Thursday, 25 April 2013

Young & beautiful

Kohe üldse ei viitsi enam kirjutada, kole värk! Aga elu pole eales nii kiire ja põnev olnud kui praegu. Kool ja Kevadpäevad võtavad lõviosa ajast. Vahepeal on natuke isiklikku elu ka.

Ikka üllatan iseend ka. Teen tööd, näen vaeva sellise metsiku tempoga, et ise ka päris hästi ikkagi ei usu.  Niiet armas maailm, tahan öelda, et tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!

Rõõmu valmistab see, et kevad on eikusagilt kohale jõudnud ja järgmiseks nädalaks lubab tõelist suveilma, reedeks ligi 22 kraadi. Niiet Kevadpäevad toovad taas kevade, nagu ikka!

Melanhoolia motiveerib tegutsema, on viimase aja moto. Nädala esimene pool oli kuidagi väga kaunis-roosamannavahuline helge, keksisin ringi, kiiret polnud, ilm oli ilus-soe, tuju hea ja kas ma juba mainisin, et kõik oli kuidagi väga-väga helge? Käisin, pea pilvedes, endal meeletu to-do list kukil. Esmaspäevaõhtune siider või teisipäevaõhtune vihmasluuserdamine, why not! Aga samas oli ikka meeletu orav-rattas-tunne. Eriti hull oli kolmapäev, mil taipasin, et nüüd peaks end kätte võtma ja selle neetud loogika eksami korralikult ära tegema.

Kell seitse äratus. Kell kaheksa kool. Vahepealset ei mäleta (kas ma käisin pärast toda loengut kodus või ei?!) Mitu tundi raamatukogus tuupimist. Siis kolisime loengusse, kus füüsiliselt kohal käima peab, et edasi õppida. Üsna nahaalselt lehvitasin loogika materjalidega, loodan, et õppejõud mind sessi ajal selle eest väga palju ei heidi (oh pretty please). Pärast loengut viimased pingutused kohvikruusi taga Kohvipausis. Miskipärast meeldib mulle õppida mürarikastes kohtades, sellepärast ma vist enam kodus midagi tehtud ei saagi. Eksamile jõudes värisesime, naersime suurest väsimusest. Kui ma enam õppida ei viitsi, pean materjalid endast võimalikult kaugele panema või ise ringi siiberdama, et kogemata nina jälle vihikust ei leiaks. Sest mida see viimase minuti kordamine ikka aitab?

 

Aga lõppude lõpuks on kõik äge, kui su ümber on sääraselt lahedad inimesed nagu minu ümber praegu! Ja see on ilmselt ka peamine põhjus, miks ma pole ammu siia kirjutama juhtunud. 'Melanhooliapesa' võiks selle blogi ristinimi olla. Aga inimesed on ilusad ja head ja viitsivad millal iganes mu hala kuulata.
Ja sisukamateks positusteks mul paraku praegu aega pole. Sest tuleval nädalal on Kevadpäevad!

Aa, ja Spotify on vahva! Lasin täna premiumi triali ka peale, et tüütuid rekalaame kuu aega kuulama ei peaks. Mõnna!

 

No ja nüüd tuli küll päris päikseline postitus!

* Lana uus lugu on ikka jube nunnu. Mis also meenutab, et kontsert on ca pooleteise kuu pärast, niiiiiii tore!

No comments: