Tuesday, 29 May 2012

Safe Travels*

Nonii, nüüd on küll piinlik. Ikka täiega. Ise muudkui neelan teiste blogipostitusi ja ise ei raatsi ridagi kirja panna. Mitte et kirjutada poleks millestki, ei teagi, kust alustada ja jutud.

Vahel, kui elu on tuure kogumas ja suured asjad ootavad tegemist, keerab miski selle paugupealt pekki. Nojah, nii juhtus ka seekord. Olin just tänaseks ühe tähtsa kohtumise kokku leppinud ja plaaninud lõpuks ometi trenni tegema hakata, sest suvi ei oota ja muudkui tuleb. Ja mis kõik veel. Nüüd siis õnnestus mul need sellega kuu peale saata, et läksin veidi hoogu.

Saatisime eile kallist preili Jämedat ära kaugele Havaimaale, oli kaunis meeleolukas pidu ja seiklusterohke varahommik. Aga miks ma otsustasin kõrgemalt kui pidanuks alla hüpata tuimalt asfaltidele, jääb vast müsteeriumiks. Järgnes loomulik jada kiirabi-emo-röntgen ja õnneks ei mõra ega katkist luud. Fiuuh! "Kõigest tugev põrutus, võite koju minna," sain valvearstilt juhtnöörid ja.. Wait, what? Millega ma siis koju lähen? "A kutsuge keegi järele." - "Ee... kell viis hommikul?" - "No minge siis taksoga..." Nii hoidsin ära vähemasti jala lahasessepaneku, mis tol hetkel tundus täiesti ebavajalik, sest ma niikuinii tõotasin pühalikult kodus püsida vähemalt nädala (millest ei tulnud juba täna päeval midagi välja).
Ja enne koju liipamist nuiati üsna kurjalt veel visiiditasu ka.

Täna käis preili I külas, et enne suveks Hispaaniasse kadumist ka paar juttu vahetada. Praeguse seisuga siis 2 sõpra teele saadetud, mõned veel.

Eks ma siis nüüd viskan jalad seinale, valutan ja põen natuke.

Please cross at the lights and dont' start fires or fights (Nii kurb, nii ütlemata kurb hakkab)

Tuesday, 15 May 2012

As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.*

Uskumatu, milline motivatsioonikriis mulle ikka selga roninud oli. Nüüd ei jõua enam sõrmed mõtetele klaviatuuril järele ja kõik tundub nii kena. Tunnen, et tean, mida tahan ja enamgi veel! Et mul on veel aega tegelemaks asjadega, mis nii väga paeluvad ja kutsuvad ja lausa karjuvad tegemist.

Neljapäeval paneme punkti projekt Kroonuaiale. Noh, vähemasti selleks korraks. Nädalavahetuseks sõidan Saaremaale. Esmaspäeval alustan ühe uue suure projektiga, millest vara-vara rääkida. Olen ootel täpselt kahel töö-/praktikakohal + varuvariant on ka. ma ei mõtle enam, et mis saab siis, kui kõik variandid pekki lähevad. sellist teed enam ei ole.

olen absoluutselt veendunud, et rada, millele ma jaanuarikuus sattusin, mis on mind siia-sinna visanud, toonud kaasa nii mõnegi suurema pettumuse; aga ka palju rõõmu, projekte, mis küll erinevatel põhjustel ära jäänud on, aga valida peab oskama ja valima vahel peab.  Ja ma siiralt usun saatusesse. et iga viltuminek sillutab teed millelegi uuele ja veel paremale.

Ja ma loodan, et ma nüüd selle suure õhkamise peale, et elu nii vahva on ja suured asjad lõpuks ometi juhtuma on hakanud, pilvede pealt alla ei kuku. Sest ma niiiii-iii vajasin tõusu pärast mõõna ja ma niii-ii usun, et elu peabki nii minema.

* ~Zachary Scott (võtab kokku ühe sündmustejada lähiminevikust. ehk lugu sellest, kuidas ma ühe tegematajätmisega ühe jada, mis võib-olla võidule viib, katki oleks jätnud. ja oi kuidas ma seda kahetsenud oleks, isegi kui ma ei aja seda võitu nii väga meeleheitlikult taga. olen ju ometigi "proovimapeabalatinomatterwhat" suhtumisega olnud. olen uhke ja õnnelik ja rahul.)

Monday, 14 May 2012

Paistab, et elurõõm on tagasi: brausin reisiblogisid, kruiisin mööda töövestluseid, mõtlen sügisesele koolile ja tunnen elust jälle rõõmu - segaduseperiood hakkab seljataha jääma. Keeruline on muidugi ikka veel mõelda, mida elult (täpsemalt) pikemas perspektiivis tahan, aga tean, et ootan õnne, rõõmu & seikluseid ja seda peab saama. Täie raha eest. Hahaaa

Täna hommikul sain kõne PM-ist, et mu tööd pole neile kohale jõudnud. Jõudsin juba veidi paanikasse sattuda, kui avastasin, et hell yes, tõepoolest, olen isegi mingi meili saanud, et you fool, sisestasid vale aadressi tõenäoliselt. Ja siiiiis suure paanikaga ei leidnud ma õiget faili üles. Kuna aeg tiksus, kirjutasin uue. Mis see siis ära pole, eksole! Eks jään nüüd ootele, mis saab. Kahju, et täna alles teisipäev on.

Reedel sõidan Saaremaale ja tõenäoliselt esmaspäeval või teisipäeval ootab mind ees üks vahva kohtumine. Excitement to the max!

Sunday, 13 May 2012

maikuus kõik on uus*


Täpselt nii tundsin ma end oma blogidisainimajandusega, aga ma õpin & arenen & ühel päeval saab minust htmlikunn! Ja ma kahtlustan, et see päev pole enam eriti kaugel.

Soojad tervitused preili Kassile, tänu kellele ma avastasin, et expr:href ei ole sama mis class.

* no uai nat, eksole

Thursday, 10 May 2012

ZZzzZzuur Zuvi

No täna juhtus jälle see, mida ma umbes kõige rohkem elus kardan või vähemalt hirmude TOP 3-s platseerub vähemalt 3.kohale - käisin vereanalüüse andmas. Tervelt 3 topsikutäit (kaks väikest ja üks SUUREM)! Võäääääööööäöäh! A seekord ma vähemalt ei jõudnud seal uksetaga oodates väga närvi minna. Tho' kõigepealt ootasin u pool tundi oma aega, et viis mintsa seletada, mis keiss mu jalgadega on või pole - diagnoosiks sain siis a'la liigesepõletik vms vms vmt. (Vahva vaadata, kuidas kassid palli pärast kaklevad)
Jaaaa siis veel teist sama palju verevõtu järtsinumbriga oodata. Palju ma seal kokku olin? Ca 20 järtsinumbrit tõesti hommiku kohta. Aaahh! Üks tädike võttis kaks numbrit arvates, et kui tal kaks eri asja tehakse, on kahte eri numbrit ka vaja. :D

Eila öösel kirjutasin poole ööni ühte pressikat, tänase öö või loodetavasti hilisõhtu pühendan samast pressikast uudise vorpimisele, et homme PMi asjad teele panna. Et siis mõelda, mis sest suurest suvest saab. Positivuse kriipsutasin juba õrna joonega maha, KUI just juuni alguses ei ännauntsida, et keegi eriti khuul tuleb. Praegu ei näe ma erilist vajadust niisama männikeste alla puhkama minna + mu jalad ka eriti tugevamate killast pole. Ei suuda mõeldagi enam säärastele füüsiliselt kurnavatele nädalatele nagu Kevadpäevad olid.

Aga oot, mis mõttes ma ei alustanudki seda sissekannet sõnadega "ei jõua ära imestada, mis suur suvi see siis nüüd õues olgu"? Sest no on! Ma konkreetselt olin SUNNITUD kesklinnast bussiga koju tulema, sest muidu ma lihtsalt oleks üles suland ja noh, jalad ka muidugi. Peaks nädalakesi jalad seinal istuma, a see ei tundu eriti adekvaatse variandina. Aga krdi valus on ja valu vähemaks ei paistagi jäävat. Mis siis, kui ma nüüd ei saagi mitu kuud ühtki jooksusammu teha... Hakkan kiirkõndijaks või? Just nüüd, kui ilmad on okeikad ja mõtlesin varahommikuti äässi õue jooksma ajama hakata. Uaaaaaaaaaaai??

Vaatasin täna pilte Botaanikaaiast, kui ilus seal on (mitte et paar nädalat tagasi poleks ilus olnud) ja kui soe nüüd on! Nii vahva oleks Võluaeda nüüd korraldada. =)

Aga üldiselt tahaks kuhugi reisida, kasvõi kuhugi hästi lähedale, a mingit puhkust ja vaheldust oleks vaja. Võõraid avastamata kohti. A enne peab tööle minema, nii et kes mulle tööd pakkuda tahab, bring it on. :)

Ma nüüd sunnin end tähtsaid asju kirjutama. 




Friday, 4 May 2012

Teate, mul on mõte, palju mõtteid seoses venelastega Eestis. Aga see tundub kuidagi vale, see siia kirjutada.

A vahel lihtsalt ajab jube närvi, et ettevõtjad, ammugi kinnisvaramaaklerid pole maailmaparandajad.
Ja et mu armas alumine naaber ei saa oma ajukääbiklusetõvest üle ning ammugi mitte tema korteri omanik. Võtke palun-palun mõistus pähe, ma ei taha ühe mõttetu jorsi pärast siit korterist ju ära kolida, mitte enam. Ma ei mõista, kust võtab inimene üleüldse jultumuse nii faking valjusti muusikat kuulata? Kui mul juba põrand ja seinad värisevad, siis mis seal all veel toimub? Ma loodan, et ta jääb vähemalt poolkurdiks!

Püüan midasi senivõimatut, st selle lärmiga magama jääda, sest ei, politsei kutsumine ei aita - milleks ma raiskan veel pooltunni, et neid oodata, nad viisakalt sisse lasta, natuke vaikust nautida ja siis uuesti bassi poolt tümitatud saada! Mõni inimene lihtsalt ei õpi ja ei hooli.

Igal mündil on kaks poolt - tahad elada kesklinnas, kannata terrorit. Kell on 2:40, aitab küll.