Saturday, 1 September 2012

Lose it

Ei jõua ikka kohe üldse ära oodata, millal mu ilusad ja head ja kadunud inimesed Tartusse tagasi jõudma hakkavad. Vaikselt nad juba saabuvad ja see ja veel mõned asjad teevad mu niiiiii õnnelikuks.

Ilm on ka väga okeika ja konkreetne. Mulle miskipärast nii väga meeldib see vihm ja jahedus ja see lõhn. Tõenäoliselt sellepärast, et igasugune vaheldus on hea ja teretulnud. A ometigi on tunne, et oleks tarvis midagi suuremat. Aga kui ma nüüd jalga laseks, ei saaks ma asju never ever töötama. See aasta on kuidagi kummaliselt palju häid asju juhtunud.

Kasvõi näiteks see töö Postimehes. Ma olen elule selle superägeda võimaluse eest nii väga tänulik. Aga samamoodi olen ka õnnelik, et see läbi sai just nüüd. Kardan, et selle jätkudes ja muude asjade peale tulles oleks ma üsna kiiresti läbi põlenud. Ma absoluutselt nautisin seda aega, isegi seda, et mul terves juulikuus ainult 2 vaba päeva oli, et ma augustis vabatahtlikult kõik pühapäevad töötasin (va see, kus kõik pikki pühi pidasid), et mul kogu aeg sigakiire oli. Aga ometigi on mul hea meel, et see lõppes - mul ei tiksu kuklas enam pidevat kohustust, et pean-pean elu hinna eest leidma elust midagi uudisväärtuslikku. 

Ausalt öelda olin ma juba kevadel üsna kindel, et ma ei naudi kõige rohkem tööd päevalehes, uudistereporterina. See oli küll, nagu juba eelpool põgusalt selgitasin, nii paljudest aspektidest nauditav, ent siiski. Võibolla kui ma poleks enam nii noor ja roheline ja suudaks juba ühele asjale pühenduda, ma suudaks seda pinget taluda. Praegu polnud see päris minu asi, koht, kuhu igaveseks jääda. Mul on praegu niiiii palju asju käsil ja ma ikka veel tunnen, et ma tahan neid kõiki teha. Elu on nii põnev ja uued võimalused ja projektid koputavad uksele. Olen end juba paari uue asjaga sidunud. Kahjuks küll töötegemisest vist lähikuudel midagi välja ei tule, a kunagi ei või teada.

Ma tahaks hirmsasti veel kirjutada, kui äge PMis ikkagi oli ja kuidas osad asjad on linnalegendid ja osad mitte. Kokkuvõtteks ma lihtsalt ütlen, et see oli superarendav ja silmaringi laiendav kogemus. Ja loomulikult tutvused! Kohtun tuleval reedel ühe superägeda persooniga, kellega kohtumine tõenäoliselt jalad-käed värisema võtab. Tunnen aukartust, ent samas peaksin suutma jääda tšilliks ja harjuma sinatamisega. 

Ahjaa, reedel sain kiita inimeselt, kelle arvamus mulle kohutavalt korda läheb ja kelle käest kiita saada oli mu jaoks väga suur asi. Arvake nüüd siis ära, kellest jutt.

Esmaspäeval läheb koolirong ka jälle käima. Jippiijei, Miisu läheb jälle kooli. Kõik on uus septembrikuus, on küll. Olen väga rahul ja ootusärev samas ka. 

Ja head asjad juhtuvad ikka ja alati siis, kui neid kõige vähem oodata oskan. Ja kõige juurde käib üks melanhoolisfrustreeriv irooniatilk meepotti.

2 comments:

herz said...

Pullerits raudselt :))

triinkd said...

;)