna lebotama satun. Seal ööpalavuses tšillides tekkis naljakas mõte, et alles ca kuu aega tagasi oli mingi lumelörts maas (okei, natuke rohkem võibolla), ja nüüd pole bikiinideväel külm ega midagi. Mõistus tõrgub uskumast, et suvi on käes, ööd soojad ja valged. Või millal ma jälle pallimeres elusuuruses karuga saan tukkuda. Või piljardit mängida.

Puhkehetked on nii magusaks muutunud ses hullumeelsuses. Vahepeal tegin mitu päeva eksameid järjest, siis oli poolenädalane paus ja nüüd pole ma juba neli päeva ühelegi eksamile mõelnud. Seda oli naljakas siia kirjutada, sest tõepoolest, filosoofia eksam oli esmaspäeval, tulemuse sain kolmapäeval ja see lõi illusiooni nagu oleks see juba nädalaid tagasi olnud.

Väsimus hakkab natuke võimust võtma, aga kuu aja pärast on juba puhkus.

---

Selle ülemise teksti kirjutasin kunagi paar päeva tagasi. Nüüd on uus nädal käes ja uued mõtted. Kuidagi rahulik on äkki olla. Isegi liiga. Sest nagu ütleb herr Unt "Võlas, et inimestel on ikka mingit hirmu vaja, mis neid tagant sunniks. Muidu nad jäävad magama. Tundub et nii see käibki. Sain just ühest hirmust lahti loogika eksami järgmisesse nädalasse lükkamisega, nüüd tuleb kusagilt uus torkiv okas leida, et end tegutsema sundida, sest kolmapäevast Tartu-Moskva kollokviumi ma eriti ei kardagi enam.

Sest tegelt - mis siin ikka põdeda. Varsti on suur suvi ja tegelt üldse kohe-kohe saab naaatuke vabamalt hingata (yeah, u wish).

Ps! Jooksin eile 5 kiltsa ära ja peaaegu 2 pealegi. Tunne on uhke ja mõnus! Ma ei taha nüüd mingit klišeed maha panna, aga head lähedased suhted on ikka kõige mõnnamad asjad elus! Kasvõi näiteks sellepärast, et sõbrad hoolitsevad isegi mu tervise eest, näiteks see, et Kaidi mind eile nii pikale jooksuringile vedas.

Nii, aga nüüd kuulan Vikerraadiost (kell 16, on esmaspäev) enda ja Urve inteka ära ja jooksen mõneks tunniks taas ramsi.

No comments: