Monday, 14 January 2013

Purple rain*

Novat. Kui vahel läheb nii hästi, et iseendal ka juba iseendast kopa ette viskab, siis mis veel teistest rääkida.

Detsembrikuus rääkisin, et ootan, millal uued väljakutsed mu elu raputavad. Janunesin uute seikluste ja võimaluste järele. Ja siin see siis nüüd ongi, täiesti ootamatult, peaaegu out of nowhere. Juba loetud päevade pärast kihutan Pealinna esimesi samme astuma.
Et siis, loo moraal, be careful what you wish for. Läheb vist veitsa nahaalseks, aga mul on paar mõtet, mida nüüd-praegu-kohe soovida, sest nüüd on see aeg. Täpselt nagu see klišee, et 'igaühe jaoks on kuskil keegi', on igaühel oma aeg. Oma aeg säramiseks, võitmiseks ja väljakutsetele andumiseks.

Ja sellest kõigest mul vahel kopa ette viskabki. Elu on nii roosiline & vahva. Mul läheb nii hästi, et kui miski, khm, nüüd veel paremini minema peaks, siis viskaks vist pikali ja aduks, et jumalaeest, aitab küll, ma pole seda väärt. Või olen? Pärast pikka, eelmisesse aastasse jäetud kannatustejada?

Käisin täna preili H-l club Nõvas külas. Minust on saamas doktor Sessistressimaandaja, käin ja lohutan s(tr)essiga maadlevaid sõpru.
(---siia üritasin vähemalt viis korda kirja saada üht hästi diipi mõtet sõpruse kohta, aga ei tule hästi välja. Hoian siis endale---)

Koju jalutades otsisin üha uusi shortcute. Vasakule pöörates vahtis vastu mäeke ja kuna ma olin just Tolstoi tänavalt mäest üles rühkinud mõtlesin, et ah, lähen ringiga. A umbes paari sekundi pärast taipasin, et oot, mida, nõnda põgenedki või? Et kui elus tuleb mägi ette, keerad ka niimoodi selja või? Selline metafoor. Rühkisin muidugi mäest üle ja otseloomulikult tegi see mind veel õnnelikumaks.

Vat, kui elus on sellised ajad, siis.. no kohe on!

* ah kui hea

No comments: