Tuesday, 31 December 2013

2013

Möödunud aasta jaguneb kaheks perioodiks: hull kevad ja hull sügis.

Hull kevad

sai alguse juba jaanuari esimestel päevadel, mil sain teate, et mind on valitud ERKI Moeshow pressiesindajaks. Astusin meeletu ree peale, mis mind talvest kevadesse kihutas. Lõputud Tallinn-Tartu vahet sõelumised, koosolekud, kirjatööd, kohtumised ja ajuragistamised viisid selleni, et pool elu möödus bussis, kool ja sõbrad jäid, nutt endal kurgus, tahaplaanile ja tervis käis muudkui allamäge. Ja nii see lumepall veeres ja lõpuks ära sulas. Ühel märtsikuulõpuõhtul.

[caption id="attachment_1205" align="aligncenter" width="540"]12.01 Üks saatuslik jaanuarikuuõhtu, mil me preili S-ga tegelikult välja minna ei plaaninud. Igasugu märgid ka viitasid sellele, et poleks pidanud minema. Uuel aastal õpin märke lugema (haa-haaa).[/caption]

[caption id="attachment_1206" align="aligncenter" width="540"]veebr_erki Nii see töö käis[/caption]

Sellel õhtul ärkas ellu mu sotsiaalne elu, mu peavalud kadusid ja ma ei tahtnud enam mõeldagi, et ma peaks iialgi enam Tallinnasse sõitma. Seega sidusin end ihu ja hingega Tartuga. Mu ellu tuli Indiefest, jätkasin Tudengipäevadega ja keskendusin koolile rohkem kui eales varem. Ja oooo milline rännak see oli. Sess algas juba maikuu alguses esimeste soojade ilmadega, Emajõe ääres peesitamiste, eksamiksõppimiste ja sõpradega. Ja raamatukoguga. Ma polnud kunagi eriline raamatukogusõppija olnud kuniks uudise sotsioloogia pärast sinna lehti lugema läksin ja enam ära ei saanud mindud. Koduseks sai hoopiski reaalteadlaste/arstide lugemissaal. Sellest sai ka kui omaette sootsium, elutsemisviis. Suhtlesin tol perioodil peamiselt nendega, kes ka raamatukogus sessiga hullusid.

Saavutus 1: uudise sotsioloogia küllaltki edukalt läbimine. Ma ei arvanud, et see üldse võimalik on. Meenutan esimese loengu tunnet, klomp kurgus, mõeldes, kui kuradi raske see jälle olema saab ja kuidas ma hiljemalt poole peal jälle põrun. Aga juba järgmisel korral õnnistati mind 3+3ga ja kõrge tabelikohaga. Hõissa! Mida lähemale jõudis lõpp, seda raskemaks läks. Suutsin küll mängu panna hunnik eelmise suve PMikogemusi, aga ikka oli raske. Kõige raskem oli mu jaoks see va neetud infograafik, mida tehes oli kõige suurem nutt kurgus.
Suurele pingele vaatamata jõudsin siiski võiduka lõpuni. Põrusin küll korra eksmil, aga ma ju vana teada tuntud hooletu, muretu ka. Aga kokkuvõtteks kiidusõnad ja rahulolev tulemus.

Saavutus 2: loogika läbimine. Asi, mida ma poleks endast jälle osanud arvata. Kui mõelda, mismoodi ma selleks õppisin.. siis noh, taevane ime, et see tehtud sai. Aga ma nautisin iga minutit ses protsessis. "Peaasi et lõbus oleks" slogani peaaegu et ehe näide. Uhke, siiani ikka päris uhke enda üle.

[caption id="attachment_1207" align="aligncenter" width="540"]aprill_kevadpäevad Kevadpäevad vs sess[/caption]

[caption id="attachment_1209" align="aligncenter" width="540"]aprill_öölaul Meie öölaulupidu[/caption]

[caption id="attachment_1208" align="aligncenter" width="540"]mai_indiefest Indiefest vs sess[/caption]

[caption id="attachment_1212" align="aligncenter" width="540"]indiefest_tenfold Indiefest: Tenfold Rabbit[/caption]

Seega sel ajal taipasin, et miski ei ole võimatu. Isegi mitte see, et elu suurimast laiskloomast saab jooksja. Jah. Mina, mina, kes ma terve põhikooli lõpu ja gümnaasiumiaja olin migreeni pärast pikamaajooksust vabastatud, kes ma jälestasin jooksmist rohkem kui midagi muud.

Aga just selle sessi ajal hakkasin ma suurest vihast, stressist ja ängist jooksmas käima, kuniks see mulle nii väga meeldima hakkas, et ma vahepeal suisa üle pingutasin.
Õnneks tekkisid meil paralleelselt sel ajal ka mõnusad öised Emajõeujumaskäigud. Sõbrad, sume suveöö & jõgi - ühed ilusamad mälestused sellest aastast.

jooks





[caption id="attachment_1213" align="aligncenter" width="540"]raamat Vana hea Hurda park & hommikune raamatulugemine enne ramsi[/caption]

Vaheetapp - suvi

Saabus suvi. Nukrad hüvastijätud armsaks saanud inimestega, hambavalu, teadmatus suuremana kui elu. Tuleb tunnistada, et suve ma väga ei mäletagi, tagantjärgi möödus see kui ühe silmapilguna. Tegelikult tean, et kannatasin vahepeal väga, ja ootasin sügist.

http://www.youtube.com/watch?v=3SpG7C4vHZQ

See lugu jääb meenutama ühe õhtu hambavalu, südamevalu. Ei teagi, kumb suurem oli.

Aga las pildid räägivad enese eest

suvi1


suvi2


suvi3


suvi4





[caption id="attachment_1221" align="aligncenter" width="540"]suvi_sünts Sünnipäev armsatega[/caption]




[caption id="attachment_1220" align="aligncenter" width="540"]suvi_nelik Viimane pilt nelikust enne maailmavallutusi[/caption]

[caption id="attachment_1219" align="aligncenter" width="540"]suvi_kurgid Minu esimesed[/caption]


Suve lõpetas võrratu tARTuFF. Ilusad inimesed, filmid, soojad tunded, suveööd, vihm, Indiefesti miniprojekt... selle aasta üks ilusamaid ja soojemaid mälestusi.

tartuff


Tegelikult juba veidi enne tARTuFFi sain kutse-pakkumise Tartu PÖFFi turundusassistendiks. Ei läinud kolme sekunditki nõusolekuks.

Hull sügis

Sügisele läksin vastu täie optimismiga. Kuna ma sel suvel otsustasin mitte töötada ja ainult puhata, siis see kuidagi venis ja venis ja üldse ei osanud olla. Sügise hakul kohe saatsin kaks armsat sõbrannat, preili B ja preili S-i kaugelemaale, kus nad tänapäevani seiklevad.

Septembri lõpus alustasin turunduspraktikat Tartu Kaubamajas. Kirjutan sellest kunagi kindlasti pikemalt.

Oktoobris Sügispäevad ja Tudengibänd. Kirjutasin sellest kunagi vist pikemalt. Ei hakka praegu vanu rõõme ja haavu enam lahti kiskuma (haha, mitte et haavu oleks, kõik läks ju suurepäraselt). Aga milline kogemus! Milline elamus!

Enam vähem kohe pärast seda - PÖFF. Ilus aeg, ilusad ja head inimesed, filmid. Ilus elu.

Detsembris olen saanud aja lõpuks ometi maha võtta ja vähe rahulikumalt kulgeda, igasugu haiguseid ravida (kõrvapõletikust seljavaluni), jõule pidada ja..

..palun vabandust, mul hakkas kiire. Pean tunnikese pärast rongile jooksma, et uus aasta pealinnas vastu võtta. Seega uusaastalubadused ja mõtted juba uuel aastal!

Monday, 30 December 2013

Meanwhile in Tartu

Lubatud tolerantsusepostitus on ikka tegemata, ideed on veel arutamisel ja üleüldse ei tohiks ma siin blogides praegu luuserdada. Sess on sel aastal pühadele korralikult sisse sõitnud ja juba jõululaupäeval lugesin ma usinasti keeleteooriate ja süntanksite ja sõnade ja tähenduste kohta, khm. Ja niis see siin Tartus on jätkunud ka.

Eile kihutasin hommikul (loe: tegelt mitte nii hommikul) läbi vihma raamatukokku õppima. Veetsin natuke liiga kaua aega filosoofiariiulite vahel ilu metafüüsikast lugedes, vihm vastu katust/aknaid krabistamas, ja midagi ilusamat polekski üheks vihmaseks päevaks soovida osanud. Aga eks see ole alati nii, et mida parasjagu teha ei või, see tundub maailma kõige põnevam. Sõnaga, mu eesmärk oli leida refereerimiseks sobiv teos, mis kvalifitseeruks a) autori poolest päris* lingvistide alla, b) ei kuuluks aine ei kohustusliku ega soovitusliku kirjanduse nimekirja, c) oleks seotud keele ja semiootikaga, d) oleks vähemalt 100lk pikk, e) unustasin kindlasti midagi veel.

Punktist b) mul paraku eile aimu polnud. Minu viga ka, aga samas isegi kui oleks olnud, kust ma teadma oleks pidanud, et sealt refereerimiseks teost valida ei või. Normaalseid kursuse juhendeid ei viitsi u enamik õppejõude ju kirjutada. Olin siis natuke aega kurb, kui õhtul teada sain, et mu tehtud töö oli asjatu. Täna mõistan, et päris asjatu polnud, võin ju samal teemal mõne teise autori teose/artiklid võtta ja eile loetut edukalt kasutada. Samuti on mul kindlasti sellest eksamil kasu. Win-win. Kust see positiivsus tuleb, ma ei tea.

Koju jõudes sain peaaegu reaalse südari - olin läpakajuhtme lauale jätnud ja kui sul on kodus kaks kassi, kellest üks maailma suurim näriline, siis võite kolm korda arvata, kuidas see lõppes.

juhe



Ja ma arvasin, et elu on läbi. Nagu käbi. Iseenesest poleks väga hullu olnud, asjad saab aetud edukalt ka telefoniga, aga tänaseks on mul selle referaadi tähtaeg ja pool tööd jäi ju arvutisse, pahandus missugune! (siis ma muidugi ei teadnud, et see teema üldse ei kõlba)
Lubasin endale pühalikult, kui see jamps korda saab, hakkan Skydrive'i usinasti kasutama, et vajadusel saaks igast seadmest vajalikud failid kohe automaatselt kätte. Google Drive on ka väga suur abimees mul viimasel ajal olnud (eriti aegadel, mil eelmine arvuti katki läks ja mul tükk aega MS Office'it polnud), aga sinna ju automaatselt asju Wordist vist ei salvesta.

Ma ei suuda vist kirjeldada iialgi enam seda paanikat ja meelehärmi, millega ma siin nõutult istusin. Aga õnneks, nagu ikka, pärast essat suurt paanikat tuleb kaine mõistus tagasi ja hakkasin otsima võimalusi, kuidas seda parandada (mul on ju ennegi sama juhtunud ja ekshärra edukalt muid juhtmeid ka parandanud). Sain aru, kuidas süsteem toimib, aga ise käppa külge ei julgenud panna. Õnneks seal, kus häda kõige suurem, on aitajaid ka vähemalt sama palju. Ma pean kiitma, et mul on niiiiiii toredad sõbrad, kes nõu ja jõuga niiii palju aitasid. Lõpuks jäi sõelale kolm härrat, kes selle parandamisse uskusid ja vastavalt pädevad olid. Tõttasingi läbi vihma (jälle? eile sadas umbes terve päeva, lakkamatult, kust see vihm kõik tuli ja kuhu läks?) sündmuspaigale. Pärast mitut tundi nokitsemist, lõputuid vestluseid preili M-i pool, mõne teise sündmuskoha ülevaatamist sain tagasi oma peaaegu nagu uue juhtme! Ole sa tänatud, armas sõber! Ja kõik teised ka, kes kaasa elasid. Nüüd on natuke aega tehnikarindel loodetavasti vaikus.

Ehk tegelt olid need kaks päeva päris hullud kolmteist-reeded. Eelmine päev olin lõhkunud käekoti rihma ja teel bussijaamast koju tuli kohvril ratas alt. Mida juba niisamagi tõmmata oli megaraske. Oeh...

Nii ma siin siis aega raiskan, kuigi peaks tegelikult juba ammu raamatukogus olema. Aga pärast eilseid traagilisi sündmuseid tundub elu täna suisa lill. Ei tea, kust see positiivsus tuleb, aga kõige traagilistematel hetkedel on õnneks ikka mõte, et saab paremini, kohe saab korda, kohe on kõik jälle hästi ja veelgi paremini. Olgu see siis katkine läpakajuhe või mõni suurem traagika. Need kivid ja kännud ja käänud päriselt ka, kõlagu see kui suure klišeena tahes, teevad tugevamaks ja leidlikumaks kindlasti ka.

