Sunday, 30 December 2012

It's been emotional ehk Minu 2012

Ma tahan öelda ainult niipalju, et oli põnev aasta. Ikka on hea, kui saab öelda, et käesolev aasta oli eelmisest nii ja nii palju parem. Ma kas lihtsalt ei mäleta või tõepoolest pole viimastel aastatel nii head aastat olnud.

Aasta algas muidugi suurte murepilvede, unistuste, lootuste ja pettumustega - need võtsin vist veel tookord lõppenud aastast kaasa, sest 2011. viimane kvartal tõi ellu palju väljakutsekid, katsumusi, mille üle pead kõvasti vaevatud sai. Õnneks suutsin kainet mõistust säilitada ja tõesti uskusin, et kõik halb juhtub selleks, et ühele suurele heale asjale teed sillutada. Ma ei pidanud pettunud.
Aga kevade poole, kui mandliopid ja muud haigused, akadeemiline koolist oli üle elatud, hakkas päike jälle välja tulema. Ja tundus, et asjad hakkavad lõpuks ometi õnnestuma.

Ma pole end kunagi elus erilise suure võitjana tundnud. Olen pigem inspireeruja ja heleda leegiga läbipõleja olnud. Sellepärast ei suutnud ma äkki sülle langenud õnne uskuda.

Aprilli lõpus olid Kevadpäevad, minu teine festival. Tundsin end juba kindlamalt, korraldasin kahte üritust, olin L-i parem käsi meedias. Võluaed andis vägeva emotsiooni, Luulevabadus oli tšill ettevõtmine Madisega. Tegime L-ga kõvasti öösiti tööd, mässasime valitseva segaduse vastu.

Praktiliselt otse Kevadpäevadelt jooksin Prima Vistale, ent tervis nii ei arvanud. Sain paar päeva tegutseda kuniks taipasin, et jalgadega vist ei ole päris kõik korras. Tjah, kõigest üks liigesepõletik hüppeliigestes. Mõni aeg hiljem, kui jalad äsja terveks saanud olid, hüppasin kõrgelt alla betoonpinnasele ja põrutasin vasaku jala samast kohast ära. Yay! Koperdasin veel õige mitu nädalat nii ringi, et ei saanud jalal kanda maha panna.

Mai alguses sain kõne, et mind on Tartu Postimehe vestlusele kutsutud. Süda õnnest hõiskamas lubasin endale ja teisele seda vabalt võtta, et lähen kohale ja vaatan. Et see on ju ometigi pool võitu, eksole. Läksin, nägin, kogesin. Ja kui nüüd ausalt ära rääkida, siis tegelikult loobusin, kuna tundsin, et see vestlus läks nii aia taha kui veel minna sain. Toimetusest lahkudes olin kindel, et "provintsiajakirjanik, mine koju! Üle SELLE ukse läve sa enam ei astu," ja jätsin meelega proovitöö saatmata. Hirmust end suveks siduda. Hirmust, et ma ei saa hakkama.

Küll aga sain tähtajale järgnenud päeval kõne, et kõik teised on oma tööd saatnud ja mina mitte. Hetk mõtlemist ja lubasin kontrollida, vahest läks postis kaduma (jee rait, üldse sellist asja ei märkaks) ja vorpisin 15 minutiga uudise valmis. Vähemalt olen endast kõik andnud. Ja ühel saatuslikul päeval, mil jälle lõunani magada söendasin sain kõne, et nüüd nad tahavad mind suvereporteriks, juuni- ja juulikuuks. Halleluuja! Aga kui aeg natuke edasi läks, sain veel ühe kõne, et kas ma ikkagi saaks augustis ka jääda. Mul olid tol ajal suured plaanid, mis küll kõik liiva läksid (muutusin liiga ahneks õnne taga ajades vist). Aga tulin maa peale tagasi ja võtsin pakkumise vastu.

See oli minu selle aasta big thing. Või vähemalt üks neist. Võrratu suvi. Pea hetkekski ei ihanud mujale. Kartsin, et teise poole tehtud valik suve osas häirib mind rohkem, aga selle töö foonil ei häirinud mind pea miski.

Vahepeal sain 21. aastat nooreks ja tunnen, et sellega algas mu ilus elu. 21 on nii palju imelisi, ent ka raputavaid sündmusi ellu toonud. Sain seda üle aastate nii paljude heade sõpradega tähistada. Mu sünnipäev on 4 päeva pärast jaanipäeva - ajal, mil kõik on kuhugi reisile või kuhuiganes pagenud. Seepärast oligi mul sel aastal ütlemata hea meel, et sain oma kodu uksed tõesti peaaegu kõigile, keda kutsunud olin, avada.

Üks asi veel, mida võib aasta suuremate õnnestumiste alla kirjutada - käisin nii muuseas ülikoolis oma eriala vestlusel ja skoorisin nii muuseas nii palju punkte, et sain RE kohale ja astusin uuesti ülikooli sisse. Seda päeva ei osanud küll unes näha. Seega tõi sügis mu ellu ka uue laheda kursuse.

Ja siis see algas - suur lahkuminekuperiood. Keset suurt suve. Mitu kuud elasin teadmisega, et see mingil hetkel juhtub. Sügise saabudes rääkisime põgusalt lahkukolimisest, algasid uue kodu otsingud ja septemrbi esimeseks pooleks oli kõik klaar, mis juhtuma hakkab.
Aga see kõik hirmutas mind niiiii meeletult. See periood on kindlasti üks raskemaid mu elust. Ma ei oska seda isegi kuidagi paari lausega kokku võtta. Ma ei tea seda, kust ma võtsin jõu peaaegu lõpuni peaaegu püsti seista.

Elus oli rõõme ka neil päevil. Näiteks sai minust Tartu Tudengipäevade meediajuht. Hästi ootamatult, hästi ettevalmistamata. Teadsin vaid kevadisest suurest rabelemisest ja enese 100% andmisest, kuidas asjad käima peaks. Võrratu väljakutse oli see Sügispäevade eelne ja festival ise ka. Nii palju, mida uuel kevadel paremini teha. Nii palju motivatsiooni ja inspiratsiooni ja teotahet on.

Ja siis tuli PÖFF. Imeline kogemus, imelised inimesed, imelised filmid. Täna taipasin, et olen sest eufooriast lõpuks üle saanud, aga praegu neid ridu kirjutades on ikkagi tunne, et.. aitäh selle kogemuse eest, Elu!

Detsembri alguses taipasin, et mind pidevalt kimbutavad tervisehädad vist ei tahagi otsa saada, aga miks oleks pidanud ka. Tervis on see, millele ma sel aastal küll väga armu andnud pole. Samas kui olen mingites punktides ikkagi hakanud taipama, et ega ma ikka nooremaks ei muutu küll ja natuke peaks end hoidma ka. Aga paraku olen ma parandamatu hedonist.

Detsembri teises pooles sai koosolele lõpuks punkt pandud ja olukord lahenes. Elan endiselt samas kohas, uus äge korterikaaslane kolis sisse. Ja nüüd on see koht, kus ma tõesti pean ütlema, et elu on vahva, äge, roosiline. Ma kindlasti ei ela seda veel õigesti, aga vähemalt hakkan ma õnnelikuks saama. Olen küll omajagu sest jamast veel segaduses.

Aasta lõppu olen nautinud sõprade seltskonnas. On lõpuks ometi aeg nede jaoks olemas olla, sest kui palju ma olen pidanud sel aastal vabandama neile "sorri, ma töötan" fraasiga.

Uuel aastal ootab mind võibolla aga üks hästi põnev väljakutse ees. Jap, seesama, millest siin jahvatanud olen. Aga kui ka ei oota, pole viga, kõik ju ei saagi õnnestuda.
Plaanin aastavahetusel olla koos kõige kauaaegsemate sõpradega. Jah, sain oma jäärapäisusest üle. Ja seekord kavatsen seda "aasta kujuneb selliseks, nagu on selle esimene päev" klauslit ka natuke tõsisemalt võtta. Seega püüame siis nii, et šampust ei voola ojadena, plz.

Tegelikult jääb seda aastat meenutama veel hunnik toreaid asju. Näiteks aasta alguse talvine seiklus Külaossidega Otepääl snowtube'i mäel jne. Aga ma lihtsalt ei oska seda kõike enam sõnadesse panna. Nagunii meenub mulle pärast selle ära postimist veel hunnik mõttelõngakera juppe.

Kokkuvõtteks võib lihtsalt öelda, et mõistuse hääl on hakanud rääkima ja ma olen lõpuks valmis teda kuulama.

Ja kui lubadustest rääkida, siis siinkohal tahan küll Herzi tsiteerida: olen õnnelik 2013!  :)

(Pildid lisan siis, kui äkki peaks aega hiljem inspireerumiseks olema)

Thursday, 27 December 2012

When you're ready, just say you're ready

Puhkus on kestnud juba täpselt.. liiga kaua!

Eelmisest postitusest rääkides - kull valetas! Ärkasin hommikul tundega, et asi on ikkagi vaja ära  teha. Terve päev mõtlesin nii ja naapidi ja lükkasin kirjutamist edasi ja olin üsna veendunud, et no ju jääb siis jälle. Õnneks suutsin end kokku võtta ja pärast kolme tundi oli asi purgis ja saadetud. Ja oo kui hea tunne see oli! Veel pea tund aega käisin ringi ja sügelesin rahulolust.

Aga nüüd, ausalt, saagu mis saab! Ma pole seda iial varem nii tõsiselt mõelnud. Ma tegin selle asja valmis, sest mõistus ei andnud rahu, nii palju häid mõtteid tekkis. Isegi kui see projekt ei ole minu jaoks edukas, siis vähemasti mõne hea mõtte sain loodetavasti edastatud. Ma ei teagi, kas ma loodan, et ma õnnestuks. Sest ma ei ole endas absoluutselt kindel ikka veel. Ja ma pole kindel, kas mul oleks aega. AGA sellele kõigele mõtlemiseks on liiga vara. Uus aasta toob vastused.

Palun vabandust salatsemist pärast, aga iga asi omal ajal. Te kuulete sellest! Ja kui ei kuule, siis küsige. Aga mitte enne uut aastat.

Wednesday, 26 December 2012

?

Aega on umbes 20 tundi, heal juhul ka väike hilinemisvaru. Aga aeg pole mulle vastuseid toonud. Ma ei tea, kas jah või ei. Ma ei tea, kas ma tahan seda või mitte, kas see on seda väärt või mitte. Kas ma suudan, tahan, oskan võtta vastutuse. Kas mul on aega.

Viskan kulli/kirja.

Kull otsustas mu eest.







Väljakutsed on head, aga täpselt siis, kui nende jaoks valmis olla. Vaielge vastu või mitte, a minu süda on rääkinud.

iTunesi horoskoop 2013

Tuli meelde, et see nali on veel tegemata sel aastal. Saagu see viga nüüd siis parandatud. Tšau, Herz!

Aga kui ruttu muust veel rääkida, siis Sigur Rós on Positivuse'13 headliner, ma ei näe (elus) üldse probleemi.

