Wednesday, 29 May 2013

Power, we got it!

Vahepeal on päris kasutu olla. Et noh, vaatad ümberringi neid reaalteadlasi ja mõtled, et näe, teevad seal oma elumuutvaid baka-maka-doktoritöid. Ja mida teen mina, mida teeme meie.. Et meie saali isegi laudu ei suvatseta panna, va'd hipid, võite maas istuda küll (interneti vähemalt panid jälle sisse).

Aga mingitel hetkedel ikka sähvib ka, milleks mina ja meie, semiootikud, humanitaarteadlased, vajalikud oleme. Lühidalt ja kokkuvõtvalt tegutseme me nii fundamentaalsel ja silmanähtamatul tasandil, et vbla ei märkagi, ei tajugi hästi. Aga hedonistid oleme ju lõpuks ikkagi kõik! (no ei hakka vaidlema, et mis üldistusi nüüd teen, on tarvis universaalmudeleid, on vaja piiritleda, noh. Nüüd saaan aru, et leibeldamine on tegelt hea ja varanooruse mässumeelsus ja indiebändide "sorrimaitahaksendkuhugikategooriassepaigutada" on ikka bullshit.

Üleüldse on liiga palju teemasid, millest võiks uurimuse kirjutada. Tõenäoliselt viskan eelmine nädal alustatud töö nurka, sest see ei vii kuhugi, see ei tule päris südamest. Südamest  tulevad muud asjad. Lugesin täna kehasemiootika kohta, fcking freaking põnev! Ei jõua ära oodata homset päeva, et uuesti raamatukogu poole tüürida ja see põnev raamat riiulist üles otsida.

---

"Eneseületus to the max" on selle aasta moto. Kogu aeg ei lähe hästi, üldse ei lähe, on väga tugevaid mõõnaperioode ka ikka veel ja ei tea, kas see on siis valestielamisest, aga enesehaletsusse praegu langeda ei taha.

Ööjooksmine on ka ikka veel täiega in. Lidusin kolm ööd järjest nagu homset polekski, aint eile läks natuke nihu selle eneseületuse ja rekordipurustamisega.

Kirjutasin täna loodetavasti elu viimase loogika eksami. Protsess selleni oli all fun (peaaegu) ja tänane semiootikute-filosoofide õpigrupp oli ka päris vahva.

Üleüldse on liiga palju erialakirjandust, mida lugeda tahaks. Et ilukirjanduseni vist enam ei jõua (tore ka, hakkaski natuke imelik Undi "Võlga" lugedes oma elu sealt leida, huuuuh).

---

Tänks, sõbrad, tänks-tänks-tänks.

---

Lugege Tšehhovi novelle & tehke sporti! Ja noh, puhake ka, pole ju häbiasi.=)

Tuesday, 28 May 2013

#2 julgus, veelkord julgus!

Mõtlesin pikalt, et mida see tänane päev siis mulle õpetas. Sünteesisin terve päeva peas läbi: raamatukogu, raamatukogu.. kultuuriklubi koosolek, raamatukogu..

Aga mõtlesin lõpuks välja: julgust, jah julgust! Poleks ma täna julge olnud oleks nii mõnigi hõiskamine hõiskamata jäänud. Rohkem ei räägi. Salapära peab ka jääma.

Tänane päev õpetas üldse palju. Üks pikem lugu on ka, aga see on noh.. pikk lugu, pikk saaga. Püüan välja mõelda, mida saatus selle kummalise looga öelda tahtis. Sest no, midagi ju pidi (sõbrad ja ema peavad mind selle steitmendi peale muidugi hulluks, aga no a) midagi ei juhtu ju niisama, b) hullu semiootiku päevaraamat!)! Aga kuna kaks asja viisid kolmandani täna õhtul, siis pakun, et eks see jääb mu enda dešifreerida ja otsustada. Või näha.

Ps! Kaks päeva veel ja siis paaripäevane Saaremaapuhkus.

Monday, 27 May 2013

#1 F77*

Öeldakse ju, et iga päev õpib midagi uut. Täna sain raamatukogus ühe elutähtsa asja teada ja imestasin, et kuidas ma seda varem ei teadnud - number 1, 2 vms tähendab riiulinumbrit ja seda, millega tegu. Aga et too F77 on tolle autori perekonnanimetäht ja 77 konkreetne raamat.. Apppiiii kui blond-blond-blond.

Aga mis veel tähtsam - ausus maksab rohkem kui mistahes muud asjad kokku. Mina igatahes ei häbene oma nõrkusi enam tunnistada ja olen pigem väike totu, kui et lasen inimestel arvata, et ma olengi superwoman, kes ei murdu kunagi. Või siis, well, ma ei murdugi, aga seda  tänu sellele, et mingi veider suur tugev eneseusk on äkki kusagilt välja ilmunud.

Okei, niipalju tahtsingi öelda. Muust... hiljem!

Monday, 20 May 2013

Pretending as always

If being myself is what I do wrong
Then I would rather not be right*


Õppimisest täitsa hulluks ära läin'd. Silme eest on kogu aeg triibuline ja pea käib ka vahepeal nõnda ringi nagu hakkaks tasakaalu kaotama (keegi nagu tiriks mind oma teljest vasakule-paremale; ükspäev oli küll täiega kriipi).

Aga ikka veel on niiiiiiiiii palju teha, aga nii palju jaksu ja distsipliini tundub ka olevat. Mis on positiivne. Mõned asjad ainult teevad kurvaks ja mitte kuidagi ei õnnestu seda kurbust endast välja juurida. Tean küll, et  see äng paneb mind üha enam ja enam pingutama ja tegutsema, aga ühel hetkel võib jaks täitsa otsa saada, kui liiga palju vinguda ja halada (mostly iseendale).

Aga mõni asi vist ikka ei sõltu päris ainult endast. Et noh, näen ju vaeva küll, teen tööd, aga ei miskit, ikka ei midagi! Ja siis vahepeal, kui päike jälle tõusvat näib, suudan ikka mõne vale liigutuse teha, ja ta kustu panna. Mere taha ära saata. Teistele jahimaadele.

Vahepeal ei saa ma aru, kas mu elu on raamat või raamat mu elu. Olen mõne lõuna paiku päikese käes peesitamas ja lugemas käinud (siis, kui õppida ei jaksa), loen oma läbi aegade lemmikut, Mati Undi "Võlga" uuesti ja ei saa aru, et misasi see nüüd siis on.

Ok, tambin edasi, sest varssssttiiii on lõpppp käes (on-on, kunagi ju peab olema).

Ps, Anouki värske album "Sad Singalong Songs" on hämmastav.

* Anouk - Birds

And remember - it's ALL because of you.

Sess peksab

Mul on tunne, et elu kulgeb aeglase kiirusega. Need meeletud raamatute kuhjad, mille vahelt ma ikka vahel nina välja pistan, ja lõputud loogikaülesanded, uudised, uurimused, analüüsid näivad isegi kunagi kusagil lõppevat. Lõpp küll ei ole veel eriti lähedal.

Kõigun pidevalt motivatsioonikriisi ja ennastunustavate kohusetundelainete vahel. Eile ma näiteks poleks peaaegu kultuuriklubikatega Kevadpäevi lõpetama läinud ehk oleks ühest mõnusast lõõgastavast õhtust ilma jäänud. Püüan sellele niipidi vaadata, et kui produktiivne ma seal palavas ramsis eile pärast kuute ikka olnud oleks, kui mul juba kell neli suhteliselt uni peal oli.

A eilne oli mõnna kuubis. Millal ma ikka jälle kossu mängima satun (seda juhtub tõesti umbes iga paari aasta tagant), grillima või tünnisauna lebotama satun. Seal ööpalavuses tšillides tekkis naljakas mõte, et alles ca kuu aega tagasi oli mingi lumelörts maas (okei, natuke rohkem võibolla), ja nüüd pole bikiinideväel külm ega midagi. Mõistus tõrgub uskumast, et suvi on käes, ööd soojad ja valged. Või millal ma jälle pallimeres elusuuruses karuga saan tukkuda. Või piljardit mängida.

Puhkehetked on nii magusaks muutunud ses hullumeelsuses. Vahepeal tegin mitu päeva eksameid järjest, siis oli poolenädalane paus ja nüüd pole ma juba neli päeva ühelegi eksamile mõelnud. Seda oli naljakas siia kirjutada, sest tõepoolest, filosoofia eksam oli esmaspäeval, tulemuse sain kolmapäeval ja see lõi illusiooni nagu oleks see juba nädalaid tagasi olnud.

Väsimus hakkab natuke võimust võtma, aga kuu aja pärast on juba puhkus.

---

Selle ülemise teksti kirjutasin kunagi paar päeva tagasi. Nüüd on uus nädal käes ja uued mõtted. Kuidagi rahulik on äkki olla. Isegi liiga. Sest nagu ütleb herr Unt "Võlas, et inimestel on ikka mingit hirmu vaja, mis neid tagant sunniks. Muidu nad jäävad magama. Tundub et nii see käibki. Sain just ühest hirmust lahti loogika eksami järgmisesse nädalasse lükkamisega, nüüd tuleb kusagilt uus torkiv okas leida, et end tegutsema sundida, sest kolmapäevast Tartu-Moskva kollokviumi ma eriti ei kardagi enam.

Sest tegelt - mis siin ikka põdeda. Varsti on suur suvi ja tegelt üldse kohe-kohe saab naaatuke vabamalt hingata (yeah, u wish).

Ps! Jooksin eile 5 kiltsa ära ja peaaegu 2 pealegi. Tunne on uhke ja mõnus! Ma ei taha nüüd mingit klišeed maha panna, aga head lähedased suhted on ikka kõige mõnnamad asjad elus! Kasvõi näiteks sellepärast, et sõbrad hoolitsevad isegi mu tervise eest, näiteks see, et Kaidi mind eile nii pikale jooksuringile vedas.

Nii, aga nüüd kuulan Vikerraadiost (kell 16, on esmaspäev) enda ja Urve inteka ära ja jooksen mõneks tunniks taas ramsi.