Aga homne või? Aasta vahetub ja minul on õnn & rõõm see vastu võtta ikkagi ühega kuldsest nelikust ja sedakorda Pealinnas. Ikka mingeid traditsioone peab hoidma ja minul on hea meel!

Lõppu mõni jõulusem pilt ka:

2013-12-22 12.12.02




[caption id="attachment_1193" align="aligncenter" width="540"]2013-12-23 17.27.59 Näe, Herz, vaata, süda![/caption]


2013-12-24 11.53.20




[caption id="attachment_1195" align="aligncenter" width="486"]2013-12-24 13.13.55 Jõulud missugused[/caption]

2013-12-24 17.39.30


2013-12-24 18.25.00




[caption id="attachment_1199" align="aligncenter" width="540"]2013-12-24 23.09.03 Maxima-kiisu[/caption]

[caption id="attachment_1200" align="aligncenter" width="540"]2013-12-27 18.41.32 Pärast jõule...[/caption]

Teritan Herzi!!!! :))))

Saturday, 28 December 2013

Bussijutud

Pärnu. Jäin mõtlema natuke inimeste tolerantsusele siin bussis, kellegi jalad mu seljas.
Aga enne sõidan Tartusse.

Aa, heh. Eestlastel on viisakusest ka muidugi vildakad arusaamad. Või omamoodi. Kui kahest kassast on avatud üks ja selle taga meeletu saba. Kui avaneb teine kassa, kuidas käitub saba kõige lõpus olev eestlane? Muidugi tormab ise uude kassasappa platsi.
Mulle muidu Eestis meeldib, vähemalt Tartu kaubanduskeskustes, et müüjad pole ülemäära pealetükkivad ja tänaval keegi ei trügi mu mulli. Ma olen ju kohutavalt hajameelne, et vahel ei märka tänaval omaenda tuttavaidki.

Isa eile küsis mu telefoni vaadates, et kas sellega maad ka kaevata saab või ühistranspordis pätte maha kõksata. Eelnevas kahes ma veel veenduda pole jõudnud, aga näe, blogida saab küll täitsa edukalt. Adjöö!

Sunday, 22 December 2013

Jõuluks koju

Mis ma ikka oskan selle aasta kohta öelda või mõelda. Kui võibolla ainult seda, et nii tore on vanemaks saada. Vanemaks ja rahulikumaks, ei taha isegi öelda targemaks ega kogenumaks, vaid just rahulikumaks ja eelarvamustevabamaks inimeseks. Olen minetanud või minetamas paljusid veidraid põhimõtteid. Ei kogu enam enda ümber nii palju sentimentaalseid asju. Ei tee enam eriti palju asju mingite veidrate põhimõtete pärast. Ja see teeb hirmus õnnelikuks.

Kunagi ma arvasin, et ma kindlasti ei koliks iialgi Saaremaale tagasi kui ainult pensionipõlves. Kunagi tundusid asjad üldse kuidagi lihtsad. Noh, nii mõelduna. A just selle aastaga olen hakanud rohkem realistlikumalt mõtlema, et tegelt ei olegi asjad lihtsad ja tegelt ka ei juhtu asjad üleöö. Kannatust peab olema. Sitkust peab olema. Pikk tee on veel käia, a õnneks usun, et ka sellised asjad võivad juhtuda. Noh, näiteks see, et ma kunagi jooksmist südamepõhjast väga vihkasin. Ei oleks iialgi uskunud, et olen võimeline nii palju jooksma nagu nüüd kevad-suvel. Iialgi ei. Niiet jah, suureks saada on lahe!

Nüüd soojendan end siin kodus Saaremaal kamina ees ja rõõmustan, et saan siin veel olla niiiiii kaua. Tean, et see aeg kindlasti lendab ja kui ma kohe ei hakka kooliasju tegema, siis vihkan end pärast, aga eii, ei taha. Tahan lugeda raamatut, tahan vaadata telekat (enne vaatasime isaga mingit saadet Lavaka 24. lennust, tuli hull teatriigatsus peale), tahan mõelda kõige üle järele. Jah, just seda ma tahan. Et ma ei peaks põgenema, et ma ei tahaks põgeneda.

See on nii huvitav, kuidas muusika kõlab erinevatest meediumitest kuulatuna erinevalt. Kas või näiteks erinevate klappidega kuulates. Praegu rottisin emalt klapid ja vanade tuttavate lugude kuulamine on hoopis teistmoodi elamus. Hoopis teised nüansid tulevad välja.
Jah, kodus on hea.

Thursday, 19 December 2013

Ikka vingun ka vahepeal

Kuidas keerata pekki inimsuheteid, kuidas olla isekas mõrd, kuidas käituda, kui kokku saavad kaks kõige isekat inimest maailmas? See viimane on muidugi küsimus, millele ma vastust anda ei saa, sest see pole tõsi. SÜDAMES, kurat küll, oleme ju kõik tegelt head ja isetud. Ma oskan hoolida küll ja hea olla, a mis puudutab suhteid, siis olen ma ikka kuradi isekas küll. Lugesin just ühte blogi ja mõtlesin, et nojah, käitun küll nii, et mul oleks hea. Tahan inimesi näha sellepärast, et mina tahan ja minul on nii hea. Ja ükski keeldumine ei ole piisav põhjendus, sest mis põhjus see "ma ei viitsi" või "mul ei ole aega" on.

Jah, ma kirjutan sellest nüüd siia, sest selle rääkimine originaalvastuvõtjale (vau, mis sõnakasutus) on sama mõttetu kui siia kirjutamine. Ainus lootus on see, et endal hakkab kergem. Ja seda on vaja. Et endal ikka kuidagigi parem olla oleks. Viimasel ajal on seda jampsi nii palju ja kuna mul eriti midagi suurt praegu käsil pole, mille tähtajad mind tapaks, siis on olnud aega ka mõelda. Ja asju ära rikkuda.

Vahepeal hakkas tunduma, et suva, kõik on hästi, mul on siin üksi nii tore (siis, kui korterikaaslane ära oli) ja ma saan suurepäraselt üksi ise hakkama, ainult ärge torkige mind. A siis tuleb jälle tegeleda sajamiljoni jamaga ja siis läheb tervis ka veel pekki, oo ei, ma olen nädala algusest saati või veits kauemgi surnud kõrvapõletiku kätte. Üksõhtu tundsin, et lümfid hakkavad jälle paiste minema. Järgmiseks õhtuks oli pool kukalt ja pool kaela nii valusad, et magama jääda oli surm. Arsti juurde ei hakanud aega panemagi, esiteks nagunii poleks enam aega saanud ja teiseks noh, mis ma ikka targemaks oleks saanud? Pool tundi oma aega seal oodanud, et kaheks minutiks kabinetti saada, kuulata, et oi on jah põletik ja antibiotse saanud. Leidsin kapist veel eelmisest korrast üle jäänud vähemalt kaks lehte neidsamu (võibolla ka üleelmisest). Jah, kõrvapõletik on viimasel ajal sage külaline.

Ahjaa, see ka veel, et vanaks hakkan jääma. Lähen õhtuti max 11 paiku magama ja ärkan hommikuti ise pool 6 paiku või vähemalt enne kaheksat.

Okei, aitab halast. Ainus küsimus on see, et miks ma ei lõpeta lootmist ja enese alandamist läbi selle. Sellest ei saa ma aru. A tahaks.

Tuesday, 17 December 2013

Suure taeva all*

Võib vist konstateerida fakti, et olen haigeks jäänud. Jälle. See sügistalv pole tervisele eriti armu andnud ja ega praegused ilmad seda ka väga soosi. Tunne on väga armetu, kui lümfid muudkui siit-sealt valutavad ja kõrvapõletik on korraga mõlemas kõrvas.
Aga eks see ole ka omamoodi karistus selle eest, et viimased kolm kuud mõtlematut ringi tuisanud olen ja ega nüüdki eriti midagi muutunud pole. On küll rohkem vabu ja poolvabu päevi, aga selle unega on natuke ikka kehvasti. Vahepeal all-nighteritega end kurnates ja siis 20 tundi järjest magades... Aga ma ei oska praegu teisiti. Võibolla nädalane jõulupuhkus Saaremaal aitab. Kavatsen end kõigest ja kõigist välja lülitada. Vaatab, kuidas õnnestub. Enese ees pole ma eriline sõnapidaja viimasel ajal olnud.

Näiteks eilne. Pärast järjekordselt üsnagi magamata ööd läksin vara tööle. Kella pärastlõunaseks kooliks oli uni juba suurem kui elu ja eriti halb olla. Mõtlesin, et viskan end Toomemäele siruli ja jään ootama homset päeva. Seems legit, eksole. Lihtsalt.. paljud asjad on teisiti ja ma ei suuda end enam kokku võtta olulisteks asjadeks. Ka mitte vähemolulisteks, tegelikult. Muidu satuks ma ju siia palju rohkem kirjutama, sest kirjutada mulle tegelikult meeldib. Lugesin eile juubeliintekat Maire Aunastega ja no selline kihk ajakirjandust teha tuli tagasi. Esimest korda üle pika aja. Pikka-pikka aega ei ole ma enam kirjutada ega luua tahtnud. Olen end turundus-kommunikatsioonis mugavalt tundnud ja arvanud, et see ongi päris elu kutse. Et seal ma tahan töötada ja selle nimel ma näen vaeva. Aga seda lugedes tekkisid uued mõtted, unistused, milleni jõudmise kohta mul masterplaani praegu pole.

Pärast loengut jõudsin üürikeseks koju. Arvasin, et on tarvis koosolekuks ette valmistada veel, a õnneks päästis nutitelefon päeva ja sain hoopis pooletunnise powernapi teha, mis too hetk kõlas hullult haledalt. Aga päästis! Päästis! Ma isegi ei maganud korralikult, sest Kaija käis täpselt siis kodus. Mõtlesin isegi ärgata, a laiskus sai võitu. A kui palju parem pärast olla oli. Nii et elasin üle. Koosolek oli keeruline. Poole peal arvasin, et olen valmis loobuma, lõpuks ometi lahti laskma. Lõpuks ja koduteel taipasin, et ei saa veel alla anda. Pärast vestlust Hiiekaga hakkas ka veitsa parem. Oleks teda ainult rohkem olemas seal.. Kohati on tunne, nagu ujuks mingis kõrvalvoolus. Üritaks kuidagi paremini teha, a keegi ei taha kaasa minna. Võibolla pingutan üle, samas töötanuna Päris Kohatades on ikkagi tunne, et tööeetika on lihtsalt erinev.

Aastalõpuga seoses polegi eriti sellist väga radikaalset tunnet nagu tavaliselt. Tunne on lihtsalt selline, et käin korraks nädalaks ära ja siis läheb kõik vanaviisi jälle edasi. Mis on natuke halb. Pärast seda jampsi, mis siin alla neelata veel tuleb, tahaks korralikku rehabi ja puhast lehte. Puhast meelt.
Sellega seoses tahaks jõuda mingite kokkuvõteteni. A enne pean ikkagi Evele lubatud küsimustele ära vastama. Tahaks sellega juba ühelepoole saada ja resultaati näha ja võibolla ka sheerida.

Loen nüüd lehte edasi ja naudin haigust. Päike paistab.

* Mari Pokinen - Sinu jaoks

 

Ma tean, et sa ei loe seda enam, aga mul on ikkagi tunne, et sa loed. 

Sunday, 15 December 2013

Nädal pildis

[caption id="attachment_1157" align="aligncenter" width="528"]IMAG0058 Esmaspäev. Nädal algas tööl kingituste pakkimise-sildistamisega. Unisena, muidugi[/caption]

[caption id="attachment_1160" align="aligncenter" width="497"]IMAG0095 Kaupsi aatriumis. Pole veel aru saanud, miks[/caption]

[caption id="attachment_1161" align="aligncenter" width="528"]IMAG0101 Teisipäev. Veel kingituste pakkimist. Oma isiklikud jõuluostud said ka tehtud. Nüüd küll aitab[/caption]

[caption id="attachment_1162" align="aligncenter" width="528"]IMAG0105 Järjekord *kurikuulsa* jõululoosini[/caption]

[caption id="attachment_1163" align="aligncenter" width="528"]IMAG0123 Kolmapäev. Jõulupidu ja maagiline Mimicry[/caption]

[caption id="attachment_1164" align="aligncenter" width="528"]IMAG0136 Reede. Dagö ♥. Pärast hullumeelset koolimaratoni sulnid 2 tundi, mis, nojah, lausa lendasid. Alles eile hakkasin mõtlema, et kas tõesti nii kaua. Ülimõnus intiimne teistmoodi erakordne elamus.
(Neljapäev jäi vahelt ära, sest see sai maha magatud)[/caption]

[caption id="attachment_1165" align="aligncenter" width="497"]IMAG0140 Pärast Dagöt ootasin sillal Hellut. Kammisime terve linna läbi, kust saaks reede öösel kell 12 kakaod juua. Kõik kohad olid puupüsti täis, a õnneks meenus meile vana hea Werner, mis üheni lahti oli (miskipärast iga teise viisakama päevase kohaga oli mul "oh, see on küll üheni lahti" emotsioon.. tegelt muidugi polnud.[/caption]

[caption id="attachment_1166" align="aligncenter" width="528"]IMAG0153 Heleni jõulud[/caption]

[caption id="attachment_1167" align="aligncenter" width="528"]IMAG0159 Kella hommikuni ei suutnud valida, millist filmi vaadata. Ulmet ei tahtnud, nutukat veel vähem. Kuigi tal oli mu läbi aegade üks lemmikfilme, "Serendipity", a kuna see veits nutukas ja saatus ja värki, Hellu keeldus. Jäi üle vaadata "13 going on 30", pea kümme aastat vana film, a ikkagi üsna mitte väga üle piiri naljakas. Ja Jennifer Garner :')[/caption]

[caption id="attachment_1168" align="aligncenter" width="587"]IMAG0162 Laupäev. Uhhh, hommikud ja päikesetõusud on viimase aja märksõnad. Pole vist terve aasta jooksul nii palju hommikui näinud kui viimaste nädalate jooksul. A need on nii ilusad, see taevas ja kui päike juba tuppa paistab..
Olen avastanud, et käib jah päike madalamalt kui suvel. Suvel paistab kell 12 paiku päike uhkelt, kõrgelt päris kaua tuppa, nüüd piilub 10 paiku ja üsna madalalt. No näed siis![/caption]

...ja kindlasti midagi veel, mille unustasin. On olnud meeleolukas nädal. Sassis režiimi ja mitmekesise programmiga, millest nii mõndagi veel välja jäi ka. Lihtsalt sellepärast, et uni oli suurem kui elu.

On raske, aga on põnev. Ja nii edasi!

Võimalik, et sarnaseid "nädal pildis" postitusi hakkab veel siia tekkima, Herzi eeskujul näiteks "esmaspäevane pildipostitus" või midagi analoogset. Või oleneb, kaua ma nüüd viitsin kõike ümbritsevat üles täheldada. Loodetavasti veel mõnda aega.

Ps, kes need inimsuhted nii keeruliseks tegi? Või on asi mõtlemises ja tõlgendamises? Vist viimane. Vahel ma ei saa aru, miks ma pean kõigele mingit tähendust omistama.
Pole hea aeg kirjutamiseks praegu, kunagi jätkan.

http://www.youtube.com/watch?v=iKlnG_155M8
lõppu üks lugu, mis laual põlevat küünalt vaadates meenus

Wednesday, 11 December 2013

Wednesday

[7:15]

Tore oleks, kui ma viitsiks vahepeal midagi kirjutada ka, sest midagi überasjalikku ma viimasel ajal nagunii teinud pole.

Täpselt nii, poolpuhkus on mu õuele lõpuks saabunud või pigem sundpuhkus, sest pärast PÖFFi lõppu ma lihtsalt lõpetasin normaalse funktsioneerimise. Järgmine päev läksin allnighteriga tööle ja sellest alates olen neid no ikka nii mõnegi teinud. Lihtsalt ei oska enam normaalsetel aegadel magada. Täna näiteks läksin kell 1, külmast värisedes, ilmselt palavikuga, teki alla ja jäin vist üsna momentaalselt magama. Ärkasin aga jälle ca 5 paiku ja sellest alates jälle null und. Neli tundi und, see pole ju üldse normaalne.

Eriti midagi asjalikku peale töölkäimise pole teinud. Seal sai ette valmistatud massive jõululoos, mille pärast ma mitu päeva mööda maja ringi jooksin, silte lõikusin giljotiiniga, voltisin ja lõpuks 144 kingitust sildistasin. Kõik kohad on valusad!

Tervitan Hiiet!!! Pole ammu näinud, mis. Ootan sind endiselt külla, kodu on korras ja lõhnab küpsiseküünla järele. Mandariine on ka.

---

[8:43]

Ärkasin vahepeal üles, täitsa eluvaim tuli sisse, a tööle ei viitsi nüüd minna. Ei viitsi isegi siit tõusta, sest maailmas on liiga palju head muusikat.

Taipasin vahepeal uut telefoni ostes ka seda, et mida rohkem äppe, seda igavam inimene. Paljud tippjuhid kasutavad Nokia 6310-t ja ütlevad, et inimestega rääkides saab kõige kiiremini  kõik lahendatud ja meilidele vastamine on ajaraisk. Mõtlesin ja taipasin, et nii tõsi, aga ometi on meie põlvkond nutitelefonide külge aheldatud. Ma ise olen ka õnneks viimasel ajal olnud seda meelt, et tööasju ajades on peaaegu alati targem inimestele helistada ja kiirelt asjad lahendada, kui et mitu tundi meilidele vastust oodata.

Off to work now.

Tuesday, 3 December 2013

kaks mõtet

“Music, to me, is the most beautiful form, and I love film because film is very related to music. It moves by you in its own rhythm. It's not like reading a book or looking at a painting. It gives you its own time frame, like music, so they are very connected for me. But music to me is the biggest inspiration. When I get depressed, or anything, I go "think of all the music I haven't even heard yet!" So, it's the one thing. Imagine the world without music. Man, just hand me a gun, will you?”  ― Jim Jarmusch

ja nii ma lihtsalt otsin igatsusel põhjuseid, seletusi. ma veel ei tea; kõik on uus detsembrikuus. justnagu oleks vanast lõksust uude astunud, see uus näib kergem.
i'm waiting here.

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.” - Jim Jarmusch

Monday, 2 December 2013

Hommik. Pingelangus. Tume tulevik.

Ega seda ei juhtu iga päev, et ma siia kell pool üheksa hommikul kirjutama satun. Ning ega sedagi, et ma all-nighteri kasuks otsustan juhtu ka just eriti tihti. Tavaliselt olen ma ikka seda meelt olnud, et parem kolm tundi und kui mitte midagi. Täna ei pidanud neid kahte-kolme tundi enam vajalikult.

Selle asemel tormasin hoopis kööki, pesin ilusad läikivad hõbedased kandikud puhtaks, ujutasin sellega terve köögi üle=jälle tegevust. Taipasin, et kui siia vegeteerima ja uudiseid lugema näiteks jään (mida ma pole sada aastat teinud), tuleks uuesti uni ja see oleks mõttetu. Keha ei saa veel päris täpselt aru, mida talt nõutakse (loe: kaheksa tundi und oleks päris normaalne. Seitse kõlbaks ka. Ok, viis oleks ka rahuldav).
Sama nali on söömisega - pärast teist võikut on kõht täis ja jälle hea olla. Samas Rimi salat läks ikka nii nagu varem. Ei jäänud ka täna saamata kommentaar, et küll ma söön palju. Armsad, armsad inimesed.

Aga tänane hommik on toonud selle, et ma ei mäleta, millal mul viimati nii kaua aega tegutseda, ärgata oli. Õigupoolest ei saa seda küll ärkamiseks nimetada, sest pole ju sekunditki maganud. Muudkui mõtted-mõtted-mõtted, ärevus, stress, pinge ja pingelangusest pole veel märkigi. Ma olen oma keha lihtsalt harjutanud nii suure pinge ja ärkvelolekutundide arvuga funktsioneerima, et raske on sellest välja tulla. Üle kolme kuu on hetk, mil vist saab hinge tõmmata. Kuigi Kaupsis hakkab ärev jõuluaeg pihta, pole see ikkagi nii suur koorem kui ülejäänu. Kuigi koorem kõlab halvasti. Ma olen absoluutselt väga nautinud seda aega. Ma ei saa ühtegi nime ega konkreetsemat asja praegu sõrmedest välja, sest mul on tunne, et olen möödunud festivalist liiga palju rääkinud. Igal pool.

Liiga palju asju läbi elanud, liiga palju mõtteid mõelnud, liiga palju filme vaadanud, liiga palju aega kinos veetnud ja liiga palju rumalusi teinud. Ükspäev läbi lume koju jalutades taipasin, et mu elus on vist mingi auk, mida ma igasugu asjadega täita üritan, aga mis, nagu mu pildid siin seintel, muudkui alla kukuvad.

Sestap olen ma terve öö mõelnud, et mis must nüüd küll saab. Olen mõelnud väga radikaalsete otsuste peale, näiteks see, et mul ei ole jaksu koolis käia praegu üldse. Olen mõelnud, et a) lähen jaanuarist tööle, ei peaks ju väga raske olema erialast tööd leida nüüd; b) võtan akadeemilise ja pühin Tartu tolmu jalge alt vähemalt järgmise sügiseni; c) üritan kooliga enam vähem ühele poole saada, mis tundub väga ebatõenäoline, kuna sügissemester läheb ju jälle aiataha.

Vahepeal mul tundus, et motti on ülearugi, kui TÜKi astusin ja selle esimehena funktsioneerima hakaksin. See tundus nii sürreaalselt lahe ja arvasin, et akadeemiline maailm, haridus ongi minu koht. Kandideerisin tol ajal Noored Kooli TÜ esindajaks ka parasjagu, ent nagu mõni teadjam teab, loobusin sellest. Õige valik kah, ma oleks praegu elav laip.

Tulevik on tume ja hägune. Kardan kõige rohkem seda, et kuna ma olen koolis luuser, siis pole mul midagi erilist sessi ajal ka teha. Ja siis ma mandun. Ma ei oska puhata. Ainult siis, kui ma läheks Tartust, Eestist eemale. Aega on veel kuu mõelda.

Kohv sai otsa. Aeg tööle minna.

Monday, 25 November 2013

Sad eyes*

Varajased hommikutunnid on inspireerivad, möödudes, lugedes filmiarvustusi ja intekaid PÖFFil linastuvate filmide kohta. Kinoskäimine, filmide vaatamine ja need lugemised tekitavad tunde, et mu elu ainuke ülesanne ongi filme vaadata, inspireeruda ja asju paremaks muuta läbi selle. Mu ema küsis mult eile, et kas ma ära ei väsi nende filmide vaatamisest, eriti kui täna ütlesin, et olen juba kahteteist filmi näinud.

Mõnda filmi vaadates tunnen, et oleks võinud keskkooliajal rohkem küll ajalugu, küll füüsikat või ükskõik mida, natuke rohkem õppida. Oo kui palju arukam ja teistmoodi suhtumisega ma oleks, kui praegu neid samu kursuseid läbiks. Teismeline inimene lihtsalt ei taipa, mis on oluline.
Aga eks ma saan hakkama. Võibolla samas ongi parem, et mida vähem ma tean, seda põnevam mul on.

Filmidele vaatamine paneb mõtlema inimsuhetele, inimeseks olemisele, igasugu normidele ja väärtustele. Näiteks eilne "Salapaik" pani mõtlema, et kui kas on tarvis iga kuriteo eest trellide taha panna. Kas maailma? õigussüsteemid on adekvaatsed? Ja millega säärane näpuga seaduste järele ajamine ja inimeste tegelike tunnete-vajadustega mittearvestamine lõppeda võib.

Tänane "Vabalangemine" pani mõtlema sellele, et äkki on igaühes meist peidus kapigei. Tarvitseb ainult õige inimene leida. Eriti veel kuna ma usun neisse maagilistesse sidemetesse inimeste vahel ja et kõigiga ei klapi ja ei peagi klappima. Tsiteerises preili B-d:"Ma usun sellesse, et sa armud inimesse, mitte soosse."
Ses mõttes ma julgen isegi õhkõrnalt purustada määratlused gei, hetero ja bi. Ma usun piirideta armumisse ja kui selleks oma samasooline, siis on see täiesti loomulik protsess. Ühiskond ja kultuur on lihtsalt need, mis seda on tauninud ja taunivad kindlasti ka edaspidi. Paraku.
Sestap ma usun pigem inimestevahelistesse sidemetesse ja hingesugulusse, kui et seksuaalsetesse orientatsioonidesse.

Selles mõttes peaks see ju ka loogiline olema, et ofc on soo jätkamine inimkonna üks eesmärke, aga samas tasakaalu mõttes ei peagi ju kõik paarituma ja paljunema, ega ju? Loomariigis on see ju selgemalt paigas, et nõrgemad isendid tapetakse tihti vanemate poolt. Inimsool sellist tendentsi ju enamasti pole, hoitakse igasugu puuetega inimesi kunstlikult elus ja jätkatakse sugu, sest armastus voolab üle.

See on ju tegelikult loodusliku valiku vastu astumine, kuidas kõike kunstlikult elus hoitakse. Ma ei taha kõlada väga radikaalselt, ma tean väga hästi, et kui mu oma laps sünniks 3,5 kuud enneaegsena, ma muidugi ei kahtleks hetkekski, et kas teha kõik, et teda elus hoida või mitte.
Muidugi, otseloomulikult olen ma enam kui veendunud, et neist kunstlikult ellu toodud isenditest kasvavad tihti ju terved ja korralikud inimeseloomad. Siinkohal lõppevad mu meditsiinilialased teadmised otsa, edasi ei hakka spekuleerima.
Aga lihtsalt, lihtsalt.. mõtlema paneb see.

Aa, üksõhtu üks film pani mõtlema laste seksuaalsusele ka, et kas 10-aastane poiss ei tunne mittemingit iha veetleva naisterahva suhtes.

Lõpetan selle postituse siinkohal. Enne, kui kalli B mõtteid varastama hakkan, kuna see positus sai osalt inspireerituna nähtud filmidest ja osalt vestlusest B ja preili Merinotsuga (tõsi, sorri, kallis, ma tõesti ei arvestanud su soovidega).

Mul oli tegelt veel asju, millepärast ma siia kirjutama tulin, aga jäägu need järgmiseks korraks. Ma luban, see tuleb pea!

* Crystal Castles - Sad eyes

Friday, 22 November 2013

You were a thud in the night

Viimased veidi rohkem kui 24 tundi on olnud nii intensiivsed, et pean midagi ruttu kirja saama. Tegelikult on terve see kuu olnud meeletult kiire ja kui ajas veeel tagasi minna, siis noh, terve sügis. Aga see on hea. Vahepeal on küll tunne, et minge põrgu, ma olen juba 15 päeva järjest töötanud, aga samas kunagi tegin ühe mõnusa pannkoogipühapäeva, kui küpsetasin hullu hunniku pannkooke, aga erilist huvi neid süüa üle kahe polnud. Vähemalt oli tegemisrõõm suur! (see vist oli üleelmine pühapäev, sest viimane nädal, laupäevast laupäevani oleks justkui kaks päeva olnud).

Eile õhtul loivasin kinno. Eelmine õhtu olin kusagil eriti sügavas mõõnaseisundis kõikunud. Ärkasin taas hilja ja õhtuks sain end pärast tundidepikkust kirjatööd kinno veetud. Ei teagi, miks, aga läksin vaatama toda Ungari the Notebooki. See raputas mind sedavõrd, et aeg oli paari kangema jaoks. Pluss meil Helluga oli ju aastapäev kah. Nii me siis kõõlusime Naiivi trepil ja ootasime härrasid pöffihunte. Mingi kell tuli neil idee minna Vaksalisse peole. Olin suhteliselt veendunud, et kui me jalutame Riiamäelt mööda, lähen ära koju, minge ise oma peole. Õnneks ei lähe asjad mu elus peaaegu kunagi nii nagu ma eeldan. Ehk Vaksalipidu oli üüratult äge, koer oli ka, koera ei kartnud. Koju laekusin kell liiga hilja.r

Neli tundi und ja kooli. Et avastada, et arvuti ei lähe tööle päris nii nagu peaks. Tagantjärgi tundub niii tühine. Aga too hetk ma ei teadnud, kas maailm saab nüüd otsa või mitte. Ma ostsin selle arvuti küllaltki suvalisest kohast, mille ainus esindus on mu teada Kuressaares ainult. Kuidas ma küll, ennast tundes, nii rumal olla sain? Kiirustamine on ikka pime küll. Ja Windows 8 lihtsalt hunnik s*tta.

Ärge kunagi helistage Microsofti help line'ile, raiskate ainult raha, adekvaatset abi ei saa. Ühesõnaga, probleem: arvuti käivitus, kõik oli vsjo normalna, aga hiirekursor freezes ega liikunud ei paremale ega vasakule, ühesõnaga ei kuhugi. Paanikaosakond käivitus ikka üsna korralikult, sest kõik tööd olid ju tegemata. Tegelt plaanisin öösel ikka asjad ette ära teha, a väga vist töölooma must poleks olnud.

Viimases hädas helistasingi tollele MS-liinile. Kõigepealt olin umbes sada aastat ootel, nagu ikka. Ja siis tuli päeva küsimus: kas te restarti olete proovinud? Ma arvan, et ma turtsusin ehk liigagi kuuldavalt. Mille peale preili teiselpool palus, et kas ta võiks mu kümneks sekundiks ootele panna. Kümnest sekundist sai muidugi paar minutit, tore. Järgnevalt küsis mult, et kas ma saaks äkki hiirt kusagil kasutada. Tahtsin jälle turtsuda, et kust ma selle nõnda võtma peaks, aga õnneks olin parasjagu koolis, seega mängisin kaasa. Ei olnd kindel, kas minna hiirt rottima õppejõult audikast või raamatukogust äkki. Arvutiklassis mind jutule keegi ei võtnud ja suvalise arvuti tagant endale toda isendit ka laenata ei söendanud. Lõpuks meenus proua õppekorraldusspetsialist. Tükk aega piidlemist, kui julgesin lennata "tere,mulonsellinaljakasküsimusetkasma..HIIRT võiks korraks laenata. Härra kargas laua tagant püsti ja asus mu arvutit uurima (ei, proua õk-spets ei olnud vahepeal härraks muutunud, härra itimehest käib jutt).

Tükk aega Win8 kirumist, aga asja sai! Aitäh, härra! Vahepeal jõudis ka preili MS-ist tagasi helistada, et mulle vajalikud  draiverid saata, st ise väitis, et saatis. Siiani pole ükski kohale jõudnud.
Nüüd muidugi mõtlen, et oleks võinud ju kõrvalmajja patsiga härradelt abi küsima minna, hahaaaa.

Selline seiklus esimesest loengust. Saab jälle tööd teha. Teine loeng oli äärmiselt inspireeriv. See õppejõud on lihtsalt hämmastav. Ma ei viitsi kunagi loengus sõna võtta, aga seal on muudkui tunne, et räägiks ja räägiks ja räägiks...

Koolist jooksin otse TÜKi koosolekule. Ma ei tea, mida arvata või tunda. Seega sellel pikemalt praegu ei peatu.

Tunnikeseks sain koju sööma ja jalga puhkama tulla, kui oli aeg jälle kinno

minna. Kuuenda filmina vaatasin Quentin Dupieux' Wronf Cops. Hämmastav huumor, hämmastav. Ma ei saa seda saundträkki ka peast. Nii naelapea pihta!

Tegelt ma tulin siia kirjutama, et pöffikad on nii armsad- sõbrad, kolleegid, perekond. Aga et natuke lõuner on olla hinges, sest päeva lõpuks olen ikka väga üksi ja hakkan nüüd Heleni eeskujul Pou'd mängima, adjööö!

Ps, mu lemmikpoistel on uus sinku väljas, ammu vist juba, aga ma oma elutempo juures avastan need asjad ikka väga hiljem. Ainuke millega praegu ajast ees olen, on filmid. Mitmed esilinastused ju on täitsa meie festivalil. Aga oeh, see on teine teema. Ma ei garanteeri, et ma selleni jõuan kunagi, aga no mõtteid on palju. Ja tuleb muudkui juurde.

Monday, 18 November 2013

Y

Ma ei tea, ma pole kindel, mis juhtunud on, aga ma tunnen end üle pika aja nii vabana. Vabana igasugu jampsist, negatiivsest energist ja mõtetest. Kõlab väga esoteeriliselt küll, aga selline tunne on küll.

Toimub kah päris palju viimasel ajal, sest on ju PÖFF. Olen siiani vaadanud kuute filmi (festivalieelselt 3 ja festivalil 3). Kui enne festivali kujutasin ette, et hakkan kinos elama ja tööd eriti palju pole, siis nüüd teen päev läbi mingeid asju ja õhtuks on ainult selline tunne, et tuleks ära koju. Täna ma tulin küll koolitööde pärast koju ega läinud esireast kinno filmi vaatama.. Mis värk sellega on, et me nii palju seansse välja müüme, et ise ei mahugi.. nali, tegelt ruumi jätkub, tulge kinno.

Halb on see, et tehnika mu ümber ja käes hävib. Vähe sellest, et töötelefonil kõlar katki läks, ei saanud ma teist varutelefoni ka tööle. Ja siiiiis otsustas mu arvuti Windows crashida. Tund aega elustasin teda ja see tähendas tehaseseadete taastamist. Ah minge kõik.... hakasin omaette. Tänu sellele on mul nüüd touchpad nii tundlik, et kui korra vastu lähen, on kõik pekkis. Ja ma ei oska seda kuidagi muuta! Aga nii  vastik on kirjutada, kui kursor kogu aeg jumal teab kuhu hüppab.

Aga muidu pole viga. Mul on ilus lugu ja sain täna kutse ballile ja eile ühe oi kui hea pakkumise, millest rääkida veel niipea ei saa. Aga Tudengibänd 2013 muutis mu elu, ütleme nii. Mis meenutab, et homme algab Kevadpäevad2014 planeerimine. Naljakas küll.

Homme on üks põõõneeeev asi plaanis, rääkida vist jälle ei saa, sest saladus. Aga ma olen põnevil. Sest töö on üks äge asi mul!

Aaaaaajah, seda tahtsin ka veel öelda, et sain täna ühe eriti tüütu koolitöö kaelast ära, millega väga väga väga kaua jauranud olime ja millega väga väga väga palju jama oli. Hakkan vaikselt joonele saama omadega. See nädalavahetus on jälle hurmavad avatud ülikooli loengud ehk elu pikimad loenugud elu lühimate pausidega. Näis, millega need seekord üllatavad.
Ma pole endiselt väga pikka aega koolis käinud ja kuna mul on nüüd päris kehvake internetiühendus, millega midagi tõmmata ei saa, siis ootan juba koolijõudmist ja sealse neti vägistamist. Mul on vaja uuesti MS Office nt tõmmata. Jätan selle org-kom loenguks, milles nagunii ringi tõmbleme.

Aasta saab varsti läbi ja koos sellega kõik projektid ka. Natuke on selline tunne, et ei teagi, mis see uus aasta seekord toob. Et kas ta tuleb sama masendava algusega nagu tavaliselt või suudan ma seekord end korralikult tegevuses hoida. See sügis on ses suhtes küll ikka imeline olnud, et kogu aeg on nii mõnusalt kiire olnud, nädalad mööduvad, aga rutiini ei teki. Iga nädal on uus ja isemoodi, ent samas mingid mustrid korduvad. See on niii mõnus balansseeritud olek.

Vot. Nüüd teen ühe tööülesande ära.

Tuesday, 12 November 2013

Kertu

Ilmar Raagi "Kertu" on film, mis mind üle pika aja väga liigutas. Tavaliselt lähevad mulle väga väga korda filmid, mis on väga mitmetahulised ja väga laia emotsioonispektrit pakkuvad, aga ütleks, et see on vist see easy entertainment.
Noh, mis see "Kertu" nüüd niiväga raske oli.

Esiteks - Saaremaa. Minu Saaremaa. Ahhetasin, kui ilus mu kodusaar ikka on ja kui suur igatsus peale tuli.

Üritasin silmas pidada vaadates väga erinevaid aspekte ja mõneti tõi see mu kohati filmist natuke "välja". Ah, ettevaatust, see on mu väga kaatoline ja esimene mõte sest filmist, mida ma nii kaua vaatama pidin minema ja täna päris Kertuga ära käisime. Loetud päevad enne PÖFFi.

Filmi esimese veerandi tempo oli mu jaoks natuke liiga kiire. Teisalt jälle mõnus, kaadrid vahetusid kiirelt, ühe teema juurest teise juurde ja kohati tekkis küsimus, et issand, kuidas ta (Villu) jõuab ühe päeva jooksul nii palju, ise veel külajoodik.
Kaadrite vaheldumisest rääkides meenub mulle üks huvitav suures plaanis kärbsest taldrikul, mis oli juba nii kõrge arsty-level vist, et miks see küll seal oli.

Lugu iseensest oli ilus. Eriti meeldis faabula juures too lahtirulluv süzeeliin jaanipäevast, mis, natuke langenud tempoga filmi ikkagi vaheldusrikka ja põnevana hoidsid.
Britt arvas, et nii rasket lugu ei saa ikkagi nii lühikese linateosega ära jutustada, seega tegelikult miks mitte poleks võinud olla film kaks korda pikem. Kohati olid mõned punktid süžees natuke radikaalsed ehk jah, näiteks too isa-lõpplahendus. Ja mina oleks selle filmi sealkohal, pärast seda steeni ära lõpetanud ka. See stseen, mis enne lõpukaadreid oli, jäi natuke lahjaks ja ei mõjunud kohe üldse. Aga oleks pärast isa-steeni kohe lõpp tulnud ja Pokinen laulma hakanud.. ma oleks küll reaalselt ulguma pistnud. Kui ma praegu lõputiitrite ajal Mari Pokineni kuulates pisaratega võitlesin..

Näitlejatööst rääkides oli herr Malmstein vahepeal natuke ebasiiras, lihtsalt ei uskunud. Ursula Ratassepp see-eest tegi väga usutava, siira ja nauditava rolli. Ja muidugi armas Marit medõena. Ootasin nii kaua, nii mitu korda sain haiglastseenidega tünga ka, a siis lõpuks.

Aga üleüldine filmi visuaal oli lihtsalt hämmastavalt ilus, eriti ööstseenid.

Nii nägin Kertut mina. Ma pole teab mis (filmi)arvustaja iialgi olnud ja tihti on sõnadest vajaka jäänud, aga ometigi tunnen, et viimase aastaga on mu filmialane silmaring kõvasti arenenud ja oskan juba rohkem mõtteid kirja panna. Kindlasti on oma osa sellel filmisemiootika kursusel ja PÖFFil ja sõpradel ja millel kõigel veel.

Ja nii ma armusin kõrvuni Mari Pokineni loomingusse. Külmavärinad ja mingid muud veidrad tunded.

Tuesday, 29 October 2013

Double trouble

Jajaa, olen ikkagi tagasi oma tavapärases tempos, see unistus rahulikumast nädalast jäigi helesiniseks unistuseks. Teisalt ma pühapäeval kodus uimerdades nagunii taipasin, et sellised vaiksed kodusolemise päevad ei mõju just väga hästi.
Olen küll viimasel ajal sujuvalt pikemaperspektiivilisi kohustusi eiranud nagu näiteks need tobedad kooli rühmatööd ja asjad, mida võiks enne PÖFFi ikkagi ette teha (org kom lugemised, tarbijakultuur, uurimismeetodid), aga paistab, et viimaseminutiinimene jääb ikka viimaseminutiinimeseks ja miski ei ole parim motivatsioon kui lähenev tähtaeg.

Kuna ma sel nädalal Suurt Ülemust asendan, siis on mu telefon alates kella üheksast hommikul kuni ca kaheteistkümneni üsna konstantselt punane (vähemalt täna tundus nii) ja meile tuleb ka ainult läheneva Ostlejate Pidupäeva pakkumistega. Hõisssa ja vallleraa, mis ma öelda oskan! Suutsin täna ses suures sahmimises vasaku jalaga voodist välja hüpata ja selle ära nikastada. See on see vasaku jalaga voodist välja astumine, ma ütlen...


Lähenev PÖFF annab ka endast vaikselt märku ja ma loodan, et ma ei unusta, et ma homme Tammelinnas ära käiks ja origamiringi uuesti käima lükkaks. Sest see 2500 lipukest ausalt öelda veitsa hirmutab mind. Aga pole viga, järgmise reedeni on ju maa ja ilm aega!
Teisalt ei jõua ma ära oodata juba taaskohtumist oma lemmik hundudega ja seda, milline see aasta olema saab. Ja ausalt, eelmisel aastal ei osanud ma unistadagi, et sel aastal nii olema saab. Kohe mitte üldse uneski näha. Naljakas.

Nüüd siia kirjutades meenus veel, et homme on teaduskonna nõukogu, päevakorras umbes miljon punkti, sh meiepoolne visioon ühest toredast asjast. Kuidas ma ellu jään, kui see jälle tõesti 3+ tundi kestab?

Kultuuriklubis tõmbame otsi Sügispäevadega kokku, esitasin täna Bändi kokkuvõtte. Lõplik kokkuvõte vajab veel ümbervormistamist, läbikirjutamist ja kokku võtmist, noh. Ei saa ju mitme A4 pikkust analüüsi sinna panna. Ma pole sugugi kindel, kas mina seda enam järgmisel aastal korraldan, kas kevadel üldse midagi. Võibolla ma peaks ikkagi... lõpetan selle mõtte siin.

ps, sorri Hiie, mai jaksa edasi kirjutada, uni tuli peale. Tervitan B-d ka. (Tšau, L, sind seekord mitte).

Sunday, 27 October 2013

Sügismõtted aknalt

Väljas on hurmav sügis. Sajab õrna seenevihma, teeperved on juba porised ja mudased ja see on absoluutselt kõige ilusam aeg.
Varem armastasin ma kevadet, kui kõik tärkas ja läks soojemaks ja kõik säras. Sombused sügis-talvepäevad, mil päike ei paistnud, tekitasid masendust.

Aga nüüd, istudes siin aknal, jälgides mööduvaid autosid, busse, linnatulesid, näib see kõige lummavamana. Milline klišee, aga ma ei oska seda kuidagi paremini kirjeldada.

Sadu tiheneb. Eneselegi üllatavalt ootan juba, et ilmad läheks jälle jahedamaks. See, et praegu õues kevadmantliga veel palavgi on, tundub muidugi esimese maailma probleemi ja vingumisena ja tõenäoliselt siis, kui päriselt ka külmaks lähen, ägisen ikka. Aga millal ma ei. Millal kellelgi poleks millegi kohta midagi halba öelda? Selliseid päevi nagu Lou Reed "Perfect day"-s laulab on ju ikkagi vähe (puha rahus, härra Lou).

See ilm muudab mind veitsa melanhoolseks, a mul pole kerge (sügis)melanhoolia vastu midagi olnud. See on päris ilus tunne. Üleüldse igasugune emotsioonide tundmine on tore, sest kui ma enam midagi tunda ei suudaks, satuks ma tõenäoliselt paanikasse. Oh, wait.. heh.
Üks mu igapäevaelu eesmärke on näha/kogeda elu läbi filmilike hetkede. Ei, mitte igasugused suured klišeed, vaid väikesed hetked. Ma ei oska seda kuidagi hästi praegu seletada, sa võid mult seda kunagi küsida. Mhmh, sina, jah, just sina.

(peale selle, et täna üks maal seinalt kolm korda alla on kukkunud ja mind iga korraga üha rohkem ehmatanud on, andis lambipirn just otsad, jättes mu siia pimedasse. üllataval kombel ei olegi hirmus. ajas hoopis kirjutamisvaimu ära).

Saturday, 26 October 2013

Sail*

Kuna Hiie paar päeva tagasi mul blogida käskis ja ma parasjagu ta töölt kohvilt tulen, siis oh well..

Ütlen kohe ära, et mind häirivad praegu väga väga see, et mu Youtube ei mängi normaalselt muusikat, vaid jumpsib täiega, kui ma muid lehti brausin ja isegi siia kirjutades. Ja mul ei ole enam Spotify subscriptionit ka lihtsalt sellepärast, et ma pole viitsinud seda uuesti teha, aga need reklaamid lihtsalt tapavad mu. Keegi rääkis, et valimiste ajal olla valimisreklaamid ka olnud. Oo õudu!

Aga mis siis ikka.. naudin seda, et homme ei pea lõpuks ometi kooli enam minema, st mul on üle pika aja vaba päev, mil ei pea äratust panema ja võin rahumeeli poole päevani põõnata. Mida ma ka kindlasti teen, püüan endas alla suruda kõiksugu süümekad. Päriselt ka üle pika aja tundub, et mul on rohkem aega. Aega lolluste jaoks nagu eilne, mil Piretiga mõtlesime, et läheks õige Sparglisse peole. Idee tundus päris lahe. Lõpuks sinna siiski nina pistes selgus, et ikka ei raatsi kolme raha suht tühja saali pärast välja käia. Sellest, kuidas see edasi kulges, vaikib ajalugu. Kõik on kole sürrr.

Täna käisime preilidega Volgas mu uut lemmikut, Forest Kämpi kuulamas. Seda, miks nad nii suurepärased on ja noh, KUI suurepärased ikkagi, ma praegu jutustada ei jõua, see lugu ulatub tagasi ühte suvisesse õhtusse, kui Helluga õudu vaatamas käisime.

Vahepeal on tegelikult hirmus palju toimunud ja ma olen isegi paar drafti kirjutanud, aga lihtsalt ajapuuduse tõttu lõpetamata jäänud. Praegugi olen tegelikult hirmus unine, a tegelikult tahaks Flaubert'i "Tundekasvatust" edasi lugeda. Aga ei jõua, silm ei seisa lahti.

Tegemisi on endiselt palju, aga vähemalt ei pea enam sõpradele ütlema, et mul on aega täna, kohe ja siis alles nädala pärast või valitud ajad valitud päevadel. Kuni järgmise festivalini, ma ütlen! Aga nii mõnus on praegu hinge tõmmata. Ma loodan, et see tähendab ka rohkem postitusi siia. Kunagi olin ju täiega äss blogija. Usun, et lähiajal on veel mõnda kokkuvõtet oodata, sest tavaliselt kui ma juba ühega maha saan, siis tuleb neid mingi hunnik veel ja siis on jälle tükk aega vaikust.

Hakkasin täna mõtlema, et tänaval naeratavad inimesed pigem panevad mõtlema, et mis aineid nad tarbinud on. Ükspäev oli mul üks kogemus ühe sõbraliku võõraga, kes mind aitas, aga selle loo räägin ma ka kunagi hiljem. Võibolla.
Bussiga sõites ajas mind naerma, et noh, Tartus ei ole peatuste vahe eriti suur, ja meil on nüüd see kord, et kui nuppu ei vajuta, siis buss ei peatu (tegelt peatub ikka küll). Ja mõni tarkpea siis vajutab nuppu juba eelmisest peatusest välja sõites, sest äkki jumala eest muidu ei jõua. Pisiasi, aga naljakas. Teeks korraliku diskursuseanalüüsi sellele. Kui vaid viitsiks!

Ahjaa, täiega segi olen ka. Hakkasin enne Hiie juurde minnes tuld kustutama telekapuldist.. Triin, maga rohkem!

Tahtsin siia veel ühe pildi ja ühe video lisada, aga ma lihtsalt ei jaksa enam, silm vajub looja. Head ööd, maailm!

* jäi kummitama tänasest. Aitäh, FK!

Thursday, 10 October 2013

I follow rivers

Ma küll oskan juba oma uut arvutit täitsa edukalt kasutada ja klaviatuurgi on üsna käpas juba, a pikemalt pole aega kirjutada, sest tänases to-do listis passib veel mõni ülesanne, mis kiirelt lahendamist vajab. Kuigi tjah, kõige põletavamad asjad sain vist nüüdseks tehtud ja kell pole isegi väääga hommik (kuigi kell kolm on ikka piisavalt öö). Ma küll ei saanud aru, mida ma täpselt eelneva lausega öelda tahtsin, aga las jääb. Umbes sama olukord valitseb, mis täna tööl, kui silme ees oli tööst juba jumala kirju, nälg mäekõrgune ja mitte muffigi ei saand enam aru. 

Aga ma tahtsin lihtsalt kirjutada kui hea päev täna oli ja eile ka. Eilne oli küll megakiire: hommikul töö, pärast tööd Helluga plakatiring ja lehtedes sahistamine, chai-joomine. Õhtul elasin isegi isiklikku elu (hahaa, jajaa). 

Aga täna sain ma peaaegu Bändi žürii kokku, confirmisin I Wear* Experimenti esinemise, mille üle mul suppppperhea meel on! Ja sain Bändile ühed eriti ägedad demod! 

Samas ka tundub, et lootust on muudes asjades ka juba natuke rohkem kui varem. Kõik kuidagi üllatab ja loksub viimasel ajal paika. On küll asju, mille pärast ma ikka natuke põen, aga nagu elu viimase poolaasta jooksul näidanud on, siis väljapääsmatuid olukordi pole. Isegi kui ma olen viimaste kuude jooksul kartnud, väga kartnud. 

Aga muidu on tunne, et elu liigub õiges suunas. Püüan probleeme võtta kui väljakutseid ja võimalusi, sest miskipärast peaaegu alati muutuvad kõige keerulisemad olukorrad lõpuks kõige paremateks. Klišee noh, aga ilmselt valmistudes kõige hullemaks üllatab pareminiminek.. mõte kiilub kinni, ei suuda enam ilusti sõnastada. 

Ja nüüd ajas Bret skaibis mind oma 4-aastase-naljaga nii naerma, et ma ei suuda enam kirjutamisele keskenduda. 

Aga üldiselt: järjekindlus viib sihile või kuidas see nüüd oligi? My ass! Unista, unusta, loobu.. ja head asjad jõuavad iseenesest sinuni. Siis, kui kõige vähem oodata oskad. Elutarkus, noh! Minuga on viimasel ajal jälle juhtuma hakanud. Et noh, be careful what you wish for.

Ok, silmad kuivavad ja uni.

http://www.youtube.com/watch?v=3SpG7C4vHZQ

Monday, 7 October 2013

kõik on harjumatu, kõik on segi, kõik on vanas arvutis. ehk kuniks ma uuega harjunud pole, võtab selle pesa üle sume vaikus. 

ja muidugi on tulekul Moekuulutaja ja rebasterets ja Vaiko ja Sügispäevad, niiet arusaadav ka.

hakkasin jaanuarikuusse ühte mönusat talvepuhkust planeerima. ma loodan, et ma olen omad karmavõlad nüüd ära maksnud ja enam keegi mulle kaikaid kodaratesse ei loobi, okei?

Thursday, 3 October 2013

Trouble

Ok, ma hakkasin luksuma, kes taga räägib? 

Tegelt tahtsin lihtsalt öelda, et elu on liiga palju selle suure töötegemise kõrval. Aga samas on tore ka. Täna pärast kooli läksime preili Helluga Wernerisse sööma-kohvitama, mille käigus tekkis mõte, et oleks vaja ikka Naiivi ühele õllele ka minna. Parim mõte sel nädalal! Pärast mida oli mul tunne, et ausõna tahaks maailma vallutada, kohe, siin ja praegu.

Paraku ei vallutand, tulin hoopis koju tööd tegema. Püüdsin õhtuks mõne toreda plaani genereerida, a kuna paar neist jooksis liiva mõtlesin, et teen siis hoopis viisakalt tööd, et homme kell 9 targasti tööle minna. Pärast u paaritunnist kirjutamist läksin sõbrale külla (ma isegi ei julge initsiaale mainida, eks ma ise kunagi saan aru, aga mõni lugeja võib koodi lahti hammustada ja siis on kuri karjas). Üleüldse ei saa ma selle teemaga seoses veel päris täpselt aru, mida ma teen. Aga ega ma päris täpselt saa aru ka, kust piirid lähevad. 

A kuna ma olin täna hirmus socially awkward penguin, ei teagi, vahel lihtsalt juhtub nii, et pole päris minu päev, tulin üsna vara koju. Aga nüüd siin ma siis olen- kell saab neli ja minul kohevarsti äratus. Tore.

Ühesõnaga - toimub, toimub palju. Homme KK väljasõit, ülehomme koju. KODU ja SAAREMAA, jee. 

Tuesday, 1 October 2013

Kaootilisus

Ok, ma nüüd ei jõua jälle ära imestada, mis imeasju ikka juhtub. Sõbrad on ikka ühed toredad olevused küll, ma ütlen. Toovad mu ellu nii palju rõõmu, isegi kui ma vahepeal siin kodus ja kontoris ja koolis ja Sõbramajas ja mööda linna ringi joostes tahaks lihtsalt siiralt hulluks minna. Mul küsitakse iga päev umbes tuhat korda, et kuidas ma kõike jõuan. Aga näete, ikka jõuan. Ja jõuan veel siia ka kirjutama. Kuigi tegelikult peaks tekste toimetama ja kirju laiali saatma ja õppima ka sealjuures. Mitu nädalat lükkan juba seminaritöö teema fookuseotsinguid ja leidmisi edasi. Ise tahan töö jõuluks valmis saada.. Olen ma hulluks läinud või? Samas isegi kui ma ei viitsiks veel kevadeks bakat kaitsta (ei saaks ju vist ka, aineid vast jääb ikka tegemata natuke kõrvalerialast), siis poleks vast mõtet tõmmelda. Või kas ma kevadel viitsin tõesti rohkem? Igatahes põnev on, kohe pärast selle kirjutamist lähengi Allfilmile kirja vorpima.

Siis on selline tore asi nagu Tartu Sügispäevade kava nüüd avalik. Ma võiks siia nüüd heietada kui tore see Kultuuriklubi ikka on ja kui imelised inimesed seal on ja kui palju tööd mul on, aga mis ma ikka hakkan jälle pihta..

Leppisin just neljapäevaks ühe kokkusaamise kokku ja nüüd tuli meelde, et pidin ju neljapäeval või reedel hoopis praktikale minema, oh juudas. Üldiselt on tunne ikkagi hea, tunnen, et suudan asju händlida, aga juurde vist enam midagi võtta ei suudaks.

Eile ema hakkas arvama, et ma ikka väga pingutan üle ja peaks puhkama, et tore oleks üks trip kaugele soojale maale teha. Fakte konstateerides aga jõudsime järeldusele, et kõige varem jõuaks kuhugi üldse jaanuaris-veebruaris 2014, sest praegu nädalaks asjad siia jätta + tema uuele tööle asumine.. njeeh. Seega ma pean leppima nädlalavahetuse pikkuse kojusõiduga. Ja reedel saab KK-ga ka linnast välja.

Ma jõuan, ma jõuan, mind jätkub igale poole. Mul on fun, ma naudin kõike, ma jõuan sõpradega ka õue ja ma jõudsin eile öösel isegi raamatut lugeda! Siiri vist just millalgi küsis, et kas ma jõuan üldse lugeda ka. Vastasin, et ega ikka ei jõua küll, aga noh, nagu näha, kättevõtmise asi. Kinno tahaks ka minna, aga endal pole seda pealehakkamist, noh. Nii et kui keegi tahab mind kinno viia, siis pliiispliis. Ma ise muidu istun kodus ja teen ainult tööd. Aga ma olen tegelt ju ikka alati arvanud, et üks kino või kontsert või teater ei tee kunagi paha ja annab hoopis energiat juurde.

Nii hea on jälle terve olla. Köha küll natuke veel kiusab, aga muidu on enesetunne juba täitsa talutav. Hakkan juba vaikselt harjuma sügiseselt kiire tempoga ja naudin kõike enda ümber. Külm on, aga muidu lehti korjaga ja nendega ringi lehvida on ikka marutore!

Lubasin septembri lõpus ühest põnevast asjast rääkida, aga nüüd ma ikkagi ei julge, sest mu blogi on avalik ja kuna see ettevõte on nii tuntud, siis võib vabalt keegi niisama guugeldades siia jõuda. Ja äkki see pole selle ettevõtte mainele hea, et noh, sellised töötajad, kirjutavad selliseid ja selliseid asju oma elust.. nii et ma arvan, et kui Sina, mu armas lugeja, tunned huvi, siis ära karda, kirjuta mulle. Vana hea kommentaarium või helista või kirjuta mulle, sest kesse peale mu armaste sõprade ikka seda siin loeb.

Unenäod on ka naljakad asjad, ikka mõtlen, et mida nad küll mulle üritavad öelda.

Ok, jaks sai otsa.

Thursday, 26 September 2013

Ma ei julgenud seda akent avada, sest ma tean, et kui ma kirjutama praegu hakkan, siis ma ka jään. Sest ma olen niinii tige nende kuradi neetud klubide sisututvustuste üle, selle üle, kuidas nad end esitlevad.. faking hell, ma ütlen! Aga ma räägin sellest teemast natuke hiljem, sest kell saab kohe kolm ja mul on kell kaheksa äratus ja pikk koolipäev ees. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma usaldan Google Docsi rohkem kui oma arvutit ja see on naljakas.

http://www.youtube.com/watch?v=LD137cd7Cw0

Tuesday, 24 September 2013

We are infinity*

Neljapäeval saab täis kofeiinivaba nädal - täitsa esimene viimase jumal teab mitme aasta jooksul. Kui mõni aeg tagasi tundus isegi kofeiinivaba päev ületamatult raskena, tekitades peavalusid ja rõvedat olekut, siis nüüd ei pilgu silm ka. Täna küll kohvi lõhna tundes liikus mõni närv, aga

AGA mu päevi on sisustanud hoopis lõputud tassitäied taimeteed. Ja mesi. See rõve külmetus lihtsalt ei taha üle minna. Palavikust ja kurguvalust sain küll lahti, a täna lisandus rõvedalt tilkuvale ninale veel ka köha. Siiralt loodan, et see on ajutine nähtus ja homseks on juba parem olla. Sest ma lubasin kolmapäevaks, hiljemalt neljapäevaks terveks saada. Ja kuna minu puhul kunagi sellisest tasa-tasapisi paranemisest rääkida ei saa, siis võib tõesti olla, et üks päev ägisen nohus-köhas ja järgmine päev olen peaaegu täitsa terve. Eks ma siis mõttejõuga püüan tervemaks saada.

Aga argipäevad on täis koosolekuid, vestluseid, teoreetiliselt ka eksole kooli, kuhu ma küll homme see nädal esimest korda jõuan.

Ootan juba vaba nädalavahetust, et saaks Saaremaale sõita. Järgmisel nädalavahetusel vist ikkagi kambavaimu pärast maratonile ei lähe, vorm on ju ka täitsa olematu tänu sellele haigusejampsile. Better luck next time äkki. Nii et põhimõtteliselt isegi saaks siis selle pika sõidu jälle ette võtta ja korraks koduseid näha, nii tahaks.

*Lõpetuseks pealkirjakohane pilt

infinity

Sunday, 22 September 2013

Haigus tuli ja ründas

See postitus tuleb nüüd täis vingu ja hala, sest juudas kuidas ma pole enam AASTAID nii haige olnud. Nii et ma ei oska midagi eriti enam peale ka hakata, et see meeletu ninatilkumine lõppeks, sest ma tõesti ei jaksa enam nuusata. Et see neetud kurk enam ei valutaks, sest köhides on ju valus. Et see köha lõppeks, sest ma ei jaksa enam. Et see palavik mööda läheks, sest ma ei jaksa enam teed juua, ma lihtsalt ei jaksa.

Kõik sai alguse reedel või ilmselt tegelikult juba nädala alguses, mil väsimuse ja jõuetuse üle kurtsin. Ja magada ka ei saanud, a selles süüdistasin kassi. Neljapäeval võtsin nõuks ja tõin apteegist koju polüvitamiinid, et sügist, jõuetust ja väsimust ja stressi eemale peletada. Terve reede keksisin ringi, et oooo, JUBAAA mõjub, küll on tore ja hea. Reede õhtupoole lugesin Kassi blogist kuidas ta äkki sigahaigeks jäi. Skaipisin talle ja muigasin, et mind polegi see sügishaigus veel rünnanud. Kuniks hakkasin end üha veidramalt tundma, et justnagu oleks palavik.. Ei-ei, jumala eest EI. Ei saanud ju ometi olla nii, ma ei jää kunagi haigeks ju. A kraadiklaas arvas teisiti..

A ikkagi oli mul va'l tarkpeal vaja õhtul ikkagi välja minna, sest juuuudas küll, Egled ja kõik olid ju Tartus. Ja NimmerSchmidti laiv Gennis. Jaaa, ja Sandra läheb ju ka varsti ära jne. Halb mõte, ma ütlen, väga halb mõte. Tagasi koju jõudes arvasin, et suren. See öö oli vast kõige hullem. Sest kui õhtul magamaminnes oli ainult palavik, siis öösel ärgates tilkus nina, valutas kurk kusagilt imelikust kohast ja üleüldse ägisesin ja arvasin, et suren siiasamasse. A ei, hommikul ikkagi ärkasin. Ja teadmine, et õhtul on Sandra ärasaatmispidu ehk pidu, mida me kõik oleme oodanud jumal teab kui kaua (a ei, mitte sellepärast, et Sandra ära läheb, see on nõme, nõme!) ja mina siruli maas. Konkreetselt.

Suutsin end ikkagi peole venitada, teed juues, nuusates ja halades. Ja sealoleku ajal hakkas veel sadama, halleluuja! Ja mina polnud vihmavarju kaasa võtnud, kuigi mul see nüüd on jälle. Mingihetk tuli mul lihtsalt nii räme hoog peale, aevastasin jumalteab mitu korda, pisarad voolasid ja halb oli. Ja seda Eglele kuulutades, et "jesssas sa ei kujuta ette mitu korda ma just aevastasin. Sest ma ise ka ei," muigas ta, et "see on küll halb, kui suuri numbreid ei tunne."
Õnneks oli Kristiina tore ja laenas vihmavarju, millest väga kasu polnud, nii hull tuul ja vihm. Koju jõudes surin jälle ja see oli ilmselt selle haiguse (LOODETAVASTI!) kulminatsioon ka oma 38.2 kraadise kuumuse, värisemise, nina tilkumise ja meeletute valudega. Tahtsin lihtsalt kuhugi minema haihtuda.

