Thursday, 28 March 2013

Aususest enese ja teiste ees

Avaldada muljet, skoorida topis, kuulda koorekihti - see tundub mingitel hetkedel nii kuradi oluline. Mul on hea meel, et ma olen aru saanud, et teatud momentidel on mind sääraselt käituma ajendanud pelgalt hasart. Mind! Enda ümber ringi vaadates paraku näen, et mingis seltskonnas ei ole see ainult hasardi küsimus. Oskus ja tahe teistele meeldida saab olulisemaks soovist ja püüdlusest meelida iseendale. Valetada, vassida, vingerdada selle nimel on tähtsam kui oma südamele tõtt rääkida.







Ent lõpuks on oluline ikka ja ainult ausus. See võib ja tõenäoliselt kõlabki ühe suure klišeena ja võibolla ka iseensestmõistetavana ning panna mõtlema, et miks ma seda siis üldse kirjutan. Aga paraku ei ole. Ikka on miskipärast tarvis end mingite maskide taha peita. Ausus nõuab julgust, julgus ausust.  Ma ei püüa väita, et ainult teised end maskeekiks. Tihti eneselegi märkamatult käitun ise samade mallide järgi. Võibolla nii tundub lihtsam. Omi nõrkusi tunnistada on nii suur julgus ja nii suur kummardus nende ees, kes seda teha söendavad. Nagu häid charticle'e suudavad luua vaid head kirjutajad, suudavad oma nõrkusi lõpuni maskeerida ka vaid head ja väga head näitlejad. Teised eksivad, tekitavad infoauke ja kaotavad usaldusväärsuse.

A muidugi on selle hasardi pärast väike mure ka. Ma nii väga loodan, et see mind mingil hetkel ei pimesta, see oleks üsna kole. Ma olen viimasel ajal taibanud, et kõige tähtsamaks mängib end ikkagi eneseareng ja enesega rahulolu. Mitte et varem poleks aru saanud, aga selle päris tundmuseni no ikka annab jõuda. Aga kui ühel hetkel põdemine lõpetada on elu ikka palju mõnusam.

Kõlab jälle üsna loogilisena, aga jällegi näen, et ei julgeta olla ise ja ei julgeta teha asju iseendale. Mine sa siis võta kinni, on see ühiskonna surve nõnda tugev või lihtsalt soovunelm meeldida (mis tegelikult vist teeb ühe ja sama välja ka). Muidugi, kellele ei meeldiks meeldida, aga kui see ühel hetkel kaalub üles nood asjad, mis võiks enese südamele tähtsamad olla, siis vist eriti kaugele ei sõua küll. A mine sa tea. Võibolla ma siin, va naiivik, mõtlengi, et hästi tore on õppida ja elada iseendale, a lõpuks olen töötu humanitaar slash crazy cat lady.

Ja lõpuks - teha midagi lihtsalt selleks et teha ja feimi saada, võiks ju olla vastuvõetamatu. Kui ainult oleks rohkem julgust. Küll maailm oleks ikka parem paik siis.

No comments: