Sunday, 28 October 2012

I'm a superwoman

Miskipärast kipub ikka nii olema, et asjad, mida ma väga-väga ootan, ei tundu kätte jõudes enam üldse nii ahvatlevad. Noh, siis on läbinähtavalt oma loogika. Teisalt, kui ma ootan pool aastat mingit kindlat filmi kinno, närin küüsi ja vaatan, et see kuupäev ometi lähemale kiiremini jõuaks, veel nädal enne olen püstihull. Aga kui kätte jõuab, siis pole aega, pole viitsimist, pole.. jumalteabmida. Ja siis läheb heal juhul kuu mööda, mil ma seda lõpuks vaatama jõuan (sest teatud põhimõtete järgi ma teatud filme tõmmata ja oma väiksest 13tollisest läpakast vaadata ei taha).

Nii juhtus ka filmiga To Rome With Love, mida me neljapäeval vahva seltskonnaga kinos vaatamas käisime ja täna minukal veits suurema koosseisuga ripiitisime. Ja ma ei tea, mis oleks mu elu ilma Kultuuriklubita.

Aga tegelikult algab lugu hoopis sellega, et I'm a superwoman and yes I can. Seda eriti pärast joodud kohvi ja raisatud aega. Kuigi see, millega ma siiani jauranud olen on igati time well spent olnud mu psüühilise tervise hüvanguks. Aga Tartu Ülikooli see paraku ei huvita ja nii ma kavatsen homme hommikul end inimlikul ajal voodist välja saada ja kanalianalüüsi tööga lõpuks tegelema hakata tõsisemalt kui ma seda seni teinud olen. Aga halloo, kas mind motiveerib see, et töö esitamiseni on tegelikult ei rohkem ega vähem kui KUU? Ma tahaks öelda, et first things first, aga paganama rühmatööd ja vastutus teiste ees.

Ma mõtlen selliseid mõtteid näiteks, et ma tahaks väga jaanuarikuus, mil mul null eksamit on, Saaremaal olla ja lehes tööd teha. Wawawiwau, võibolla on see ulmeline mõte ja keegi tegelikult mind ei tahagi, aga see on praegu üks kauge ja mõnus unistus. Ma ei tea, kas ma mõtlen ja tunnen seepärast nii, et elu on Ameerika mäed ja isegi, kui ma seda enesele ei tunnista ja võibolla ise aru ei saa, et on täiega pingeline ja ebastabiilne aeg. Et võibolla seepärast ma tahan kuhugi, kus ma tean, et on rahulik ja hea ja mu ainus mure on... jäin mõtlema, et kas koduskodus üldse ongi muresid? Ma tahan sinna hetke, oma koju, praegu nii väga.

Ja see viib mind mõtteni, et mul on ikka sigahea meel, et ma olen oma vanemate tütar ja mitte kellegi teise. Ja et mu vanemad on lihtsad inimesed ja isegi mu kodukandi tähtsad ninad neid ei tunne.
Tõenäoliselt kunagi ma nii ei mõelnud, kui paljude sõprade vanemad siin-seal figureerisid ja kõik kõiki tundsid. Võibolla siis näris mind kadeduseuss. Aga täna, siin ja praegu ma olen selle üle sigauhke ja õnnelik. Sest vaid siis võin kindel olla, et mind, kui, hinnatakse sellepärast, kes mina olen ja mida mina teen, mitte sellepärast, kes minu vanemad on ja mida nemad teevad või teinud on. Aitäh, mu armsad vanemad! Tervitan teid!

Ma küll ei tea ikka veel, mis must ja mu elust saab. Aga mul on vähemasti tunne, et ma liigun selles suunas. Sest praegu on ikka väga ringiekslemise aeg ja ma kordan endale ikka, et see on normaalne, see on loogiline, et kui sa lõpetad elus ühe olulise peatüki, siis on kõik ekslemised jumala loogilised.
Mul on tunne, et aastad mu turjal toovad mulle vaimurikkust, -tarkust, -kogemust juurde ja absoluutselt, ikka veel, ei karda vanemaks saada, vananeda.

Heast muusikast räägin teinekord. On asju, mis on puudutanud. Aga kell on 4:20 ja tänane tõotab ikkagi üsna TIHE tulla. Niiet addio!

Wednesday, 24 October 2012

Close your eyes and lose the feeling that's been sinking

Pärast tänast meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodite loengut ma kahtlen, kas siia enam midagi asjalikku kirjutada julgen. Isegi Paranoia mäng, kus ma vahepeal tapatöö kaasosaline olla sain, pole mu's veel sääraseid parakaid tekitanud.

Aga hästi, lubasin Hiiele, et kirjutan, kui kinos ära käinud olen. Aga kuna ma ikka veel pole sinnamaale jõudnud, a lootust on, et ehk homme jõuab, siis võin täna avansiks paar rida siia visata küll.

