Friday, 29 June 2012

Keeps gettin' better

Jah. See aasta on teinud oma töö. Ja see aasta on olnud tõenäoliselt üks imelisemaid mu elust & see kõik on täitsa päris. See aasta algas juba tegelikult ligi kuu aega tagasi rohkem kui päris 365 päeva tagasi, nii et nüüd on täies hoos mu elu teine kõige suurepärasem aasta, so I'm havin' a time of my life. Totally

Ja mu sõbrad, te olete imelised. Nii teie, kes te olete siinsamas lähedal, kui ka teie, kes te sadade-tuhandete kilomeetrite kaugusel olete. Hakkan vaikselt harjuma, et teid iga päev mu kõrval katsumisulatuses pole, sest süda on suur ja vahemaad väikesed. 

Wednesday, 27 June 2012

Tööloomastumise röömud

No ma olen absosoluutselt veendunud, et mul on maailma kõige ägedam töö. Või noh, vähemasti eriala. Absoluutselt maksimaalselt õnnelik ja rahul ja ärevil iga päev, mil uute megapõnevate inimestega kohtun ja ilusaid asju toimumas näen ja sõnu ritta seada saan. 
Kõik on umbes 500 korda parem kui oodata oskasin. Või karta.

Ja eriti ei morjenda meelt ka ilm. See, et vahepeal natuke vihma sabistab pole isegi eriti tüütu. Tarvitseb vaid rahul olla, et ei pea iga jumala hommik u sadant vatti selga ajama. piisab vaid vihmavarju kaasahaaramise mäletamisest. vahel läheb see pisiasi meelest, a pole viga. ega külm ju pole. ei kurda. päevad läbi rannas ma nagunii aelada ei viitsiks või tööl riideid seljast higistada, nägu leemendamas.

Päike piilub vahepeal. Laiskuseuss võiks ära minna.

 

Wednesday, 20 June 2012

"Ega vagude vahel lube ei saa"

Täna käisin KG 34.lennu lõpetamisel (oh küll mul on ikka ilusad, andekad sõbrad & tuttavad), jalutasin mööda Kuressaare linna (ideaalne suveilm), käisin maal vanaemal külas, sain varajased sünnipäevalilled või 2 aasta gümnaasiumilõpetamise lilled, paitasin tiinet kassi, sõin maasikaid, sõitsin põldude vahel autoga ja mõtlesin, et nüüd võiks sügisel autokoolikadalipu ette võtta. Sest mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan kartma ja põdema.

* neiu ajakirjanik Anna

Tuesday, 19 June 2012

Loreen - My heart is refusing me (acoustic; live)

http://www.youtube.com/watch?v=jqA_gRMYgA0

Mitte ainult, et see on väga-VÄGA hea lugu. Loreen on imeline. Selles videos, laivis on kõik nii paigas. Umbes kõik see, mida ma muusikast otsin: sügavus, pinge, kasvamine (st vaikne algus, kulminatsioon ja sume vaibumine).
Nii et mind pelgalt täiest kõrist miljonidetsibelliliste karjatuste ja kõrgete nootidega ära ei võlu. Märksa võluvam ja paeluvam on just vaikselt, pingestatult peaaegu et sositamine.

Aaah!

Cold paradise

See suur et.. olen üsna põnevil. Vähem kui nädal on tööni jäänud ehk vähem kui nädal puhkuse lõpuni. Olen veelkord põnevil.

Puhkan nüüd selle ülejäänud aja kodus Saaremaal. Ei tea, mis ette kujutasin, kui suvekleidid kohvrisse pakkisin ja ainsamagi jakita Tartust lahkusin. Siin igatahes on külm. Kujutasin tõsimeeli ette, et lebotan terve nädala aias, õhtuti grillime jne.

Aga homme on KG lõpetamine. Lähen nüüd korjan mõned lilled armsatele sõpradele.

Rõõm on olla.

[caption id="attachment_671" align="aligncenter" width="300"] paradiis Põlvamaal. eelmine nädalavahetus[/caption]

Wednesday, 13 June 2012

Loss Paranoias - Maailmalõpp on lähedal

Just sellenimelise albumi näol sai mu pisike plaadikogu täna täiendust. Ja väga väärikat täiendust!


Kui see oli varajane sünnipäevakink, et mul nii joppas, siis aitäh, me gusta.

Kuulan ja naudin veidi veel, siis kirjutan, mis tunded ja mõtted.

Tuesday, 12 June 2012

just a little glance

Jep, ma saan aru, et teatud ajad mu rahulikku ja rahumeelset kulgemist häirivad, mõni okas torgib, mis otseselt ja tungivalt pole eksistensiaalse häirivuse väärtusega, aga mida rohkem ma elan ja näen ja neid ärritajaid kõrvaldan, saan ma ka aru, et need noh, peavad olema. Ma rekogniseerin ärritaja, konstateerin fakti, a ei asu seda likvideerima, sest krdi päralt, ikka on esiteks konkurents edasiviiv jõud, aga ka vingumine. Seda vingumistaktikat ma olen viimasel ajal palju rakendand, ka maailmaparandamise eesmärkidel. Ise ka parajalt pähe saand, et miks ja kus ja kellega, a nii see käib ju ikka. ja sõnumitoojal võetakse ikka ja jälle pea maha. ma isegi enam ei imesta.

Asja praktilisest poolest - reedest pühapäevani on KK suvelaager, esmaspäeval sõidan nädalasele Saarepuhkusele. Paistab, et hakkan suureks saama - ootan aasta läbi oma nädalast puhkust. Ei ole enam titt, kes kuude kaupa kodusaarel lebotab ja vingub. Mitte et päris suur ja asjalik ka oleks.

Mult küsiti täna, mis ma elus saavutada tahan ja kuhu jõuda. No jälle, eksole. Aga ma lihtsalt tunnistan, et ma olen ikka veel proovimisfaasis. Seega ma endiselt ei tea, mida oma eluga peale hakata, pikemas perspektiivis. (Ma tean, Herz, mida sa nüüd öelda tahad : D)

Veel olen vahepeal elama õppinud. Või noh, vähemasti õppinud õppima eluelamist. Lõpetasin hiljuti Stephen Clarke'i imevahvaägeda teose "Aasta Pariisis ehk Merde" lugemise ja kui on üks asi, mida see raamat mulle õpetas (ja kui oleks veel põhikooliaeg, saaksin ma raamatutöö kindlasti viie plussi), siis on rahulikkus. Asjade üle mõtlemine, kaalumine, et siis optimaalseima ja kavalaima variandiga välja tulla.

Aeg lendab meeletu kiiruse ja tolmuga. Ja varsti olemegi jälle kõik koos. Siin ja praegu. Ja õnn ei ole enam mägede taga.

Kolmapäevane pildipostitus ka, ok, ehk viimased nädalad (mälu)pildis

Hetked enne saatuslikku jalavigastust 

Hetked enne preili K lahkumispidu

Hetk enne kabes pähe saamist

Hetked, mil tegelikult sai hüvasti jäetud ka preili Ega; hetked enne B-aeda

Hetk enne hammaste Werneri ookuihäädesse kookidesse hammaste löömist

Hetked preili Riga

Pai-hetk pisikiisuga

Hetked maailma parima kanapastaga

Hetked enne das Kingade jalgapanekut ja säramist