Friday, 15 February 2013

Semestri alguse entusiast

Ei saaks just öelda, et KÕIGE ebaproduktiivsem päev olnud oleks, a tööd küll teind pole väga. Alustasin enese EKA külalisüliõpilaste hingekirja arvamise protsessiga (miks see nii keeruline olema peab?), printisin artikleid, koostasin to-do liste. Hiljemalt homme õhtuks võiks neist vähemalt pool tehtud olla.

Eile avastasin boileririkke. Tadaa, täna hommikuks oli meistrimees (mwhahaha) kohal ja teatas, et targem oleks seade välja vahetada. Noh, õnneks oli proua omanik ka kõrval ja nüüd tuleval nädalal vahetatakse vastav seade välja. Hoidkem pöidlaid, et vana niikaua vastu peaks, a minu ja Karma suhteid teades..

Meeletu nädal on olnud. Unevõlg on kohutav. A see-eest kohusetunne on enam vähem omal kohal. Va see üks loeng, mille eile üle lasta julgesin ja mille eest Karma loomulikult kohe selle boilerilooga karistas ka.

Teisipäeval käisin Tallinnas asjatamas. Esmaspäeva ei mäleta, oli vist veel puhkus. Kolmapäeval-neljapäeval algas koolipäev kl8ste loengutega. Kõik on siiani tohutult meeleolukas ja insipreeriv olnud. Motivatsioon on (veel) laes.
Aga see va unevõlg muudab mind konstantseks zombieks.

A nüüd on aeg reedeõhtut meeleolukalt veetma asuda!

Wednesday, 13 February 2013

I fckd up

319615_10151135411221820_1871933991_n

Jajah, selles on probleem.

Lubasin enam mitte grumpy olla, aga natuke tuleb ette veel. A ma vähemalt tean, mida ma tegema pean, et iseenda ehitatud müüride vahelt välja saada. Ei saa ju nii raske olla..

A muidu on korras. Olen kohutav uue semestri entusiast. Käisin eile Tallinnas. Kõik on endiselt uskumatu, uskumatult äge.

Aga ega kõike ei peagi saama. Ma ei peaks end sellega lohutama, aga pole mõtet end hulluks ka ajada. Asjad ei ole ju kunagi ainult ühepoolsed.

Thursday, 7 February 2013

Täna on päev, mil ma ei viitsi mitte midagi teha. Helesinised unistused koolist ja kahest tööst hakkavad kohale jõudma, ja adun, et esmaspäeval astun ma rongile, mis viib mind täiskiirusel kevadesse (ja isegi suvve). Ja see on hirmutav. Kohutavalt hirmutav.

---

Ma elan ja näen südamega. Lasen alati südamel otsustada. Enamasti käin küll mõistusega need otsused alati üle. Aga mõnikord on südame hääl nii tugev, et selle vastu on võimatu võidelda.

---

And also üritan välja mõelda, mida ma siis üldse teha oskan, st mida põnevat oma suvega ette võtta, kuna esiteks lõppeb viimane projekt ära mai lõpus ja kool on juuni teise pooleni ilmselt, ja teiseks sain täna esimese tööpakkumise suveks. Nii et kes ütles, et pehmed ja karvased ei saa tööle?! Neile lausa pakutakse tööd! Aga tööst ja leiva lauale teenimisest rohkem tahaks ma teha midagi põnevat, midagi uut. Mul oleks ju võimalus kandideerida samasse kohta ka, kus eelmine aasta töötasin, ja kui kolleeg A mult täna küsis, kas ma kaalun uuesti kandideerimist ja kas ma üldse tahaks seal töötada, oli mu esimene vastus EI, mitte mingi hinna eest. Samas mingi osa minust ikkagi igatseb sinna ja rõõmustaks vanale tuttavale rajale pöördumise üle.

AGA pardon - üle kõige olen ma ikkagi seiklusjanuline/-himuline ja seega ei tohiks minu jaoks olla tagasipöördumine mugavustsooni olla mitte mingi võimalus ega valik. Ma tahan teha midagi pööraselt ägedat ja miks mitte praktika korras, st ma endiselt ei eelda, et keegi mulle mu olematute oskuse ja kogemuste eest (sest tahaks ju väga midagi täiesti uut proovida) kõrget palka maksma peaks. Ma ei arva, et alahindan end, nagu võibolla nii mõni armas lugeja mõelda võib.

Veeeel aeti mind täna üks-kaks korda megasegadusse, sain nii mõnigi kord pisarateni, ah, ei, pisarad on leebelt öeldud, luksumiseni naerma. Aga mõni armastusavldus lihtsalt ajab naerma, mitte heldima ega nutma. Tsiteerides Hiiet selle peale:"Sind tundes sa kindlasti panid kannaga näkku sellele avaldusele."

Paraku kipub see nii olema jah, et nood armuavaldused tulevad mingitel hetkedel valedelt inimestelt ja üldse mitte neilt, kellelt seda ehk ootaksid. Ja siis pole väga õigust vinguda ka, sest ometigi keegi ju kusagil mõtleb mu peale, et mis mõttes ma siis tõmblen. Aga sellest vist äraelamiseks ei piisa.

Ja veeeel, see aeg on käes - ma otsustasin teha midagi, mida poleks arvanudki, et teen (vähemalt sel poolaastal). Ma ei hakka välja hõiskama, a küll esmaspäeval kuulete!

Monday, 4 February 2013

The closer I got the less I could feel

[vimeo http://vimeo.com/58351663]

Whoa! Puhas rõõm. Eepiline sünergia.

Ma loodan, et need inimesed seal seisavad sellepärast, et neil on suu ammuli sest' eepilisusest, mitte sellepärast, et nad fcking tuimad tükid seal Prantsusmaal on.

A vot, sellised inspiratsiooniallikad siin öösel. Homme on vaja tööle asuda. Õhtul õnneks ootab kino(deit).







Üks lugu veel. Dillon on imeline. Ja see lugu on nii psühhedeelselt hüpnotiseeriv, et võtab pildi virvendama (mul, võibolla ka arvutil).
Ta meenutab mulle justkui Placebo naisversiooni oma melanhoolia & fraasikordustega, lüürika ja veidi ka helikeelega. Ja see kõik on õnneks alguses.

 

A muidu on üpris sürr. Eelmise nädala vegeteerisin kodus (üks postitus istub draftis, kui kunagi uuesti inspiratsioon ründab, kirjutan ehk lõpuni, lubada muidugi ei julge). Reedel tulin korra Tartusse ja põrutasin edasi Otepää lähtistele Kultuuriklubi talilaagrisse koolitusele. Noh.. what can I say... Time well spent. Kevadpäevad hiilivad ka muudkui lähemale. Ma võiks mõne tähtsa asja ära teha ilmselt nüüd juba varsti. Ja mõtlema süsteemidele. Kuidas olla hea tiimijuht? Kuidas kommunikeerida suuri & olulisi asju? Appi, ma vajan tarkust!!

Nüüd on natuke selline tunne, et see talv võiks juba ometi läbi saada. Ja seda umbes vähemalt kahes mõttes. Või kas ikka?