Täna hommikuks oli olukord juba veitsa inimlikum, pool päeva nina ei tilkunud enam nii hullusti. A nina valutab, kohutavalt.

Ühesõnaga istun ma nüüd siin punase ninaga salvrätihunnikus ja ravimite ja teetasside keskel. Ja ei jaksa enam.

Also pole ma juba neljapäevast saati kohvi joonud, nii et kofeiinivaba nädal võib täitsa ära tulla, kuigi ma ei kavatse ju neljapäevani haige olla? Ja tervekssaades esimese asjana ma tahan kohvi! Või siis ka mitte... Praegu ma ei taha, ma ei jaksa enam mitte midagi juua, see teelürpimine on üle mõistuse lihtsalt.

Aga kui veel nädalale tagasi vaadata, siis see oli kuradi hull. Teisipäeval TÜKi valimistulemused, päev hiljem esimene teaduskonna nõukogu koosolek ehk tundmatus kohas vettehüppamine. Neljapäeval TÜKi koolitus ja FTÜKi loomine. Kolmapäeval said veel alguse KK vestlused. Neljapäeval vestlesin essat korda oma seminaritöö juhendajaga, võib vist öelda, et teema on enam vähem paigas. Uueks nädalaks kogun materjali ja püüan asjale fookust leida, kuigi natuke on tunne, et see asi võib mitte nii hästi õnnestuda kui lootsin. Aga näis!

Homme jätkuvad KK vestlused ja õhtuks otsustame, kelle vastu võtame. Seega niipalju siis haiguse põdemisest.

Tegelikult on kõik kontrolli all. Varsti tahaks lihtsalt natuke puhata, aga meenus just, et homme saab 11päevane koolitsükkel alguse ehk sel nädalavahetusel ei mingit enese kookonissetõmbamist ja tegemata jäänud asjade tegemist, vaid kooli ka reedel, laupäeval ja pühapäeval.

Ma loodan, et ma kirjutasin end nüüd piisavalt soojaks, et kolme teise loo kallale asuda. Kuulmiseni!

Tuesday, 17 September 2013

Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus

Veider, et ma enam üldse kirjutada ei oska. Võibolla on asi selles, et mul pole enam kellelegi kirjutada. Võibolla on asi selles, et pagan võtaks, üle saja aasta olen ma jälle oi-oi kui rahul enese ja eluga. Ja ega siis ei oskagi midagi öelda, sest millest ma kirjutama peaks? Sellest, kuidas täna kella sajani koosolekul istusin ja pärast seda Lyonessi ajupesu tunnike kannatasin? Ja veel mõne asjaolu pärast alles pärast 22 koju jõudsin ja maailma ägedaima sünnipäevakaardi meisterdasin.

SipsikVõi sellest, et homme pole mitte kell kaheksa äratust, vaid kell kaheksa on vaja juba Lemmikkohvikus olla ja asjalikku tööjuttu ajada. Head ideed on head ja nende eest on tarvis võidelda, isegi kella hommikuse hinnaga. Naljakas ongi see, et mul meeldib enesele sääraseid challenge-eid esitada, aga kui aeg käes, siis alati suren. Kui arvesatada sellega, et kell on jumalas öö ehk peaaegu pool kolm, siis.. edu mulle, noh!


Või kuidas ma vihkan oma asendusklappe ega jõua homset ära oodata, et uusi kätte saada. Kui ma ikka adekvaatsel ajal koju kavatsen laekuda või oot, Post24 automaadid on ju õues, võin kas või öösel rüüstama minna, jippiijei. Veel meenub, et lasin hiljuti ühel suurepärasel võimalusel minna. Aga usun, et Noored Kooli on suurepärane ja väga usun se'sse ja usun seda ka, et iialgi avaneb veel toredamaid võimausi. Oo heietamine! Lähipäevil selgub aga üks teine praktikakoht. Mis oleks nii hea. Ok, lausa super ja seda nii mitmel tasandil. Ma võiks siis öelda, et olen ikka kavalpea küll. Ehk elu on hull. Homsest KK vestlused, TÜKi (kuhu mind äsja ikkagi 97 fänniga valiti) koolitus neljapäeval, kool ja siis igavesti kestev nädalavahetus ja Sandra ärasaatmine. Ma ikka ei saa aru, mis mõttes kõik ära lähevad. Ellie Goulingu Burn'i kuulamine meenutab mulle suve ja rattasõite päikeseloojanguga mere äärde. Mis on ühtepidi üsna sulnis, teistpidi jälle hirmutav, sest viimane kord, kui sõitmas käisin, oleks peaaegu G4S härrade autole ju sisse sõitnud külje pealt. Oh neid nägusid ja oh seda hetke... Pärast seda enam ratta selga roninud pole ja ei plaani ka. Jooksma peaks.. Ok, kandideerige Tudengibändile: http://studentdays.ee/et/tudengiband-2013-ootab-osalema ... Nüüd on kell kolm. Olen saatnud miljon kirja ja tunnen end maailma kõige produktiivsema inimesena. Kassid magavad. Loodan, et see nii ka jääb, sest mina kavatsen nüüd ka neli tunnikest magada!

Kiire appdeit

Mul on mingi imelik haigus: ise teha ei viitsi, aga teistel ka teha ei lase, sest nad nagunii ei tee nii, nagu mina tahaks ja ma peaks ikka uuesti tegema. Õpeta sa palju tahes. Päris ausalt ei viitsiks siuke kontrollifriik olla, aga no mis sa teed. Nii ma siis surengi töökoorma all, sest Helen sõitis nädalaks Lapimaale.

Ja küll mina juba tean, kus on kasulik käppa uksevahel hoida, kellega sooje suhteid luua ja kuidas neid teiste eesmärkide jaoks kohandada. Jälle üks vahva näide, septembri lõpus räägin!

Ma ikka mõtlen, et mis värk sellega on, et mul kogu aeg loengud ära jäävad ja härra L (tervitan, kui loed!) lahkesti ütles, et nad lihtsalt ei taha mind näha. Ma vist peaks siis järgmine nädal tagasi tegema žestiga, et ega mina neid ka näha ei taha. 

Also, kui ma nüüd teise telefoni laadija üles leiaks (sest kirjades ju lahkesti luban oma töötelefonile nüüd helisatada), oleks elu lill. 

Okei

Thursday, 12 September 2013

Monday, 9 September 2013

Everlasting

Vat-vat, armid on ka mälestused ja mõnikord saavad halbadest, keerulistest asjadest täitsa ilusad ja asjalikud asjad. Ja mõnikord ühendavad keerulised olukorrad nii väga.

Samuti on aeg õigele rajale naasta ja õigeid asju jälle tegema hakata. Sest mul on südames ikka ja ainult see üks asi tegelikult ja see on muusika ja otsapidi pean ma sellega kogu aeg seotud olema. Õnneks korraldan ma sel sügisel Tudengibändi ja meil on ju ka Indiefest.
Ja filmid ka. Selleks on mul PÖFF, mida ihu ja hingega armastada ja mille heaks töötada.

Seda tahtsingi öelda, et nende asjade valguses on elu imeline. Samuti sellepärast, et ma saan õppida läti ja prantsuse keelt. Et maailmas on olemas Werner. Päike ja vananaistesuvi. Kodukino selle veitsa nihkes tähenduses.

Ja et ma sain hängida-tšillida imelise nädalavahetuse üksi kodus, käies ainult kaks korda korra poes. Täna oli veits error inimesi nähes ja suheldes, eriti veel kui koolinurgas nii palju sõpru kokku sai ühtäkki.
Aga ma sain nii palju lõpetamata asju tehtud, nii palju kirju saadetud ja kuuldavasti kandis vilja kah.

Vahepeal ma arvasin, et olen mingid põhimõtted, unistused, mingi attitude’i maha matnud. Umbes selle, kes ma olen viimased kümme aastat olnud. Hoopis-hoopis teistmoodi oli kõik, aga ma arvan, et see oli mingi tobe ühe etapi lõpp. Selle, mis lõppes möödunud reedel. Millest alates kõik on olnud kerge, selge nagu seebivesi. Imetabane. Ei heiduta mind isegi väga need mäekõrgused probleemid, millele muudkui hammast ihuma pean. Ei jõua ära oodata päeva, mil kõik on jälle korras. Väga võimalik, et see päev saabub juba järgmisel nädalal. Hõissa!

A nagu ikka ja nagu kõik vihkan minagi esmaspäevi ja täna oli päris viltune päev. Rõõmsate kohtumiste ja rõõmsate hetkedega, a tänane ainus loeng oli ikka piin mis piin. Ma pean end üsna arusaajaks inimeseks, kel on päris hea empaatiavõime, aga no seda õppejõudu ma lihtsalt ei mõista. Või noh, tegelikult mõistan küll. Ma arvan, et ta on päris üksik inimene. Ega ta muidu noorte poistega Pirol purjutamas ei käiks. Või noh, võib-olla käiks ka. Aga ma arvan, et ta väga üritas täna meiega suhelda, meid rääkima saada, a keegi ei võtnud vedu. Oeh, ehk lugu sellest, kuidas Miisu jälle kooli läks.

Armas Bret lendas täna minema. Polegi veel kuulnud, kas ta on ilusti kohale jõudnud, kuigi kõigi arvutuste kohaselt peaks olema küll. Kell on New Yorgis igatahes praegu pool kaheksa õhtul.

Tore, et ma end vahel ikka kirjutamiseks kokku viitsin võtta. Saab ju küll!

Wednesday, 4 September 2013

Sügismelanhoolia

Ma arvan, et päris esimest korda julgen tunnistada, et armastan sügist. Külma, langevaid lehti ja seda, kuidas sügis end päris näole ei anna, ainult vilksamisi. Hommikud on jahedad, päevad palavad ja õhtuti näpistab öökülm ninast-varbaist.

Ja sellle juures on mõnus see, et saan lõpuks ometi villastesse sokkidesse-kamspuneisse end kerida ja, teetass nina all, unistada. Unistada nähtud filmidest. Kujutada ette, et elu on ikka veel film või film elu. Sest kui kino on üle tee kodust, siis saab koju edasi hõljuma tulla, soundtracki kuulates.

Akna taga on puud veel liiga rohelised.

Ole rohkem.

Saturday, 31 August 2013

"Ära ole siuke eit!"

Olen viimasel ajal olnud palju õigel ajal õiges kohas ja see on pagana mõnus tunne! Tähtede seis tundub eriti hea olevat. Ainult vahepeal tundub, et kõige hea pärast peab natuke vett ja vilet ka nägema ehk lugu sellest, kuidas ma eile kontsadel kontserdile klõbistasin ja esiti valesse kohta läksin. "Teree, kas tulite ka tantsuõhtule?" hõiskas piletineiu Antoniuse õues. "Või niisama kohvikusse?" - "Ee.. kus siin see kontsert toimub?" - "Ei, meil on täna tantsuõhtu, kontserti pole." Arvasin hetkeks, et olen kuhugi paralleeluniversumisse sattunud. Kuupäevi ma ju ometi segi ajada ei saanud. Kiire kõne õiges kontserdipaigas resideerivale preili S-le kinnitas, et olen ikka jumala vales kohas ja õige koht on valest.. väga kaugel. Ja minul kontsad. Egas midagi..

Jõudsin õnnega pooleks, kingade hõõrudes, päkkade tulitades siiski õigesse kohta, täpselt kontserdi alguseks (õnneks, vihkan neid igavesi ootamisi). Kontsade ainus pluss tol õhtul oli see, et vähemalt nägin natukenegi paremini pikkade inimeste vahelt lavale, vilksamisi.
Kontsert ise oli äärmiselt khuul. Ja pärast sai kontsadel ringi trallitud veel hommikutundideni. Olin noor. Enam pole.

Ja üldiselt - mul on aega küll. See, et ma sajamiljoni asjaga tegelen, ei tähenda üldse, et ma ei leiaks aega heade inimeste jaoks oma ümber. Sest see on ikkagi see, mis kõige kõige õnnelikumaks teeb ja mille nimel ma kõike teen.

Tuesday, 27 August 2013

If I was a fool

No tore, Piret sai ka enne viimase Saare-postituse tehtud kui ma, kes ma eile pühalikult tõotasin. Või noh, mitte nii väga pühalikult ka.

Aga jutt on selline, et puhkus saab läbi. Homme sõidan tagasi Tartusse. Tea, kas läheb kohe kiireks või on natuke aega uuesti sisse elada.

Teadmatuse aeg on mööööödas! Ma nii hirmsasti kartsin seda suve, sest esimest suve üle miiiiiitme aasta ei teadnud ma, mida peale hakata. Lõpuks siis lihtsalt.. puhkasin. Kõige rohkem on mul hea meel mõnusa tARTuFFi-nädala üle, millest veel päris-päris üle pole saanud või on see sujuvalt PÖFFi rõõmudeks teisendunud, ei tea. Igatahes on nüüd vaja selle kallal töötama hakata. Aga enne Sügispäevad. Kultuuriklubi promo on sel aastal igatahes küll vägev. Ja siis veel see Rebasenädal, mille esimeses pooles mõnda asja tehtud saab. Neljapäeval kohtume omaenda rebasekutsikatega (jajah, see on nüüd see aasta, mil ma jälle rebane ise pole).

Järgmisel reedel jõuan loodetavasti Pealinna, sest mul tuli pöördumatu KUMU-isu peale, lugedes-kuuldes siit-sealt kui hea Irving Penni näitus on. Ja siis veel seda ja teist. Septembri esimeses pooles sõidavad kaks armsat sõbrannat ära, üks New Yorki, teine Hispaaniasse. Vihkan hüvastijätte ja nutan kindlasti silmad peast. Aga ju siis nii peab. Ise on palju kergem ära minna kui teisi saata.

 

Saturday, 17 August 2013

Paradiis

Ma ei tea, kuhu ma kodu asemel sattunud küll olen, sest see siin on paradiis. Toit on jumalik, ilm on viimaste suvepäevade järele lõhnavalt sulnis, inimesed on ilusad ja head (loomad ka).

Olen kodus tegelikult ainult mõned  tunnid viibinud, aga selle jooksul end juba kalaks söönud alustades üleeilse suitsuahvenaga, jätkates kurikuulsate "läksineelminekordkodusära,isajõudistunninehiljemvannitäielestaga" kuivatatud lestadega. Ja nagu sest vähe oleks jõudis iga õhtu hakul koju väikeste ahvenapoistega, mille otse grillile viskas. Nii et saime süüa värskelt grillitud ahvenat ja mõelda, et hmm, tunnike tagasi see kala veel ujus meres. Julm veitsa vist, aga hea, lausa jumalik!
Ja üleüldse kogu toidulauale jõudev kasvab vabalt põõsal, ujub meres ja see on vahelduseks big city laifile nagu mul seal Tartus, on lihtsalt niiiiii hea! Ja siis vahepeal käia veel õues kaminas marshmalloweid grillimas.

Homme seenele!

IMG_4593 IMG_4600 IMG_4602 IMG_4606


IMG2858 IMG2861 IMG2862 IMG2865 IMG2881

Friday, 16 August 2013

Sedna

Ma tahan oma häält tagasi saada, aitab nüüd küll kähisemisest! Ehk tARTuFF sai läbi ja süda on tühi nagu Raeplats ilma toolite ja ekraanita.

Kunagi kirjutan pikemalt.

Monday, 5 August 2013

And I don't want to see what I've seen

Elu on pakkunud viimasel ajal väga palju erinevaid võimalusi erinevateks puhkudeks, aga mida mina teinud olen? Selja pööranud ja puhanud ja nautinud ja ei tee nägugi, et midagi väga asjalikku teha tahaks pikemas perspektiivis. Sest on palju muid asju, mis meele nõnda heaks ja südame soojaks teevad.

Ma ei ole sel aastal väga mina ise olnud. Nii palju häid kontserte ja elamusi mööda lasknud, kuhu umbes kolme aasta tagune mina oleks kindlasti jooksujalu, iga hinna eest tormanud. Seepärast on natuke raske olnud väga häid elamusi saada viimase aja laividest. Üleüldse väga väga liigutavaid esteetilisi elamusi on väg raske viimasel ajal leida ja kogeda. Kuigi täna ühe filmi ajal mul korraks tuli heldimuspisar silmanurka äkki? Minul ja raske. Mind tundvad inimesed teavad mu emotsionaalsust hästi ja mind on väga kerge heldima saada tegelikult. Näiteks üks viise selleks on mulle postkaart saata.

Aga mulle meeldib, kuidas elu mind üllatab. Eelarvata pole üldse tore, aga kui sa ikkagi mõne persooni kohta eelarvad, sealjuures väga tugevalt ja sügavalt ja kindlalt, räägid seda mõnele lähedalseisvale ka ja veendud üha enam ja enam selles (ise persooniga muidugi kokkupuutumata, mingit aimu omata). Kuigi salamisi julged loota, et äkki ei ole nii. Ja siis otsustab see inimene su ellu astuda, täiesti kogemata. Et tõestada sulle vastupidist, osutuda maailma kõige meeldivamaks inimeseks hetkedel, mil sa seda kõige vähem oodata oskad.  Ja tunne on, et ega ta mu elus väga lühikest etendust anna. Ma veel ei tea, kas hoida kinni ja maksta piletiraha või mitte. Kuigi tegelikult seda kirjutades said sotid selgeks. Kuigi enamiku elu asjade saladus on vist see: hope for the best, expect the worst and take what comes.

Enam ei suuda. Elagu tARTuFF!

Aitäh

tr





Friday, 19 July 2013

Waking up

Imelik. Äng on. Nüüd ei ole enam millegi konkreetse pärast muretseda, vaid kümblus mingis hämas.

Asjad, mida ma teen, suund, kuhu ma liigun, tunduvad nii valed. Võibolla on see lihtsalt mingite asjade pärast, mis taustsüsteemis müra tekitavad. Võibolla mingit tobe surve ühiskonna, fämili jms poolt. Aga see ei lase rahus olla.

Pusletükid on laiali ja kokku panna praegu ei oska. Ei oska kuidagi vaimu ka puhkusega vabaks lasta.

Näen kõrvalt nii paljusid edulugusid, mu sõbrad reisivad ringi ja on ilusad & edukad. Ja mina seisan paigal. Ma pole aastaid nii paigal seisnud. Mul pole aastaid vaba suve olnud. Ja see paneb mind nii väga sügist ootama. Sügises on elu, sügises on tegevus. Praegu lihtsalt ekslen ringi, ei ole siin ega seal rahul, aga ma tean, et inimesed mu ümber ja kõrval tahaksid, et ma suudaks natukenegi paigal püsida ja rahulik olla. Ja ma ise tahaks ka. Juba tükk aega ei suuda ma kuidgi nautida neid asju, mis varem rõõmu valmistasid. Ei suuda

Ja siis morjendab mind selle kõige keskel see, et ma ei saa inimestest aru. Ma olen vist veitsa naiivne, kui usun, et kõik inimesed ikkagi ilusad ja head on. Ma olen sest teemast vist korduvalt siia kirjutanud ka, et ma tõrgun ikkagi uskumast, et keegi võiks üdini halb ja omakasupüüdlik olla. Alati on tõrksa koore all peidus hea.. või kurat, kas ikka on?

Aga ma olen õnneks jõudnud selleni, et asi ei ole minus. Inimesed lihtsalt.. on. Ma võin sitsida ja olla kuitahes hea ise, ikkagi lõppude lõpuks ei loe see. Mina ei pea end nartsissistlike inimeste pärast halvasti tundma. Vau, eksole, aga inimesed tõepoolest on erinevad ja kõik, jumalaeest, ei olegi sellised nagu mina. Ma olen sellest pisikesest faktist kogu aru saanud, või samas on ju nii lihtne öelda, et "jah, ma mõistan," aga tegelikult kui asja üle mõelda, siis no krt, tihti ikka ei mõista ka. Ja selle ühe konkreetse juhtumi puhul ma tunnen, et ma nüüd alles tõepoolest mõistan, milles on asi olnud. Aga asjas sees olles oli sellest raske aru saada. Aga nüüd ma mõistan sind. Ma ei viitsi sulle enam kirjutada, ma olen endale sellega piisavalt haiget teinud. Ma ei tea, kas sa loed seda. Ma ei tea, kas ma loodan, et sa loeksid seda, ma ei tea seda ja ma ei küsi seda sult. Ja sa ei ütleks mulle ise seda. Ja see ei tee enam haiget ka.

Ma ei tea, kas alati kõige parem idee on kõik asjad välja öelda või välja kirjutada, aga ma olen alati tundnud, et see on vabastav. Samas olen ma viimasel ajal mõelnud, et enesest kõige, maksimumi andmine ei tohiks olla alati eesmärk. Et, onju, igal pool kõik räägivad, et püüa ikka endast alati kõik anda. Aga, krt, milleks ma rapsin tühja, kui ma võibolla tegelikult ei suuda kõike hoomata. Nii ma siis olengi viimasel ajal asju varuga teinud. Näiteks kui Tallinnas Hiiega käisime teisipäeval ma teadsin, et meil jäi nii palju käimata-tegemata-nägemata, aga ma  tean, et ma saan alati sinna ju tagasi pöörduda. Näiteks praegu mul tiirlebki juba palju uusi mõtteid peas.
Teinekord need tegematajätmised teevad kellelegi haiget, i'm really sorry for that, aga ma ei taha elada nii nagu iga päev oleks mu viimane. Ma tahan oma tulevikku, järgmiseid ilusaid ja vähem ilusamaid hetki. Ma tahan, et mu klaas ei oleks kunagi pooltühi ega pooltäis ega täiesti tühi - alati peab jätma midagi, mille järgi aru saada, mis see üleüldse on, milles ma olen ja mida ma teen. Ma ei taha tühja rapsida ega sihitult hulkuda.

Aga nüüd, pärast seda pooleaastast jampsi ma arvan, et ma suudan oma pea jälle nüüd kuklasse lüüa ja saba jalgevahelt välja võtta ja uhkelt edasi kõndida. Uus energia, mis lubab mul vaikselt-vaikselt tulevikku vaadata. Sest ehkki ma ei tea, mis tulemas on, mida ma tahan, siis ehk on see pärast sellist hullumeelset poolaastat normaalne ka.

---

Ja siis olen ma mõelnud veel sellele, et elu on viimasel ajal jooksnud 3-aastaste tsüklitena. Noh, vähemasti see aeg, mis on jäänud põhikoolist gümnaasiumi lõpuni ja gümnaasiumi lõpust nüüd baka lõpuni (mida ma paraku ikkagi ei lõpetanud sel aastal, eksole). See on ka natuke haiget teinud, kuidas mu head sõbrad, kellega tookord seda teekonda alustasime, lõpetavad ja lendavad kas makasse või maailma. Ma janunen ise ka muutuste järele, ma tahan, et midagi läheks teisiti. Võibolla on algav aasta minu jaoks Tartus viimane, aga võibolla me ikkagi teeme kunagi Eglega oma unistuse teoks ja jäämegi Tartusse. =)

Igatahes on üks kolmeaastane tsükkel lõppenud ja tunne on veider. Ma ei tea, kuhu astuda, kuhu pidama jääda, kuhu mitte. Aga eks aeg annab arutust.

Thursday, 18 July 2013

Uudishimu

Piretist inspireerituna mõtlesin, et oleks hästi tore, kui te, kes te siia mu blogisse vahepeal ära eksite, sest' märku annaksite. Sest mul pole enam aimugi, kellele ma üleüldse kirjutan ja kes millest aru saab (on laekunud vihjeid, et kirjutan liiga krüpteeritult :P). Äkki see aitab mul siis lihtsamini ja loetavamalt asju kirja panna. Nii et ma oleks hästi rõõmus, kui te siia kommentaariga jälje jätaksite.

Muidu on rõõm. Teisipäeval eksisime preili H-ga korra pealinna ära, eile käisin preilide A & S-ga väljas. Aeg hakkab sinnamaale jõudma, et oleks aeg kuhugi jalga lasta, mhmh.

Thursday, 11 July 2013

Summertime

Tee tööd, näe vaeva. Unista ja unusta. Work hard, Dream big. Need on need asjad. Ja küll siis edu & õnn tulevad ka. Vähemalt esimene, teises veel nii kindel pole.

Teoksil on asju, suuri asju. Häid asju. Ägedaid asju. Ei tea veel kas elumuutvaid. Andsin igatahes sõrme.

Wednesday, 10 July 2013

Oh-so-happy nails

nailz


Siis, kui tööd mitu päeva ei ole.


Millalgi kirjutan tekkinud mõtetest ka, praegu on veits kiire.