Monday, 26 November 2012

Summer dreams never let me down*

Mingitel hetkedel tundub nagu oleks jube palju öelda. Ja siis järgmistel pole midagi.

Pinnapealsus ajab üle äärte, sügavus upub iseendasse. Passiivsus võitleb ülemäärase aktiivsusega. Ehk nüüd ma lihtalt pean pikalt ja laialt kõigest pajatama. Kõigest, mis hingesoppides peidus. Here it goes.

Enne on vaja soundtrack sisse lülitada:







Nõnda naljakas on mõelda sellele, et ma ilmselt enamik inimestele, kellega siin nende paari aasta jooksul lävinud olen, jätan ma ilmselt hullu (jep, sõna otseses mõttes) ekstraverdi ja inimese, kes vajab enda ümber kogu aeg inimesi ja tähelepanu, mulje. Ja ikka nõnda veider on mõelda, et mu ümber ei ole enam igapäevaselt seda 12+ aastast turvatsooni, neid inimesi, kes mind väga väga hästi ja sõnadeta teavad, tunnevad ja tajuvad. Ning et looomisel on hoopis uued taustsüsteemid ja võrgustikud. Hoopis uued inimesed, hoopis teistsugused.

Ma võin öelda, et mu ümber on praegu väga mitmeid häid inimesi, kellega ma üpris-üpris lähedane olen. Keda ma väga austan, hindan. Ja et kudumisel on üks väga huvitav uus võrgustik.

But in the end olen ma ikkagi üksik hunt, kes väga palju ja üsna meelsasti veedab aega iseendaga (tänavatel uidates). Mul on vähemalt kaks korda aasta periood, mil ma ei viitsi suhelda, mil ma ei viitsi, tõsi, ka koolis käia eriti. Sest iseendaga on niivõrd hea ja lõbus. Sel aastal mul seda korralikult pole olnud võimalust harrastada ja see periood läks kuidagi masendavalt mööda.

Ja mu ümber on palju Armastust. Armumist. Uuesti jalule tõusmine on nii põnev. Avastan jälle maailma hoopis teise pilgu ja tundega. Muidugi nõuab praegune elukorraldus ikka veel väga palju vaprust, mida mul vahepeal ikkagi ei jätku. Aga kuniks mul on mu need taustsüsteemid ja inimesed, kellele toetuda, ma saan lõppkokkuvõttes ikkagi hakkama.

---

Film. Film on mu ellu sisse tunginud. Kui on olnud elus ajad, mil ma pole viitsinud korralikult ühte pooleteisetunnist filmigi ära vaadata, va püsimatu hing. Siis vaid loetud päevad tagasi tabasin ma end filmi ajalt hoopis mõttelt, et "kuule, neiu, ära mõtle muule, see film on sigapõnev, jõuad hiljem omi mõtteid mõelda." Aga kui nähtuga assotsieerub nii palju, siis on see vahel üsna raske.

Olen olnud üsna primitiivse vaatevinkliga filmivaataja. Et kui plot on hea, siis järelikult oli hea film. Aga eriti viimasel ajal on mind huvitama hakanud nii paljud teised aspektid ka, millega keskmine filminautleja oma pead tõenäoliselt ei vaeva. Ma ei taha neid aspekte isegi praegu siinkohal nimetada, kuna ma tunnen puudust ühest harivast filmiteose analüüsi kursusest.

Või siis lihtsalt haarata oma filmiinimestel varrukast kinni ja 35mm projektori soojas pajatada lasta. Kõlab oivaliselt.
Täna avastasime Athena salakäike, aga katus jäi ikka ära. Õnneks või kahjuks (sest seelikuga poleks seal turnida olnud eriti mõnus, a romantiline kindlasti). Ja see, kui palju ma täna päris tööd tegin, on muidugi ka küsitav.

Oleme viimastel õhtutel omadega pärast tööd linnas hänginud ja nii ongi kujunenud, et muud elu viimase 15 päeva jooksul pole olnudki peaaegu. Kui esimesed päevad olid kuidagi megarasked ja megakoormavad, vähe und, vähe toitu, vähe kõike, siis läinud reedest saati on kuidagi kerge. Ma ei tea, mis valu mind siis varem torkis või olen ma juba nii hulluks läinud, et ei saagi enam aru, mis on õige, mis vale, mis normaalne, mis hull..

---

Mõtlesin, et sõidan nädalavahetuseks koju. Et ikkagi. Et ei pea ikka jõuluni vastu ehk siis saaks kõige pikem kodust eemalolek. Ei ole ikka nii tugev kui olla tahaks. Ja võibolla ei peakski olema. Vahel üldse.. Aga täna taipasin, et nädalavahetusel on Vaiko ja kui Vaikot poleks, siis oleks Chalice ja Malcolm Lincoln, mis oleks naguniii maailma suurim dilemma. Aga ma vajan seda kojuminekut nii väga. Või mitte? Kõik on tegelikult väga stabiilne ja elu hakkab ju elu moodi jälle minema. Et noh, niinii natuke veel vastu pidada.
Samas tean, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma põlen katki end jälle. Olen nagu lambipirn, mis korrakski maha kukkudes hõõgniidi vedru välja viskab. Ah...

Ma ei tea, ma ei kujuta ette, kuidas elu pärast PFFi edasi hakkab minema. Tõenäoliselt antuke rõõmustan, et mul on jälle muudeks pakilisteks asjadeks aega (sest praegu eriti see ei kehti, et mida rohkem teha, seda rohkem jõuan. Miskipärast.) ja koolitööd ei jää kus kurat ja ma ei pea inimesi alt vedama. Aga mulle meeldib see hipilaiff, mida ma elan. Mulle meeldib mitte tajuda, mis nädalapäev parasjagu on. Meeldib tegelikult ignoreerida muud elu, muid probleeme (eriti seda ühte suurt nimega Elukoht). Meeldib, et just need inimesed on mu ümber. Ma pole kordagi tundnud, et ma ei tahaks Athenasse või kuhu iganes tööle minna. Ma armastan Athenat. Isegi seda külma fuajeed, eriti kuuma projektsiooniruumi, rõdu 2. rea umbes 6. kohta, 35mm-se projektori surisemist.. ja kurat, isegi Reinupitsat (aga seda armastan ma ka Tudengipäevade ajal).

Sest ma armastan oma tööd nii väga. Olen enamik vahetusi Athena kassas olnud. Piletilevi on selge. Süsteemid on selged. Iga päev tuleb ette vahvaid ootamatusi. Aga kõik on lahendatav ja süsteemid töötavad väga hästi. Aga sellest ma heietan ilmselt pärast festivali lõppu. Praegu on veel kaks päeva jäänud

Ja seltskond.. need inimesed. Ööd & päevad läbi. Nii omad, nii head.

Ja kui ma midagi teen, ikka väga hingega, siis ikka no.. väga. Lendan komeedina peaaegu tippu ja vähemaga ei lepi. Ma ei ole hall hiireke, kes pelgalt korra tegemise kogemust taga ajaks. Ma ei taha öelda, et ma üli- ja üleambitsioonikas olen, kuigi äkki kellelegi võib näida. Lihtsalt.. asjades, mida väga tahan, väga püüdlik ja tahan endast 110% anda. Praeguse tempo juures tundub, et andmis- ja saamisrõõm on olnud omavahel väga ilusas seoses. Ma olen õnnelik!

Hundude tänane ainus uudis oli see, et udu tõttu jäid Tallinnas täna vist mingid lennud ära. Ja see on tõesti nii väga fun, elada ses isoleeritud kunstimaailmas. Näiks nagu ma oleks tegemas kannapööret. Ma ei tea, mida ma ses maailmas küll tegelikult peale hakkan, mind ei huvita filmitegemine kui säärane tegelikult, aga mind väga huvitab, kuidas see toimib, toimub, kuidas mulle ja teisele mõjub ja miks ja kuidas.

Ma olen mõelnud, et miks ma ei võinuks kunagi huvituda näiteks bioloogiast või geograafiast. Aga siis jälle mõtlen, et inimene peab elus olema ikka milleski kindel ja mina olen juba maast ja madalast ikkagi teadnud, et mind kultuur, kunst ja üleüldine humanitaaria huvitanud on. Olen liikunud selles ja ainult selles suunas. Lohistasin end koolis reaalainetest väga vaevaliselt läbi. Ma pole kordagi mõelnud mingisugustele kõrvalepõigetele. Elu on näidanud, et on nii raske teha midagi, mis pole see, mille nimel elan ja hingan.

---

Järgnev jutt on teile, mu kallid kultuuriklubikad ja teised, keda huvitab mu reeturlikkus: ei, ma tegelikult ei ole oma teist organisatsiooni ära unustanud. Ma räägin iga päev teistele kui äge on Ülikooli Kultuuriklubi ja kuidas meie ka Reinu pitsat armastame. Lausa öökimiseni tegelikult võrdlen neid kahte asja. Ma olen lihtsalt.. ma lihtsalt.. väga pühendun sellele, mida ma parasjagu teen. Ja nii ongi!

---

Aga ma ausõna ei tea, kuhu SEE KÕIK mind viib. Mida ma tahan elus teha. Ma ei tea, ma ei tea ikka veel. Ja ma arvan, et see on okei. Ja see, kuidas mu eesmärgid iga jumala päev, kuu või aasta teie meelest muutuvad, on jumala absurdne. Ma saan aru, et on hästi lihtne ja tore näpuga näidata, kuidas ma olen "sada korda" eriala vahetanud ja ei tea, mida ma elult tahan. Aga kas teie teate? Kas bakast läbi jooksmine toob teile teie life goali lähemale? Pardon, aga ma keeldun uskumast. Ma näen, kuidas paljud mu sõbrad hakkavad nüüd bakat lõpetama (minu aastakäik) ja neil pole aimugi, mida edasi teha. Aga mai tauni seda, vaid fiilind neid täiega.

On hetki, mil mul on megahalb olla selle pärast, et ma ei tea, mida tulevik toob, kas see rada, mida ma kõnnin, on ikka õige. Aga siis jälle elu näitab, et kõik on otšen harašo ja muretsemiseks pole põhjust. On mingid täiesti jaburad ja samas ka välja teenitud mõõnad (kui nii öelda saab).

Siit jõuan tegelikult järgmise mõtteni - ma pole kunagi valu kartnud, eriti just psüühilist. Ei taha öelda, et ma seda naudiks, aga miskipärast õnnestub end mul jumala tihti tirida olukordadesse, mis nõnda haiget teevad. Olgu see siis õnnetu armumine või edutu koduotsing. Alles mõned päevad tagasi tabas mind niisugune mõõn, et ma pisarsilmil koju jalutasin. Ja mul oli nii halb, nii raske, nii valus ja nii kurnatud olla, et ühel hetkel hakkas hea. Hea, et asjad olid selged ja tunne oli täpselt nii halb, et sai vaid paremaks minna. Läksin nii katki, et edasine elu tundus jube vastik ja raske. Aga ma tulin sellest välja tänu korralikult korraldatud kommunikatsioonile ja selgeksräämistele. Ja ma ütleks, et asjad on paremad kui eales varem. Lõpuks hakkab kõik tasakaalu loksuma. Mhmh.

---

Praegu rohkem ei jaksa. Kell on sada hommikul, lubasin juba ammu magama minna.

Aga lõppu natuke statistikat: 8 vahetust, 51 tundi, 12 filmi. Ees veel viimane vahetus, 7,5 tundi, ja seda karjääriredeli järgmisel astmel ehk infokana.

Pai teile, kes te läbi lugeda viitsisite. =) 

* Ma ei tea, kuidas see asjaga seotud on.

Saturday, 24 November 2012

Peab kirjutama. Enne, kui kõik meelest läheb.

PÖFF on olnud hullumeelne. Kõik need 9 päeva on mu teiseks koduks Athena keskus olnud ja kui te, raisad, sellest ikka veel ööklubi plaanite teha, tuleb teil minuga tegemist!

Arvan, et inimesed on ilusad ja head.

Ja see PÖFF muudkui kestab! Ma seda mõelda ei taha, mitu päeva veel ees on, aga tuleval reedel sõidan Saaremaale, kus kogu trall jätub ehk Kuressaare PÖFF on 29. novembrist 2. detsembrini.

Siin ma siis olen - kell on pool6, preili "minatänaküllväljaeitule" murdis jälle 'lubadust' ja veetis aega oma toredate kolleegidega.

Ega tegelikult mitte midagi muud ei oskagi öelda kui seda, et olen elus ja kõik on nii hästi. Isegi tervis ei jupsi enam.

---

ja ma ei tea, mida ma teen. ma ei tea, kas see peaks lõppema või edasi kestma. nüüd ma tõesti ei tea.

Monday, 19 November 2012

It's my birthday, I get high if I want to*

Mis võiks olla parem päevast, mil su väga hea sõbranna teatab, et tuleb Tartusse elama ja tahab sinuga koos korterit otsida; mil sa vaatad maailma kõige puudutavamat filmi. Vaid üksainus nüanss!

Aga tunne on jumalast elus. Ja ma armastan sind, elu!