Saturday, 29 September 2012

I am not scared, I feel immortal

Mu hing ei ole enam kusagil rahul. Väga raske oli eile mööda linna sirgeldades kuhugi paigale jääda. Ei saandki aru, mida hing otsis eile, aga rahutu oli. Isegi, kui olin juba nädal aega ette mõelnud, mida ma tahan. Aga mida ma siis tahan?

Ma ei teagi, kas eile koju tulles ja hommikuni mõtteid liigutades jõudis kohale, kui väga ma tegelikult kartma peaks ja kui raske on praegu üldse püsti seista, aga nüüd kuidagi süda mõtleb, et peabki raske olema. Aga ei pea ju! Lubasin endale ju ammu, et ei hakka asju keeruliseks ajama. Ega valusaks.

Ma võibolla lihtsalt ei tea, kuidas ja kuhu suunas edasi liikuda ja kõige lihtsam näib põgeneda. Ja ausõna, kui see kõik juhtuks kuu aega varem, ma põgeneks. Terveks pooleks aastaks. Aga võibolla ei oskaks ma siis enam tagasi tulla. Risky business. Sest ma olen juba nii kaua ära tahtnud. Sellest ajast saati, kui sõbrad kevadel läksid. Enamik neist on tee tagasi leidnud, aga seegi ei paku nii suurt rahulolu kui ise äraminek, ma kardan.

Ja see, et ma end siin jälle kirjutamas leian, ei tee mulle suurt rõõmu. Järelikult on midagi viltu ja sellega tuleb tegeleda. Jaa.

Aga mõne tunni pärast sõidan Viljandisse. Tere, puhkus!

Saturday, 22 September 2012

x

<a href="http://www.bloglovin.com/blog/3798410/?claim=3hxmhduubk9">Follow my blog with Bloglovin</a>

Friday, 21 September 2012

Clever minds will second guess

Tööd on palju, aega vähe.

Muusikaspektrit iseloomustavad praegu ühendid Two Door Cinema Club, the Temper Trap, the xx ja osati ka Boy & Bear.
Olen teisipäevast saati olnud haige ja koolist pausi võtnud. Olen selle nädala veetnud pooleldi kodus, pooleldi klubis. Kultuuriklubis. Uute liikmete vastuvõtt. Terve nädal kestnud vestlused said täna lõpu ja lõplikud otsused, keda võtta, keda jätta. Ja see valik oli KURADI RASKE. Mul on tunne, et ma tegin kellegi elud katki. Kurat, mul on nii suur hirm ja mul on nii piinlik. Aga läheb mööda. Nagu läks ka suvine tööhirm, esimene suurem konflikt allika, toimetuse, reporteri ja eetika vahel. Aga pole midagi, mille vastu šokolaad ja hea vein ei aitaks.

Täna uputasin end taas töösse. Suurim inspiratsioon ja motiveerija on tõepoolest lähenev tähtaeg, aga eks parem ongi, vähemalt saavad asjad tehtud. Ma pole väga pikkade tähtaegade inimene, seepärast oleks mult vist paslik nõuda ülesande täitmist kohe paari päeva jooksul, mitte anda mulle selleks.. nädalaid. Seega mul istub üks suur töö veel kuklas, mida on alles teisipäevaks tarvis (noh, küllap ma siis esmaspäeva öösel vaatan midagi). Näis, kuidas hindeliselt minema hakkab, a väga korda ei lähe. Lihtsalt.. enesetunde, rõõmu ja motiveerituse ja tunnustusenoolimise küsimus vast.
Vaikselt võib enesega rahule jääma hakata.

Aga tööd, oo tööd on meeletult. Nii koolis, klubis kui muudel rinnetel. Aga uskumatul kombel suudan seda kõike hallata. Mingid hetked on, kui kõik jälle kokku jookseb: MLi on mitu päeva lood laadimata ja suudan vaid ainult KKle keskenduda, ja koolirindel on ka vaikus. Praegu nt tunnen, et olen ainult kommunikatsioonile keskendunud ja semiootika on kus see ja teine jäänud. Aga ma teen selle tasa! Ükspäev teen!

Sõpru pole ammu näinud, peret pole ammu näinud. Homme utsitan end ikka ja jälle armsa klubiperega välja. Ehk laupäevaks on tervis tagasi ja saab sõpradega ka catchupida. Tuleval nädalavahetusel lähen korra Saaremaale ka, tahan väga-väga kooli minna, kuigi mul seal peale Mariti enam kedagi pole ja kui tema ka koolis juhtuma ei ole, on küll päris nukker. A siis lähen raamatukogutädile külla ja sööklasse sööma! Ooo kuidas ma igatsen teehommikuid..

 

Wednesday, 5 September 2012

Be careful what you wish for

See aasta on olnud minu aasta. Aitäh, Elu! Ma olen nii õnnelik ja tänulik kõigi nende võimaluste eest. Ma olen nii õnnelik ja rahul ja uhke enese üle, et ma neile katsumuste ja pealtnäha ülifriikidele ja võimatute olukordadega nii hästi olen hakkama saanud.

Ja tore on mõelda, et üha paremaks läheb. Ainult et nüüd tuleb seada uued eesmärgid ja unistused. Kõik kaugema või lähema aja soovunelmad on täitunud.

 

Saturday, 1 September 2012

Lose it

Ei jõua ikka kohe üldse ära oodata, millal mu ilusad ja head ja kadunud inimesed Tartusse tagasi jõudma hakkavad. Vaikselt nad juba saabuvad ja see ja veel mõned asjad teevad mu niiiiii õnnelikuks.

Ilm on ka väga okeika ja konkreetne. Mulle miskipärast nii väga meeldib see vihm ja jahedus ja see lõhn. Tõenäoliselt sellepärast, et igasugune vaheldus on hea ja teretulnud. A ometigi on tunne, et oleks tarvis midagi suuremat. Aga kui ma nüüd jalga laseks, ei saaks ma asju never ever töötama. See aasta on kuidagi kummaliselt palju häid asju juhtunud.

Kasvõi näiteks see töö Postimehes. Ma olen elule selle superägeda võimaluse eest nii väga tänulik. Aga samamoodi olen ka õnnelik, et see läbi sai just nüüd. Kardan, et selle jätkudes ja muude asjade peale tulles oleks ma üsna kiiresti läbi põlenud. Ma absoluutselt nautisin seda aega, isegi seda, et mul terves juulikuus ainult 2 vaba päeva oli, et ma augustis vabatahtlikult kõik pühapäevad töötasin (va see, kus kõik pikki pühi pidasid), et mul kogu aeg sigakiire oli. Aga ometigi on mul hea meel, et see lõppes - mul ei tiksu kuklas enam pidevat kohustust, et pean-pean elu hinna eest leidma elust midagi uudisväärtuslikku. 

Ausalt öelda olin ma juba kevadel üsna kindel, et ma ei naudi kõige rohkem tööd päevalehes, uudistereporterina. See oli küll, nagu juba eelpool põgusalt selgitasin, nii paljudest aspektidest nauditav, ent siiski. Võibolla kui ma poleks enam nii noor ja roheline ja suudaks juba ühele asjale pühenduda, ma suudaks seda pinget taluda. Praegu polnud see päris minu asi, koht, kuhu igaveseks jääda. Mul on praegu niiiii palju asju käsil ja ma ikka veel tunnen, et ma tahan neid kõiki teha. Elu on nii põnev ja uued võimalused ja projektid koputavad uksele. Olen end juba paari uue asjaga sidunud. Kahjuks küll töötegemisest vist lähikuudel midagi välja ei tule, a kunagi ei või teada.

Ma tahaks hirmsasti veel kirjutada, kui äge PMis ikkagi oli ja kuidas osad asjad on linnalegendid ja osad mitte. Kokkuvõtteks ma lihtsalt ütlen, et see oli superarendav ja silmaringi laiendav kogemus. Ja loomulikult tutvused! Kohtun tuleval reedel ühe superägeda persooniga, kellega kohtumine tõenäoliselt jalad-käed värisema võtab. Tunnen aukartust, ent samas peaksin suutma jääda tšilliks ja harjuma sinatamisega. 

Ahjaa, reedel sain kiita inimeselt, kelle arvamus mulle kohutavalt korda läheb ja kelle käest kiita saada oli mu jaoks väga suur asi. Arvake nüüd siis ära, kellest jutt.

Esmaspäeval läheb koolirong ka jälle käima. Jippiijei, Miisu läheb jälle kooli. Kõik on uus septembrikuus, on küll. Olen väga rahul ja ootusärev samas ka. 

Ja head asjad juhtuvad ikka ja alati siis, kui neid kõige vähem oodata oskan. Ja kõige juurde käib üks melanhoolisfrustreeriv irooniatilk meepotti.