Friday, 22 March 2013

Tööga abielus

Novot, mitte ei jõua siia enam kirjutama. Ei pea vist üldse vabandama, et kogu aeg on sigakiire, aga tehtud ei saa ikkagi midagi lõplikult.

Päris tihti olen õhtuti koju jõudnud ja peaaegu nutma puhkenud suurest a) pingest, b) ebakindlusest, c) aega on nii vähe. Nädala esimeses pooles oli selliseid õhtuid päris mitu, üks lootusetum kui teine. Nädala teine pool on rohkem rõõmu toonud. Vaikselt hakkab selgeks saama, mida suvel teha tahan. Unistama peab muidugi kõrgemale ja eks elu ka ju üllatab.

Aga nüüd meenus, et lubasin ühe niigi kaua edasi lükatud töö keskpäevaks valmis teha. Ei suuda otstada, kas teha seda kohe (sest und nagunii pole) või ärgata hommikul natuke varem. Mis on kujunenud täitsa legitiks variandiks, sest puhanud aju ja silmad on ikka täiega puhanud.

Jutt jõuabki sinnamaale, et minust on saanud väike vanainimene, tundub. Kesknädala hommikud algavad juba kell enne seitset, sest eelmine õhtu on silm juba kella 11 paiku tahtnud looja vajuma hakata, a kuidagi on venitanud ikka vähemalt üheni välja. Üleeile keringi end kerra juba enne kella ühte. Alles see oli, kui magama sai, pärast mitmetunnist filmimaratoni, alles varajastel hommikutundidel. Ja no need olid ikka eriti hommikud - vahel alles siis, kui korterikaaslane juba tööle sättima hakkas. Tuli lihtsalt suurest piinlikkusest (iseeenda ees) silm looja lasta.

Olen õppinud aega paremini planeerima. Täna enne PMi ja Tallinnasse tuiskamist tuuseldasin korteris ringi juba õige korraliku ajavaruga. Enam ei arva, et viie minutiga jõuan kõik asjad enne kodust lahkumist tehtud, sest ega ootamatusi ei juhtu ju.
A ikka juhtus ja tuiskasin linna kuue minutiga, uskumatu. Pärast PMist bussijaama jõudsin ka prognoositud kümne mintsa asemel viiega.

Täna valis auväärt žürii EKAs ERKI Moeshowle edasipääsejad. Oli au tunnistajaks olla ja mõned intekad võtta. Homme saab ilmselt muljeid lugeda ka. Põnev-põnev-põnev oli!

Nüüd olen tiksunud mõned tunnid kohvitassi taga, kirjutanud, mõelnud. Elan oma unistust. Raske on, aga pärast on hea. I'm not telling you it is going to be easy, I'm telling you it's going to be worth it. Ja nii ma mõtlen ja tunnen. Selle kõige - kooli, ERKI ja Tudengipäevade - hoomamine on kohutavalt raske, raskem ja kiirem kui ma eales ette kujutada suutsin. Aga see on väärt seda. See teeb mind õnnelikuks. Olen lõpuks ometi leidmas oma kohta päikese all. Ja üksi või mitte, ma olen õnnelik.

Ps! Kus on kevad?!

No comments: