Saturday, 29 September 2012

I am not scared, I feel immortal

Mu hing ei ole enam kusagil rahul. Väga raske oli eile mööda linna sirgeldades kuhugi paigale jääda. Ei saandki aru, mida hing otsis eile, aga rahutu oli. Isegi, kui olin juba nädal aega ette mõelnud, mida ma tahan. Aga mida ma siis tahan?

Ma ei teagi, kas eile koju tulles ja hommikuni mõtteid liigutades jõudis kohale, kui väga ma tegelikult kartma peaks ja kui raske on praegu üldse püsti seista, aga nüüd kuidagi süda mõtleb, et peabki raske olema. Aga ei pea ju! Lubasin endale ju ammu, et ei hakka asju keeruliseks ajama. Ega valusaks.

Ma võibolla lihtsalt ei tea, kuidas ja kuhu suunas edasi liikuda ja kõige lihtsam näib põgeneda. Ja ausõna, kui see kõik juhtuks kuu aega varem, ma põgeneks. Terveks pooleks aastaks. Aga võibolla ei oskaks ma siis enam tagasi tulla. Risky business. Sest ma olen juba nii kaua ära tahtnud. Sellest ajast saati, kui sõbrad kevadel läksid. Enamik neist on tee tagasi leidnud, aga seegi ei paku nii suurt rahulolu kui ise äraminek, ma kardan.

Ja see, et ma end siin jälle kirjutamas leian, ei tee mulle suurt rõõmu. Järelikult on midagi viltu ja sellega tuleb tegeleda. Jaa.

Aga mõne tunni pärast sõidan Viljandisse. Tere, puhkus!

No comments: