Wednesday, 30 January 2013

I follow rivers

Tahtsin öelda, et olen kohutav blogija.

Aga ma arvan, et ma olen end nüüd lõplikult välja vihastanud ega viitsi enam asjade üle, mis on kaugel ja kauged, kurvastada. Ma nüüd tõesti arvan, et on aeg, kui on aeg! Aga kui ei ole aega, siis.. noh, pole. Ju siis ei pidanud olema. Kuigi ma tean ja mul on päriselt ka tunne, et see aeg veel tuleb tagasi.

Ilmselt selle suure kurvastamise ja põdemisega ongi nii, et see tuleb lihtsalt läbi põdeda. Nagu nohuga - okei, võin igasugu spreideg leevendada, a ravida ju ikka ei õnnestu (kuigi ükskord mul õnnestus nohu nädalake edasi lükata, haha! See oli enne Muse'i ja ilmselt pooleldi mäekõrguse tahtejõuga). Samamoodi pole ma leidnud mitte ühtki head ravimit, sõna, tegu, asja melanhoolia vastu. Ma võin pea peal seista ja ükskõik mis trikke teha, a ma ei oska selle vastu võidelda. Ei kõla kuigi ratsionaalselt, aga vahel lihtsalt.. no on. Ja küllap siis peab.

Puhkan Saaremaal. Tõepoolest, puhkus on kõigest veidi-veidi järgi jäänud. Juba reedel põrutan tagasi Tartusse ja sealt otse terveks nädalavahetuseks Otepää metsade vahele koolitusele. Nii väga ootan juba KK-kate nägemist & targaks saamist. Eelmisest Talilaagrist vaid head ja paremad mälestused (sorri, valetan, aga peale selle, et oli sigaväsitav ja kohati ebainimlik tempo, ma ei kurda).

Votnii.

Wednesday, 23 January 2013

19

Kõik mustrid on samad. Sigur Ros on küll asendunud Satie'ga, suvi talvega, ent millega asendub kurikuulus laulupidu?

Ja siis saabub aeg, mil ootamised on oodatud, nutud nutetud, põdemised põetud ja päike paistab jälle. Selles hetkes on viibitud, ajad tagasi, ja see annab lootust olla. Lootust, arutust, jõudu seista oru nõlval, mitte sisse viskuda ja käpad taeva poole heita. MA tean seda hetke, neid mõtteid, neid mustreid, neid malle. Ja ma tean, et see pole tobe lootus. On ainult üks tobe paranoia.

Seekord siis nii.

ps, "Mis meist saab?" lugudest hakkab juba koppa ette viskama, Älice megapõnev elu on märksa paeluvam. :P

Monday, 21 January 2013

Jälle ei oska midagi kirja panna, aga ega midagi väga suurt ei toimu ka veel. Lihtsalt naudin veel viimaseid puhkusenädalaid (haha, tööinimestele võib kaunis frustreerivalt see lause vist mõjuda, aga ausõna, ma parema meelega teeks midagi kasulikku praegu, kellaajast kellaajani).

Tegelt on palju teha, palju mõelda, palju ajastada ja üleüldse olen heal filmivaatamise järjel tagasi. Raamat jäi küll eelmine nädal jälle pooleli. Ma pean end selle "tüütukohttuliloenhommeedasi" asjast jälle üle kuidagi saama.

On tarvis mõelda ja kaaluda.

Friday, 18 January 2013

Ma ei oska midagi öelda. Juba u sajaviiendat korda kirjutan ja kustutan või draftin postituse ikkagi ära. Taha ainult, et ma meeles peaks, et killud toovad õnne, eriti lõhutud lemmiktassi omad. Ja et pole mõtet kuulata mitte midagi muud kui ainult omaenda südame häält. Küll siis kõik muu ka paika loksub.

Jätan salapära õhku.

Monday, 14 January 2013

Purple rain*

Novat. Kui vahel läheb nii hästi, et iseendal ka juba iseendast kopa ette viskab, siis mis veel teistest rääkida.

Detsembrikuus rääkisin, et ootan, millal uued väljakutsed mu elu raputavad. Janunesin uute seikluste ja võimaluste järele. Ja siin see siis nüüd ongi, täiesti ootamatult, peaaegu out of nowhere. Juba loetud päevade pärast kihutan Pealinna esimesi samme astuma.
Et siis, loo moraal, be careful what you wish for. Läheb vist veitsa nahaalseks, aga mul on paar mõtet, mida nüüd-praegu-kohe soovida, sest nüüd on see aeg. Täpselt nagu see klišee, et 'igaühe jaoks on kuskil keegi', on igaühel oma aeg. Oma aeg säramiseks, võitmiseks ja väljakutsetele andumiseks.

Ja sellest kõigest mul vahel kopa ette viskabki. Elu on nii roosiline & vahva. Mul läheb nii hästi, et kui miski, khm, nüüd veel paremini minema peaks, siis viskaks vist pikali ja aduks, et jumalaeest, aitab küll, ma pole seda väärt. Või olen? Pärast pikka, eelmisesse aastasse jäetud kannatustejada?

Käisin täna preili H-l club Nõvas külas. Minust on saamas doktor Sessistressimaandaja, käin ja lohutan s(tr)essiga maadlevaid sõpru.
(---siia üritasin vähemalt viis korda kirja saada üht hästi diipi mõtet sõpruse kohta, aga ei tule hästi välja. Hoian siis endale---)

Koju jalutades otsisin üha uusi shortcute. Vasakule pöörates vahtis vastu mäeke ja kuna ma olin just Tolstoi tänavalt mäest üles rühkinud mõtlesin, et ah, lähen ringiga. A umbes paari sekundi pärast taipasin, et oot, mida, nõnda põgenedki või? Et kui elus tuleb mägi ette, keerad ka niimoodi selja või? Selline metafoor. Rühkisin muidugi mäest üle ja otseloomulikult tegi see mind veel õnnelikumaks.

Vat, kui elus on sellised ajad, siis.. no kohe on!

* ah kui hea

Friday, 11 January 2013

Täna kohatasin arsti ja filosoofi.

Elu üllatab ikka veel & saadab  veidraid signaale. Aitab küll..

Thursday, 10 January 2013

Sky is the limit

Ma ei väsi kordamast, et pärast kogu jampsi, mis eelmise aasta teine pool endaga kaasa tõi olen ma ikkagi nii kass mis kass, et noh, maandusin ikka käppadele - ma olen niii sigaõnnelik! Nii rahul! Ei tea, kas selle õnne hõiskamine peletab selle must nüüd eemale, aga õnnemängudes, töö- ja karjäärialaselt läheb ikka imehästi.

Pärast PMis töötamist ja üht teist huvitavat väljakutset ma arvasin, et lagi on käes. Kuhugi edasi minna ei saa ega julge. Veel. Aga siis sattus mu teele üks kuradi ahvatlev pakkumine ja hakkasin jälle unistama. Unistasin no ikka megasuurelt. Tegutsesin natuke ja vaikselt, nagu siin blogis ennegi räägitud sai. Viimased asjad said teele pandud üsna poolkogemata, viimasel minutil ja üle jala visatuna. Mitte midagi lootmata. A mida aeg edasi liikus ja mõiste "aasta algus" üha suhtelisemaks muutus, hakkasin küüsi närima. Et no mis see siis nüüd olgu, tuleb see meil nüüd ka või. Alles üleeile mõtlesin, et suva, mis see vastus on, peaasi et tuleks. Või kas ikka on suva? Kui ma päriselt ka nüüd loeks, et ma ei kõlba kuhugi? Aga õnn ei ole mind ikka veel jätnud ja vastupidi.

Eile hilisööl linnast koju sadades meili lugema tõtates - ja seal ta oligi. Võtsin tükk aega hoogu ja lendasin peale. Ja lugesin. Ja kukkusin vesistama, mööda tuba ringi tantsima.

See kõik ei aja nina püsti, vaid paneb mõtlema & ütlema, et igast, IGAST võimalusest on kindlasti-kindlasti tarvis kinni haarata ja mitte minema lasta. Ükskõik kuidas. Ükskõik kui hästi või halvasti. Lihtsalt kuidagi. Iialgi ei tea, kuhu need poolkogemata unistatud unistused ja tehtud asjad viiva võivad.

Aa, ja millest ma üldse räägin? No eks sa küsi, kui julged!

Ma teadsin, et minu aeg tuleb. Nüüd on see käes ja iga päev ärkan mõttega: mis edasi, kuhu edasi, aga ükskõik - ma olen õnnelik!

(Päris hea lugu ka muidu)

Wednesday, 9 January 2013

f you*

Ma ei saa endiselt ei ööd ega mütsi aru, mis toimub, et ma viimasel ajal midagi kirja pole saanud. Lihtsalt nii BLANK on olla kogu aeg.

Ühest küljest tahaks tänada körgemaid jöude, millesse ma, jumalteab kas usun või mitte (ega ise pole ka päris kindel), et mu ellu nii häid inimesi saadetud on, kes isegi raamatukogus rahus õppida ei saa ja mind kohvile kutsuda tahavad, aga kahju ainult, et ma valel ajal lõunauinakut teen (või jumalteab mis see oli). Aga danke schön, ütlen ma ikkagi!

Vaikne on olnud viimasel ajal. Taipasin, et pole ammu millegi/kellegi peale närvi läinud, pole ammu väga otsatult ja ääretult kurb olnud jne. Ainus asi, mis viltu veab, on tervis. Kas tõesti juhtuski nii, et ma tõmblesin pool+ aastat ilma puhkuseta ringi, tehes VÄGA intensiivselt tööd ja nägin vaeva, klaarisin vahepeal isikliku elu häda & viletsust, ja põlesingi läbi? Nagu mõni koiliblikas lendasin vastu lambipirni (aga oot, mu üheks meelistegevuseks on ju lambipirnide lõhkumine? Või sorri, mu kasside. Ise ei võtaks oma toast ju never maheromantilist valgust ära). Ei, ei saa mitte aru sellest, aga kuradi kohutav on olla. Juba kolmandat päeva ägisen erinevate jampside käes, mis hõlmab enda alla kõrget palavikku, nohu (jah, jälle!) ja köha, mida mul pole enam tõesti AASTAID olnd. Lühidalt - MIKS peab mind nii karistama, ah? Karma, you're a bitch!

Teine asi on veel see, et te muudkui küsite mult, et mis mu sellest salapärasest asjast on saand. Aga ma mitte ei saa ju iitsatada, kui ma pole ikka vastust saanud & see hakkab mind juba üsna veidi närvi ajama. Ei taha ju ise ka kirjutada ja kurta, sest tegin enesega diili, et tegelt on mul sellest jumala suva ja ma saatsin omapoolse visiooni vaid just for fun. Et noh, mis mul siis nüüd tõmmelda.
Kuna ma kasutan juba aastaid meilide lugemiseks ja oma sajakümne meili haldamiseks Thunderbirdi (noh, ainus, mida mul siiani pole õnnestunud sellega ühendada on Studentdaysi meil, plz itigeeniused, aidake!), siis teeb see iga uue meili saabudes piiksu ja viskab saatja-paar essat lauset ekraani paremasse nurka. Iga kord, kui piiks käib ja kirja pole veel näha, jätab süda umbes sadaviiskend lööki vahele. Ma ei jõua enam niiii!

Aga samas jällegi on kevad südames, sest alustasime eile hoogsat tööd Kevadpäevade korraldusega. Tahaks end kuidagi välja elada ja kirjutada, mis mu peas toimub, aga no kuidagi ei oska! Saatsin eile paar meili juba laili, nii et ka Selle Ilusa Üritusega on juba algus tehtud.

Selle parema inimese olemise koha pealt ma pole eriti kindel. Hooti käib ikka peal, et olen tubli ja tore, aga kuniks mulle tervist tagasi ei anta, ma üldse ei mängi!

AA, 365projectiga püüan kah sel aastal jälle alusatada. Loodetavasti a) viitsin ikka ja b) viitsin vahelduseks paar kaamerapilti ka teha.

Nojah, kena blank ikka küll. =)

Ahjaa, pühapäevast meenus veel, et säärane pick-up line "Me vaatasime, et te vaatasite meie laua poole juba mõnda aega," vist ikka pole päris see, millega ära võluda, sorry guys.

---

Aa, ja muidu elan jälle mingis paralleeluniversumis ka. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis see täpsemalt tähendab.

* yeah =)

Palju õnne teile, aga...

63592_291235110979796_1322166140_n

Tuesday, 1 January 2013

Minu uusaastalubadus: olla parem inimene. Algus on juba tehtud, ausõna!