Thursday, 7 February 2013

Täna on päev, mil ma ei viitsi mitte midagi teha. Helesinised unistused koolist ja kahest tööst hakkavad kohale jõudma, ja adun, et esmaspäeval astun ma rongile, mis viib mind täiskiirusel kevadesse (ja isegi suvve). Ja see on hirmutav. Kohutavalt hirmutav.

---

Ma elan ja näen südamega. Lasen alati südamel otsustada. Enamasti käin küll mõistusega need otsused alati üle. Aga mõnikord on südame hääl nii tugev, et selle vastu on võimatu võidelda.

---

And also üritan välja mõelda, mida ma siis üldse teha oskan, st mida põnevat oma suvega ette võtta, kuna esiteks lõppeb viimane projekt ära mai lõpus ja kool on juuni teise pooleni ilmselt, ja teiseks sain täna esimese tööpakkumise suveks. Nii et kes ütles, et pehmed ja karvased ei saa tööle?! Neile lausa pakutakse tööd! Aga tööst ja leiva lauale teenimisest rohkem tahaks ma teha midagi põnevat, midagi uut. Mul oleks ju võimalus kandideerida samasse kohta ka, kus eelmine aasta töötasin, ja kui kolleeg A mult täna küsis, kas ma kaalun uuesti kandideerimist ja kas ma üldse tahaks seal töötada, oli mu esimene vastus EI, mitte mingi hinna eest. Samas mingi osa minust ikkagi igatseb sinna ja rõõmustaks vanale tuttavale rajale pöördumise üle.

AGA pardon - üle kõige olen ma ikkagi seiklusjanuline/-himuline ja seega ei tohiks minu jaoks olla tagasipöördumine mugavustsooni olla mitte mingi võimalus ega valik. Ma tahan teha midagi pööraselt ägedat ja miks mitte praktika korras, st ma endiselt ei eelda, et keegi mulle mu olematute oskuse ja kogemuste eest (sest tahaks ju väga midagi täiesti uut proovida) kõrget palka maksma peaks. Ma ei arva, et alahindan end, nagu võibolla nii mõni armas lugeja mõelda võib.

Veeeel aeti mind täna üks-kaks korda megasegadusse, sain nii mõnigi kord pisarateni, ah, ei, pisarad on leebelt öeldud, luksumiseni naerma. Aga mõni armastusavldus lihtsalt ajab naerma, mitte heldima ega nutma. Tsiteerides Hiiet selle peale:"Sind tundes sa kindlasti panid kannaga näkku sellele avaldusele."

Paraku kipub see nii olema jah, et nood armuavaldused tulevad mingitel hetkedel valedelt inimestelt ja üldse mitte neilt, kellelt seda ehk ootaksid. Ja siis pole väga õigust vinguda ka, sest ometigi keegi ju kusagil mõtleb mu peale, et mis mõttes ma siis tõmblen. Aga sellest vist äraelamiseks ei piisa.

Ja veeeel, see aeg on käes - ma otsustasin teha midagi, mida poleks arvanudki, et teen (vähemalt sel poolaastal). Ma ei hakka välja hõiskama, a küll esmaspäeval kuulete!

No comments: