Saturday, 27 April 2013

Work hard. Dream big.

Organiseeritud kaos
_________


Olen teel tasakaaluni. Veel mõni aeg tagasi tundus, et sihitult rahmeldada, võimalikult palju jõuda, palju suvalisi ülesandeid koormata ja elu mitte omada on jube lahe. Sest nii saab ju nii palju asju tehtud. Nüüd

1)  Ma olen õppinud (enam vähem) 'ei' ütlema. Või vähemalt arvan, et olen.

2) Olen aru saanud, et puhkuseta ma ei funktsioneeri korralikult. Püüan püüan kõigest väest leida aega süümekateta lõõgastumiseks ja saada lahti mentaliteetidest, et kiire on lahe ja mida kiirem mul on, seda parem. Veel mõni aeg tagasi oli mul tunne, et ma ikkagi ei tee piisavalt palju ja et mul on liiga palju vaba aega. Siis jälle hakkas tunduma, et vaba aega pole üldse ja kõik on nii hullumeelne tormamine.  Niisiis püüan veeta maksimaalselt aega oma inimestega ja leida aega iseendale. Ilukirjanduse lugemiseni ma veel jõudnud pole taas, aga küll see aeg ka tuleb.

Ma tahan, et asjad oleksid tasakaalus. Seda on nii-nii raske saavutada, ma tean, ja praegu mind ka närib üks väga nõme asi. Üritasin seda peita selle taha, et eks elu olegi nagu vares tõrvatud katusel - nokk lahti, saba kinni, saba lahti, nokk kinni ehk läheb tööl-koolis hästi, ei vea armastuses. Et kõik on niipidi tasakaalus. Neiu HellyKitty ikka järjepidevalt on mulle püüdnud selgeks teha, et see ei pea üldse nii olema. Hakkan sellest vist vaikselt aru saama. Ma ei looda ega eelda midagi, aga ma vähemalt tean, mida teha, et häid asju ligi meelitada. Vähemalt arvan, et tean (sest päris kõike ma ikkagi veel ei tea). Ja kui see ei tööta, siis ma tõesti ei tea!

Ma püüan olla ja jääda rahulikuks. Ma pole seda kunagi väga hästi suutnud, aga püüd ühele asjale korraga keskenduda viib vaikselt sinnani. Multitasking on lahe ja naiselik, aga paraku mitte just kõige produktiivsem viis asjade tehtud saamiseks. Heaküll, tegelt, võibolla produktiivne on, aga tehtu kvaliteet igatahes kannatab. Viimasel ajal olen just tehtud asjade kvaliteedile hakanud rohkem rõhku panema, viimistledes asju viimste detailideni. Vahel mu ümberseisvad inimesed ei saa selle tähtsusest ja vajalikkusest aru, a see on üsna mõistetav. Ma ise ka kunagi ei mõistnud, st ma pole kunagi kõige põhjalikum inimene olnud. Paljude asjade suhtes olen olnud attitude'iga, et ah, hea kui tehtud saaks (ja võimalikult kiiresti).

Mõne asja suhtes on ikka see mentaliteet, aga see kipub pigem tekkima siis, kui meeleheide ja ajanappus ründavad (korraga). Nt Ühe Tähtsa Aine üks paarinädalatagune kodutöö, mis vaatamata tundidele ja tundidele veedetud ajale raamatukogus no ei edenenud ja tundus nii hiiglama raskena. Lõpuks nägin küll tohtult vaeva, a sisimas ikka teadsin, et see ei ole see ja tõepoolest- sisetunne ei valetanud, punktid olid kesised.

Aga rahulikkusega tahtsin öelda veel seda, et ma lubasin enesele, et püüan tuleval nädalal rahulikuks jääda. Isegi siis, kui teised on paanikas. Mind ootab väga pikk rida väljakutseid ees ja sisimas ma ikka väga närvitsen.

Ma arvan, et ma tean, mida tahan. Ma olen tegelikult alati teadnud. Olen taibanud, et pole mõtet teha asju lihtsalt sellepärast, et ma arvan, et need võiks lahedad olla, aga need pole päris need asjad, mis mind Suure Eesmärgini viiks. Ehk et - ma olen tegelikult, tagasi mõeldes kogu aeg teadnud, mis mul südames, südamel, südamest on. Üks suur, mõneti abstraktne eesmärk ehk valdkond, kus tegutseda tahan. Ma pole päris-päris täpselt kindel, mis see kõige-kõige õigem asi on.

Püüan enese jaoks mõtestada vaheetappe, kuidas Selleni jõuda. Ja olen taibanud, et valikud, mis ei tule südamest, ei toimi. See on ka põhjus, miks üks suurem kevadine projekt minu jaoks katki jäi. Kahtlesin sinna kandideerides, seda vastu võttes pikalt-pikalt. Et kas ma jõuan, kas ma tegelikult ka tahan. Vastus on - ei jõudnud. Ei tahtnud piisavalt. Ei olnud see. Aga eile ühel koosolekul osaledes oli küll tunne, et see on see. Täpselt see.

See teadmine on oluline. Selleni jõuda on tegelikult lihtne. Jajah, mult on viimasel ajal päris palju kordi küsitud, kuidas jõuda üleüldse teadmiseni, mida tahad. Minu jaoks selleni ei pea jõudma, on tarvis lihtsalt iseenda sisse vaadata. Ma ei saanud sellest paar aastat tagasi isegi, semiootikat õppima tulles rahustas mind pigem vaid see, et on aega, on aega, ma ei pea praegu muretsema, mis must saab. Aga tee sa siis selgeks kellelegi, et nad ei pea seda teadma! Mul ei ole kunagi olnud ühte nii suurt unistust nagu mõnel on arstiks või loomaaarstiks saada. Aga ma olen püüdnud endale selgeks teha, mida mulle teha meeldib, millised asjad mulle meeldivad ja need kriteeriumid aitavad vaikuid teha.

Selle jutu peale tunnen end kõndiva eneseabiõpikuna.

Nüüd meenus ka, miks ma viimasel ajal nii harva kirjutan - no nii häid inimesi on elu viimase aastaga ellu toonud. Ma olen ikka end elus üsna üksiku hundina alati tundnud, aga praegu ma tunnen, et need inimesed on mu kõrval alati. Niisiis olen ma oma südameasju ja soovunelmaid ja muud neile kurtma/hõiskama tormanud, mitte siia. Aga ma loodan, et see koht päris välja ei sure. Vahel ikka tunnen, et tahan.





Thursday, 25 April 2013

Young & beautiful

Kohe üldse ei viitsi enam kirjutada, kole värk! Aga elu pole eales nii kiire ja põnev olnud kui praegu. Kool ja Kevadpäevad võtavad lõviosa ajast. Vahepeal on natuke isiklikku elu ka.

Ikka üllatan iseend ka. Teen tööd, näen vaeva sellise metsiku tempoga, et ise ka päris hästi ikkagi ei usu.  Niiet armas maailm, tahan öelda, et tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus!

Rõõmu valmistab see, et kevad on eikusagilt kohale jõudnud ja järgmiseks nädalaks lubab tõelist suveilma, reedeks ligi 22 kraadi. Niiet Kevadpäevad toovad taas kevade, nagu ikka!

Melanhoolia motiveerib tegutsema, on viimase aja moto. Nädala esimene pool oli kuidagi väga kaunis-roosamannavahuline helge, keksisin ringi, kiiret polnud, ilm oli ilus-soe, tuju hea ja kas ma juba mainisin, et kõik oli kuidagi väga-väga helge? Käisin, pea pilvedes, endal meeletu to-do list kukil. Esmaspäevaõhtune siider või teisipäevaõhtune vihmasluuserdamine, why not! Aga samas oli ikka meeletu orav-rattas-tunne. Eriti hull oli kolmapäev, mil taipasin, et nüüd peaks end kätte võtma ja selle neetud loogika eksami korralikult ära tegema.

Kell seitse äratus. Kell kaheksa kool. Vahepealset ei mäleta (kas ma käisin pärast toda loengut kodus või ei?!) Mitu tundi raamatukogus tuupimist. Siis kolisime loengusse, kus füüsiliselt kohal käima peab, et edasi õppida. Üsna nahaalselt lehvitasin loogika materjalidega, loodan, et õppejõud mind sessi ajal selle eest väga palju ei heidi (oh pretty please). Pärast loengut viimased pingutused kohvikruusi taga Kohvipausis. Miskipärast meeldib mulle õppida mürarikastes kohtades, sellepärast ma vist enam kodus midagi tehtud ei saagi. Eksamile jõudes värisesime, naersime suurest väsimusest. Kui ma enam õppida ei viitsi, pean materjalid endast võimalikult kaugele panema või ise ringi siiberdama, et kogemata nina jälle vihikust ei leiaks. Sest mida see viimase minuti kordamine ikka aitab?

 

Aga lõppude lõpuks on kõik äge, kui su ümber on sääraselt lahedad inimesed nagu minu ümber praegu! Ja see on ilmselt ka peamine põhjus, miks ma pole ammu siia kirjutama juhtunud. 'Melanhooliapesa' võiks selle blogi ristinimi olla. Aga inimesed on ilusad ja head ja viitsivad millal iganes mu hala kuulata.
Ja sisukamateks positusteks mul paraku praegu aega pole. Sest tuleval nädalal on Kevadpäevad!

Aa, ja Spotify on vahva! Lasin täna premiumi triali ka peale, et tüütuid rekalaame kuu aega kuulama ei peaks. Mõnna!

 

No ja nüüd tuli küll päris päikseline postitus!

* Lana uus lugu on ikka jube nunnu. Mis also meenutab, et kontsert on ca pooleteise kuu pärast, niiiiiii tore!

Tuesday, 16 April 2013

Ei ole päris kustunud

Ma ei arvanud, et elu kunagi nii kiireks läheb, et isegi  RIDAGI siia kirjutada ei jõua. Paraku kirjutan ma siin-seal niiiii palju, muudkui loen ja kirjutan ja loen ja kirjutan ja töötan ja õpin jne.

Isegi sellest, kuidas ma kirjutada ei viitsi, ei viitsi ma hetkel pajatada, aga ma tahtsin lihtsalt, et te teaks, et ma olen elus. Nüüd pean aga nelja tunni pärast ärkama, nii et.. oleks vist mõistlik natuke magada. Jah.