1. Kuhu oled jõudnud aasta 2013 alguseks?
Keane - Perfect Symmetry

2. Aasta 2013 põhiülesanne?
Lone Eskimos - All I've ever

3. Eneseteostus aastal 2013, minu "mina" aastal 2013.
Lana del Rey - Smarty

4. Rahaasjad aastal 2013.
La Roux - Bulletproof

5. Sugulased ja naabrid aastal 2013.
Keane - Love is in the end

6. Kodu aastal 2013.
the Temper Trap - The sea is calling (oot-oot, muudkui aga vihjaks sellele merele ikka..)

7. Armastus aastal 2013.
Malcolm Lincoln - I'm Ztill Ztanding

8. Tervis aastal 2013.
Placebo - Come undone

9. Partnerlus aastal 2013.
La Roux - I'm not your toy

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2013.
Band of Horses - Weed party (:'D)

11. Reisid aastal 2013.
Moby - South side

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2013.
Keane - She has no time

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2013.
Chromeo - the right type

14. Saladused aastal 2013.
La Roux - As if by magic

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2013 lõpuks?
Coldplay - Princess of China

Saturday, 22 December 2012

To oblivion

Elu siin Saaremaal on kulgenud täpselt nii: eile jõudsin täpselt maailmalõpu ajaks koju, konstateerisin fakti, et maja on jube jääkamber ja mina pole üle 24 tunni maganud ja keerasin end sooja teki alla kerra. Plaan ärgata 2 tunni pärast nurjus ja ärkasin hoopis vahetult enne Tenfold Rabbiti kontserti. Käisin kontserdil, väga äge, tulin koju tagasi ja... läksin magama.

Ja nüüd, 16 tundi hiljem on tunne, et elu ongi üks une ja unelemise vahepala. Või olen ma niivõrd kassistunud.


864929ea43f411e2969522000a9f14e8_7
IMG1052

 

a08f69644ba511e2b47222000a1f9e47_7

Monday, 10 December 2012

We are young

imgi08

I've loved and I've lost, but it's a new dawn, it's a new day, it's a new life for me and I'm feelin' good!

Vot nii ongi! =) Kõik hargneb, laheneb ja areneb vaikselt. Õnn on jälle niii lähedal, ja seekord kauemaks kui sekund.

Sest täna on MUSE!

Thursday, 6 December 2012

Revelry*

No vat, jälle on see aeg, kus keegi on maakera kuklapoolele läinud ja aeg iseenda sisse ka vaadata.

Kuna ma olen oma sõrmed ja varbad andnud praegusel eluetapil erinevatel tasanditel erinevatele festivalidele, aitab koondnimetus festivalifriik mind idenfitseerida küll. Neil aegadel aastas muud elu lihtsalt ei ole. Kui elujasurmaküsimus-eksameid/kontrolltöid parasjagu pole, on kõik edasilükatav. Koolis. Muu elu on niikuinii pausi peal. "Ma ausalt pärast festivali helistan sulle," on mu sõbrad mult kuulnud küll ja enamgi veel. Ja ausalt, ma olen sõnapidaja! Nüüd siis praegu ongi see aeg aastas, mil minu jaoks on lõppenud täpselt kõik festivalid, mida oli selles aastas täpselt 4,5. Ja nüüd ongi kätte jõudnud see aeg, mil kiirepakiliste koolitükkide kõrvalt leian aega sõpradele.
Saabusin teisipäeval tagasi Tartusse ja olen joonud oo-jumal-teab mitu tassi kohvi ja klaasi veini, siidrit, glögi. Filmide vaatamiseni veel jõudnud ei ole, ses suhtes on hing ikka natuke veel haige (kuigi järtsis on õige mitu PÖFFil nägemata jäänud šedöövrit).

Korter on seapesa, aga selline ta on, kui mul pole nädalaid-kuid olnud kontrolli oma elukoha üle, kus ma ainult magamas ja vahel harva ka söömas käin.

Aga aeg pressib peale, st nüüd paar tundi und, sest kell on vähe ja asjalike tegevuste nagu koristamine, mööda poode tuiskamine jms tegemiseks on liiga pime ja vara.

---

* Ma vist hakkan suureks kasvama.