Mis ma öelda oskan - põnev on olnud. Uus ametikoht KK-s on palju rõõmu ja stressi toonud. Meeletu vastutus, meeletu töö ja samas, jah, meeletu rõõm. Sügispäevad on mööda saan'd ja hinges hetkeline tühjus. See on see kahe festivali vaheline aeg, kus üks on äsja lõppenud, viskad mingeid kokkuvõtteid, viimaseid lahtiseid otsi veel kokku, ja uue planeerimine pole veel alanud. Essat korda on mul tunne, et kütaks k o h e edasi. Ei taha puhata. Kuigi keha tänab ja teeb kniksu, et see hull aeg läbi saanud. Ja mina tänan ka, et ma pole veel haigeks jäänud, kuigi armu ma ei andnud ja tervisele väga ei mõelnud. See nädal on reaalselt hull mu füüsisele. Ja tagatipuks ma väga jalgsi ka käia ei armastanud, vastupidiselt Kevadpäevadele. No boss sõidab ikka kõrvalistmel ju, kuidas siis muidu!

Ma tahaks kuidagi kirja saada need mõtted ja tunded ka, mis nüüd täpselt nädal tagasi alguse said, küll praeguseks minema hajuma sunnitud on. Aga see on mu sees kinni ja las ta siis olla. Loodan, et see püsib meeles. See on ilus.

Aga praegu on vaimustumise aeg ja iseendale elamise aeg. Ma ei võta seda olukorda nii, nagu peaks kusagilt algusest alustama. Olen enese jaoks kõik elukorralduslike muutuste punktid läbi mõelnud ja sellega leppinud. Ja ma olen maksimaalselt rahul. Aga mis sest heietada.

Nüüd on lihtsalt aeg jälle õppimis-õppimis-ja ainult õppimislainele saada. Aga mis te teete nalja või - PÖFF ju tuleb! Esmaspäeval oli essa koosolek. Natuke on tunne nagu reedaks, aga samas vahva seltskond, toredad inimesed ja tšill töökorraldus. Ma arvan, et mulle meeldib! Ja kuidas see nüüd äkki nii õigel ajal tuli. Tavaliselt ju jooksevad kõik asjad kokku ja ühele ajale, aga mul on nüüd äkki aega maa ja ilm. Koolis peaks küll kiire olema, aga mul on ikkagi tunne, et mul pole suve algusest saati nii palju aega ja nii null stressi olnud. Kui nüüd saaks ammu välja teenitud puhkuse ka, küll oleks hea!

Lõppu laul ka





Sunday, 7 October 2012

Pumped up kicks

No ma ütlen, et siin Saaremaal on ikka köige mönusam ja mitte kuidagi ei tahaks, et see aeg nii ruttu siin otsa löppeks. Önneks on veel üks terve päev ja üks hommik ehk alles teisipäeva hommikul stardin tagasi stressihunnikusse. Ja no nüüd läheb megakiireks, juuksed lähevad juba halliks (nagu ema juba tähele pani mu üle kahe kuu värvimata juukseid, ahhh! A point on lihtsalt selles, et mai suuda otsustada, mida nendega teha. First World Problems, aaarrgggghhh!)

A siia Saaremaale koju ma saabusin küll üsna katkisena. Näonahaga pean sügisesi võitlusi, seda muidugi, a tund aega maganuna, siit-sealt valusana, päkad valu-valusad.. õeh! Vaikselt taastun siin koduse sauna ja spaaga. No küll on mönus!

Ehk reedel käisin Tudengiööl. Jah, see hirmkallis kontsert, mille söbrad me Tudengipäevadega oleme (ehk Kultuuriklubi & Kultuuriprojekt. Mult küsiti vähemalt 3 korda, kas me korraldasime selle. EI, me ei korraldanud, vaid oleme suured head söbrad. Saime seal omi trükisoojasid buklette jagada ja kleepse ka!). Aga äge oli! Kaheksa tundi pjuur fanni. Animal Drama, Vaiko Eplik, August Hunt, minu hailaidid. See pidu oli hinda väärt, ausõna, eriti teile, kes te ei käind ja pipardasite!

Aga uuel nädalal uued seiklused ja kõigest NÄDAL on Sügispäevadeni jäänud!

Möni pildike ka möödunust, sest ammu pole siia pilte lisanud. Ja no see lugulaul on ka omal kohal reedesest Tudengiööst. Ma Vaikot ei pane siia, ah, kuulake ise Soorebaseid ja Põhjakonna ja neid klišeelugusid ka. Mul on lahe fämili, kellel ka Vaiko irmsasti meeldib, jessjes!






@Viljandi ,Elisel külas


Animal Drama @ Tudengiöö


herr Eplik @ Tudengiöö


Imma crazy cat lady, fck yes! 


Vanaemal on suuuuur põõsas