Thursday, 28 March 2013

Sees ja väljas







Mõned faktid:
* Iseenese reetmine on üks valusamaid asju.
* Enamik asjadest ja eriti vigadest saab paraku aru ainult tagantjärgi.

Tagantjärgi taipan, mis kõigi nende käesoleva aasta möödunud kuude juures valesti oli, üks väike detail. Viga oli lihtsalt sellest, et kuhjasin end tööga üle valel hetkel. Hetkel, mil ... oli katki läinud. Arvasin, et saan seda ignoreerides edasi tuisata. A võta näpust, ei saanud! Lonkasin nagu eesel . Ei tea nüüd, kas seda teadvustades midagi muutub, aga ma vähemalt olen nina raamatute ja pressikate kuhja alt välja ajanud ja täiega kevadet nautinud.

Aga ikka joonistub kuidagi välja, et iga aasta algus on raske. Iga aastat kokku võttes pean alustama sõnadega, et "vaatamata keerulisele aasta algusele.." A millest see siis? Külm pikk masendav talv? Ma pole kunagi eriliselt aastaajast numbrit teinud. ju. Kevadväsimusest ei tea ma ka midagi, kuigi iga hommikuga muutub ärkamine raskemaks, kuigi unetunde koguneb palju ratsionaalsem arv kui varem.

Mida ma üha rohkem ja rohkem kardan - mustrite kordumist oma elus. Kui miski meenutab mulle minevikus tehtud veamustrit, tõmbun ma eemale. Võibolla mingi hetk pöördun tagasi ja püüan mõista, et kõik ei ole üks ja sama. Ja tihti ei saa mõistus aru, millal on viga viga. Ja et just mina!

Tegin üleeile ühe otsuse ja sellest saati olen vähemalt 1506463 tonni võrra kergem. Nüüdsest on siis vist rohkem aega.

---

See on üpris kummaline tunne, kui aeg ühtäkki liigub korraga liiga aeglaselt ja liiga kiiresti. Narratiiv justkui kahestub - ühest küljest kulgeb kuulatav lugu tunduvalt aeglasemalt kui tavaliselt, teisalt sulen silmad (fikseerides kassi asukoha) ja mõne sekundi pärast neid avaldes on kass ühtäkki hoooopis teises kohas (ja asi pole ausalt selles, et ta oleks üliväle). Niimoodi kahestunud ajaga maailmas mõtlen, kas minna kaasa esimese ajaga või teisega.

---

Ah, tegelt tahtsin lihtsalt rõõmustada, et krtiiline meel ja usk asjadesse on tagasi. Vähemalt peaaegu.

Aususest enese ja teiste ees

Avaldada muljet, skoorida topis, kuulda koorekihti - see tundub mingitel hetkedel nii kuradi oluline. Mul on hea meel, et ma olen aru saanud, et teatud momentidel on mind sääraselt käituma ajendanud pelgalt hasart. Mind! Enda ümber ringi vaadates paraku näen, et mingis seltskonnas ei ole see ainult hasardi küsimus. Oskus ja tahe teistele meeldida saab olulisemaks soovist ja püüdlusest meelida iseendale. Valetada, vassida, vingerdada selle nimel on tähtsam kui oma südamele tõtt rääkida.







Ent lõpuks on oluline ikka ja ainult ausus. See võib ja tõenäoliselt kõlabki ühe suure klišeena ja võibolla ka iseensestmõistetavana ning panna mõtlema, et miks ma seda siis üldse kirjutan. Aga paraku ei ole. Ikka on miskipärast tarvis end mingite maskide taha peita. Ausus nõuab julgust, julgus ausust.  Ma ei püüa väita, et ainult teised end maskeekiks. Tihti eneselegi märkamatult käitun ise samade mallide järgi. Võibolla nii tundub lihtsam. Omi nõrkusi tunnistada on nii suur julgus ja nii suur kummardus nende ees, kes seda teha söendavad. Nagu häid charticle'e suudavad luua vaid head kirjutajad, suudavad oma nõrkusi lõpuni maskeerida ka vaid head ja väga head näitlejad. Teised eksivad, tekitavad infoauke ja kaotavad usaldusväärsuse.

A muidugi on selle hasardi pärast väike mure ka. Ma nii väga loodan, et see mind mingil hetkel ei pimesta, see oleks üsna kole. Ma olen viimasel ajal taibanud, et kõige tähtsamaks mängib end ikkagi eneseareng ja enesega rahulolu. Mitte et varem poleks aru saanud, aga selle päris tundmuseni no ikka annab jõuda. Aga kui ühel hetkel põdemine lõpetada on elu ikka palju mõnusam.

Kõlab jälle üsna loogilisena, aga jällegi näen, et ei julgeta olla ise ja ei julgeta teha asju iseendale. Mine sa siis võta kinni, on see ühiskonna surve nõnda tugev või lihtsalt soovunelm meeldida (mis tegelikult vist teeb ühe ja sama välja ka). Muidugi, kellele ei meeldiks meeldida, aga kui see ühel hetkel kaalub üles nood asjad, mis võiks enese südamele tähtsamad olla, siis vist eriti kaugele ei sõua küll. A mine sa tea. Võibolla ma siin, va naiivik, mõtlengi, et hästi tore on õppida ja elada iseendale, a lõpuks olen töötu humanitaar slash crazy cat lady.

Ja lõpuks - teha midagi lihtsalt selleks et teha ja feimi saada, võiks ju olla vastuvõetamatu. Kui ainult oleks rohkem julgust. Küll maailm oleks ikka parem paik siis.

Friday, 22 March 2013

Tööga abielus

Novot, mitte ei jõua siia enam kirjutama. Ei pea vist üldse vabandama, et kogu aeg on sigakiire, aga tehtud ei saa ikkagi midagi lõplikult.

Päris tihti olen õhtuti koju jõudnud ja peaaegu nutma puhkenud suurest a) pingest, b) ebakindlusest, c) aega on nii vähe. Nädala esimeses pooles oli selliseid õhtuid päris mitu, üks lootusetum kui teine. Nädala teine pool on rohkem rõõmu toonud. Vaikselt hakkab selgeks saama, mida suvel teha tahan. Unistama peab muidugi kõrgemale ja eks elu ka ju üllatab.

Aga nüüd meenus, et lubasin ühe niigi kaua edasi lükatud töö keskpäevaks valmis teha. Ei suuda otstada, kas teha seda kohe (sest und nagunii pole) või ärgata hommikul natuke varem. Mis on kujunenud täitsa legitiks variandiks, sest puhanud aju ja silmad on ikka täiega puhanud.

Jutt jõuabki sinnamaale, et minust on saanud väike vanainimene, tundub. Kesknädala hommikud algavad juba kell enne seitset, sest eelmine õhtu on silm juba kella 11 paiku tahtnud looja vajuma hakata, a kuidagi on venitanud ikka vähemalt üheni välja. Üleeile keringi end kerra juba enne kella ühte. Alles see oli, kui magama sai, pärast mitmetunnist filmimaratoni, alles varajastel hommikutundidel. Ja no need olid ikka eriti hommikud - vahel alles siis, kui korterikaaslane juba tööle sättima hakkas. Tuli lihtsalt suurest piinlikkusest (iseeenda ees) silm looja lasta.

Olen õppinud aega paremini planeerima. Täna enne PMi ja Tallinnasse tuiskamist tuuseldasin korteris ringi juba õige korraliku ajavaruga. Enam ei arva, et viie minutiga jõuan kõik asjad enne kodust lahkumist tehtud, sest ega ootamatusi ei juhtu ju.
A ikka juhtus ja tuiskasin linna kuue minutiga, uskumatu. Pärast PMist bussijaama jõudsin ka prognoositud kümne mintsa asemel viiega.

Täna valis auväärt žürii EKAs ERKI Moeshowle edasipääsejad. Oli au tunnistajaks olla ja mõned intekad võtta. Homme saab ilmselt muljeid lugeda ka. Põnev-põnev-põnev oli!

Nüüd olen tiksunud mõned tunnid kohvitassi taga, kirjutanud, mõelnud. Elan oma unistust. Raske on, aga pärast on hea. I'm not telling you it is going to be easy, I'm telling you it's going to be worth it. Ja nii ma mõtlen ja tunnen. Selle kõige - kooli, ERKI ja Tudengipäevade - hoomamine on kohutavalt raske, raskem ja kiirem kui ma eales ette kujutada suutsin. Aga see on väärt seda. See teeb mind õnnelikuks. Olen lõpuks ometi leidmas oma kohta päikese all. Ja üksi või mitte, ma olen õnnelik.

Ps! Kus on kevad?!

Wednesday, 6 March 2013

Hurt me with the truth but never comfort me with a lie

Mida rohkem aega mööda läheb, seda märgilisemaks see muutub. Seda ilusamaks. Tähendusrikkamaks. Kui nii üldse üks semiootik öelda saab.

Ma ei usu enam, et midagi halba saab juhtuda. Ja kui ma ei usu, siis kas ei juhtu? Võibolla juhtusid eelnevad ebaõnnestumised just mu omaeenda ebakindluse pärast. Ma tahaks nii mõelda. Ma tahaks uskuda.

Ma ei taha loota. Ma ei taha uskuda valesid. sest need peavad olema valed. Kui keegi on kellelegi jumala* palge ees midagi öelnud, siis ei saa ju valetada.

Ma tahan tagasi sinna hetke. Ma tahan öelda teistmoodi. Öelda rohkem. Tunda rohkem. Olla rohkem.

Nii, nüüd olen ma tühi. Oli hullumeelne päev, 14 tundi non-stop õppimist, aga asjad on tehtud. Eks homme ole jälle viljade lõikamise päev. Hirm on suur.

Psps! Me ostsime Inksuga Lana del Rey piletid ära!!!!!!!!

* ma ei pea silmas jumal jumalat, pigem selle sümbolit.

Sunday, 3 March 2013

Elumärgid

Tšau, sõbrad!

Kuigi  ma praegu siia väga tihti lobisema ei satu (üks pikem postitus küll soolas on; nii kiire on), tahan hoopis kuulutada, et legendaarse ERKI Moeshow 2013 kavandite konkurss on juba reedest saati avatud ja ootame kavandeid täpselt 21. märtsini! Jumala eest, armad sõbrad, laske aga fantaasia lendu, sulg-käärid-kriidid-niidid-nõelda käima ja shoooooooot!  Tšeki reglementi kodukalt: http://erki.artun.ee/2013/