Sunday, 28 October 2012

I'm a superwoman

Miskipärast kipub ikka nii olema, et asjad, mida ma väga-väga ootan, ei tundu kätte jõudes enam üldse nii ahvatlevad. Noh, siis on läbinähtavalt oma loogika. Teisalt, kui ma ootan pool aastat mingit kindlat filmi kinno, närin küüsi ja vaatan, et see kuupäev ometi lähemale kiiremini jõuaks, veel nädal enne olen püstihull. Aga kui kätte jõuab, siis pole aega, pole viitsimist, pole.. jumalteabmida. Ja siis läheb heal juhul kuu mööda, mil ma seda lõpuks vaatama jõuan (sest teatud põhimõtete järgi ma teatud filme tõmmata ja oma väiksest 13tollisest läpakast vaadata ei taha).

Nii juhtus ka filmiga To Rome With Love, mida me neljapäeval vahva seltskonnaga kinos vaatamas käisime ja täna minukal veits suurema koosseisuga ripiitisime. Ja ma ei tea, mis oleks mu elu ilma Kultuuriklubita.

Aga tegelikult algab lugu hoopis sellega, et I'm a superwoman and yes I can. Seda eriti pärast joodud kohvi ja raisatud aega. Kuigi see, millega ma siiani jauranud olen on igati time well spent olnud mu psüühilise tervise hüvanguks. Aga Tartu Ülikooli see paraku ei huvita ja nii ma kavatsen homme hommikul end inimlikul ajal voodist välja saada ja kanalianalüüsi tööga lõpuks tegelema hakata tõsisemalt kui ma seda seni teinud olen. Aga halloo, kas mind motiveerib see, et töö esitamiseni on tegelikult ei rohkem ega vähem kui KUU? Ma tahaks öelda, et first things first, aga paganama rühmatööd ja vastutus teiste ees.

Ma mõtlen selliseid mõtteid näiteks, et ma tahaks väga jaanuarikuus, mil mul null eksamit on, Saaremaal olla ja lehes tööd teha. Wawawiwau, võibolla on see ulmeline mõte ja keegi tegelikult mind ei tahagi, aga see on praegu üks kauge ja mõnus unistus. Ma ei tea, kas ma mõtlen ja tunnen seepärast nii, et elu on Ameerika mäed ja isegi, kui ma seda enesele ei tunnista ja võibolla ise aru ei saa, et on täiega pingeline ja ebastabiilne aeg. Et võibolla seepärast ma tahan kuhugi, kus ma tean, et on rahulik ja hea ja mu ainus mure on... jäin mõtlema, et kas koduskodus üldse ongi muresid? Ma tahan sinna hetke, oma koju, praegu nii väga.

Ja see viib mind mõtteni, et mul on ikka sigahea meel, et ma olen oma vanemate tütar ja mitte kellegi teise. Ja et mu vanemad on lihtsad inimesed ja isegi mu kodukandi tähtsad ninad neid ei tunne.
Tõenäoliselt kunagi ma nii ei mõelnud, kui paljude sõprade vanemad siin-seal figureerisid ja kõik kõiki tundsid. Võibolla siis näris mind kadeduseuss. Aga täna, siin ja praegu ma olen selle üle sigauhke ja õnnelik. Sest vaid siis võin kindel olla, et mind, kui, hinnatakse sellepärast, kes mina olen ja mida mina teen, mitte sellepärast, kes minu vanemad on ja mida nemad teevad või teinud on. Aitäh, mu armsad vanemad! Tervitan teid!

Ma küll ei tea ikka veel, mis must ja mu elust saab. Aga mul on vähemasti tunne, et ma liigun selles suunas. Sest praegu on ikka väga ringiekslemise aeg ja ma kordan endale ikka, et see on normaalne, see on loogiline, et kui sa lõpetad elus ühe olulise peatüki, siis on kõik ekslemised jumala loogilised.
Mul on tunne, et aastad mu turjal toovad mulle vaimurikkust, -tarkust, -kogemust juurde ja absoluutselt, ikka veel, ei karda vanemaks saada, vananeda.

Heast muusikast räägin teinekord. On asju, mis on puudutanud. Aga kell on 4:20 ja tänane tõotab ikkagi üsna TIHE tulla. Niiet addio!

No comments: