Wednesday, 30 January 2013

I follow rivers

Tahtsin öelda, et olen kohutav blogija.

Aga ma arvan, et ma olen end nüüd lõplikult välja vihastanud ega viitsi enam asjade üle, mis on kaugel ja kauged, kurvastada. Ma nüüd tõesti arvan, et on aeg, kui on aeg! Aga kui ei ole aega, siis.. noh, pole. Ju siis ei pidanud olema. Kuigi ma tean ja mul on päriselt ka tunne, et see aeg veel tuleb tagasi.

Ilmselt selle suure kurvastamise ja põdemisega ongi nii, et see tuleb lihtsalt läbi põdeda. Nagu nohuga - okei, võin igasugu spreideg leevendada, a ravida ju ikka ei õnnestu (kuigi ükskord mul õnnestus nohu nädalake edasi lükata, haha! See oli enne Muse'i ja ilmselt pooleldi mäekõrguse tahtejõuga). Samamoodi pole ma leidnud mitte ühtki head ravimit, sõna, tegu, asja melanhoolia vastu. Ma võin pea peal seista ja ükskõik mis trikke teha, a ma ei oska selle vastu võidelda. Ei kõla kuigi ratsionaalselt, aga vahel lihtsalt.. no on. Ja küllap siis peab.

Puhkan Saaremaal. Tõepoolest, puhkus on kõigest veidi-veidi järgi jäänud. Juba reedel põrutan tagasi Tartusse ja sealt otse terveks nädalavahetuseks Otepää metsade vahele koolitusele. Nii väga ootan juba KK-kate nägemist & targaks saamist. Eelmisest Talilaagrist vaid head ja paremad mälestused (sorri, valetan, aga peale selle, et oli sigaväsitav ja kohati ebainimlik tempo, ma ei kurda).

Votnii.

No comments: