Sunday, 30 December 2012

It's been emotional ehk Minu 2012

Ma tahan öelda ainult niipalju, et oli põnev aasta. Ikka on hea, kui saab öelda, et käesolev aasta oli eelmisest nii ja nii palju parem. Ma kas lihtsalt ei mäleta või tõepoolest pole viimastel aastatel nii head aastat olnud.

Aasta algas muidugi suurte murepilvede, unistuste, lootuste ja pettumustega - need võtsin vist veel tookord lõppenud aastast kaasa, sest 2011. viimane kvartal tõi ellu palju väljakutsekid, katsumusi, mille üle pead kõvasti vaevatud sai. Õnneks suutsin kainet mõistust säilitada ja tõesti uskusin, et kõik halb juhtub selleks, et ühele suurele heale asjale teed sillutada. Ma ei pidanud pettunud.
Aga kevade poole, kui mandliopid ja muud haigused, akadeemiline koolist oli üle elatud, hakkas päike jälle välja tulema. Ja tundus, et asjad hakkavad lõpuks ometi õnnestuma.

Ma pole end kunagi elus erilise suure võitjana tundnud. Olen pigem inspireeruja ja heleda leegiga läbipõleja olnud. Sellepärast ei suutnud ma äkki sülle langenud õnne uskuda.

Aprilli lõpus olid Kevadpäevad, minu teine festival. Tundsin end juba kindlamalt, korraldasin kahte üritust, olin L-i parem käsi meedias. Võluaed andis vägeva emotsiooni, Luulevabadus oli tšill ettevõtmine Madisega. Tegime L-ga kõvasti öösiti tööd, mässasime valitseva segaduse vastu.

Praktiliselt otse Kevadpäevadelt jooksin Prima Vistale, ent tervis nii ei arvanud. Sain paar päeva tegutseda kuniks taipasin, et jalgadega vist ei ole päris kõik korras. Tjah, kõigest üks liigesepõletik hüppeliigestes. Mõni aeg hiljem, kui jalad äsja terveks saanud olid, hüppasin kõrgelt alla betoonpinnasele ja põrutasin vasaku jala samast kohast ära. Yay! Koperdasin veel õige mitu nädalat nii ringi, et ei saanud jalal kanda maha panna.

Mai alguses sain kõne, et mind on Tartu Postimehe vestlusele kutsutud. Süda õnnest hõiskamas lubasin endale ja teisele seda vabalt võtta, et lähen kohale ja vaatan. Et see on ju ometigi pool võitu, eksole. Läksin, nägin, kogesin. Ja kui nüüd ausalt ära rääkida, siis tegelikult loobusin, kuna tundsin, et see vestlus läks nii aia taha kui veel minna sain. Toimetusest lahkudes olin kindel, et "provintsiajakirjanik, mine koju! Üle SELLE ukse läve sa enam ei astu," ja jätsin meelega proovitöö saatmata. Hirmust end suveks siduda. Hirmust, et ma ei saa hakkama.

Küll aga sain tähtajale järgnenud päeval kõne, et kõik teised on oma tööd saatnud ja mina mitte. Hetk mõtlemist ja lubasin kontrollida, vahest läks postis kaduma (jee rait, üldse sellist asja ei märkaks) ja vorpisin 15 minutiga uudise valmis. Vähemalt olen endast kõik andnud. Ja ühel saatuslikul päeval, mil jälle lõunani magada söendasin sain kõne, et nüüd nad tahavad mind suvereporteriks, juuni- ja juulikuuks. Halleluuja! Aga kui aeg natuke edasi läks, sain veel ühe kõne, et kas ma ikkagi saaks augustis ka jääda. Mul olid tol ajal suured plaanid, mis küll kõik liiva läksid (muutusin liiga ahneks õnne taga ajades vist). Aga tulin maa peale tagasi ja võtsin pakkumise vastu.

See oli minu selle aasta big thing. Või vähemalt üks neist. Võrratu suvi. Pea hetkekski ei ihanud mujale. Kartsin, et teise poole tehtud valik suve osas häirib mind rohkem, aga selle töö foonil ei häirinud mind pea miski.

Vahepeal sain 21. aastat nooreks ja tunnen, et sellega algas mu ilus elu. 21 on nii palju imelisi, ent ka raputavaid sündmusi ellu toonud. Sain seda üle aastate nii paljude heade sõpradega tähistada. Mu sünnipäev on 4 päeva pärast jaanipäeva - ajal, mil kõik on kuhugi reisile või kuhuiganes pagenud. Seepärast oligi mul sel aastal ütlemata hea meel, et sain oma kodu uksed tõesti peaaegu kõigile, keda kutsunud olin, avada.

Üks asi veel, mida võib aasta suuremate õnnestumiste alla kirjutada - käisin nii muuseas ülikoolis oma eriala vestlusel ja skoorisin nii muuseas nii palju punkte, et sain RE kohale ja astusin uuesti ülikooli sisse. Seda päeva ei osanud küll unes näha. Seega tõi sügis mu ellu ka uue laheda kursuse.

Ja siis see algas - suur lahkuminekuperiood. Keset suurt suve. Mitu kuud elasin teadmisega, et see mingil hetkel juhtub. Sügise saabudes rääkisime põgusalt lahkukolimisest, algasid uue kodu otsingud ja septemrbi esimeseks pooleks oli kõik klaar, mis juhtuma hakkab.
Aga see kõik hirmutas mind niiiii meeletult. See periood on kindlasti üks raskemaid mu elust. Ma ei oska seda isegi kuidagi paari lausega kokku võtta. Ma ei tea seda, kust ma võtsin jõu peaaegu lõpuni peaaegu püsti seista.

Elus oli rõõme ka neil päevil. Näiteks sai minust Tartu Tudengipäevade meediajuht. Hästi ootamatult, hästi ettevalmistamata. Teadsin vaid kevadisest suurest rabelemisest ja enese 100% andmisest, kuidas asjad käima peaks. Võrratu väljakutse oli see Sügispäevade eelne ja festival ise ka. Nii palju, mida uuel kevadel paremini teha. Nii palju motivatsiooni ja inspiratsiooni ja teotahet on.

Ja siis tuli PÖFF. Imeline kogemus, imelised inimesed, imelised filmid. Täna taipasin, et olen sest eufooriast lõpuks üle saanud, aga praegu neid ridu kirjutades on ikkagi tunne, et.. aitäh selle kogemuse eest, Elu!

Detsembri alguses taipasin, et mind pidevalt kimbutavad tervisehädad vist ei tahagi otsa saada, aga miks oleks pidanud ka. Tervis on see, millele ma sel aastal küll väga armu andnud pole. Samas kui olen mingites punktides ikkagi hakanud taipama, et ega ma ikka nooremaks ei muutu küll ja natuke peaks end hoidma ka. Aga paraku olen ma parandamatu hedonist.

Detsembri teises pooles sai koosolele lõpuks punkt pandud ja olukord lahenes. Elan endiselt samas kohas, uus äge korterikaaslane kolis sisse. Ja nüüd on see koht, kus ma tõesti pean ütlema, et elu on vahva, äge, roosiline. Ma kindlasti ei ela seda veel õigesti, aga vähemalt hakkan ma õnnelikuks saama. Olen küll omajagu sest jamast veel segaduses.

Aasta lõppu olen nautinud sõprade seltskonnas. On lõpuks ometi aeg nede jaoks olemas olla, sest kui palju ma olen pidanud sel aastal vabandama neile "sorri, ma töötan" fraasiga.

Uuel aastal ootab mind võibolla aga üks hästi põnev väljakutse ees. Jap, seesama, millest siin jahvatanud olen. Aga kui ka ei oota, pole viga, kõik ju ei saagi õnnestuda.
Plaanin aastavahetusel olla koos kõige kauaaegsemate sõpradega. Jah, sain oma jäärapäisusest üle. Ja seekord kavatsen seda "aasta kujuneb selliseks, nagu on selle esimene päev" klauslit ka natuke tõsisemalt võtta. Seega püüame siis nii, et šampust ei voola ojadena, plz.

Tegelikult jääb seda aastat meenutama veel hunnik toreaid asju. Näiteks aasta alguse talvine seiklus Külaossidega Otepääl snowtube'i mäel jne. Aga ma lihtsalt ei oska seda kõike enam sõnadesse panna. Nagunii meenub mulle pärast selle ära postimist veel hunnik mõttelõngakera juppe.

Kokkuvõtteks võib lihtsalt öelda, et mõistuse hääl on hakanud rääkima ja ma olen lõpuks valmis teda kuulama.

Ja kui lubadustest rääkida, siis siinkohal tahan küll Herzi tsiteerida: olen õnnelik 2013!  :)

(Pildid lisan siis, kui äkki peaks aega hiljem inspireerumiseks olema)

No comments: