Friday, 20 April 2012

Say no more


Suured asjad ei tule ilma väikesteta. On tarvis palju julgust ja kannatust uskumaks, et töepoolest minust ei saa hommepäev presidenti (pole küll sääraseid ambitsioone endal täheldanud varem küll) ja et see köik - önn ja rahu - nöuabki aega ja palju julgust.

töesti, pean tödema, et oli taas üks ilus päev. täna nentisin, et ma töepoolest ei karda vananeda. getterjaani küll laulab üsna nukralt ja melanhoolselt isegi, et me kõik jääme vanaks. a milleks! see on ju nii suur rõõm, kui sa oled 70 ja tead nii palju. veeel suurem rõõm on see, et sa oled elus ja terve ka, see on vanemas eas nähtavasti prioriteet numero uno.

aeg küll läheb, a miks ma ei võiks seda lendavat aega maksimaalselt kasutada. nii suur rõõm on elus olla ja pisiasju nautida. hull klišee, a pika närvitsemise peale jõuab sinna punkti.

sama lugu peaks mu eneseotsingutega ka olema. olen hirmus kriitilises punktis praegu, vöin ausalt käsi südamel öelda, et jumalaeest, ma töesti ei tea, mida ma oma eluga peale tahan hakata. mitte et mind miski ei huvitaks, jessas, vastupidi - neid paeluvaid asju on miljon ja vahel ma olen väga kurb, et mul pole ainult ühte suurt kirge terve elu olnud. teisalt jälle olen joovastavalt röömus, et ma olen elu jooksul nii paljude asjadega jöudnud tegeleda, mille peale muidugi 70sed ütleks, et tutkit sa teind oled. a mul on ikkagi tunne, et rohkem, kui.. ei, mitte rohkem kui möni teine. möni teine on kindlasti euroopa meister praeguseks. aga omaenda verstapostide järgi ma olen proovinud üht koma teist, aga pole veel kuhugi pidama jäänud.


Thursday, 19 April 2012

A journey of a thousand miles begins with one step. Take it.

Olen viimasel ajal kusagil eemal hõljunud, kuigi tööd on palju ja tehtud see saab. Mingi väga huvitav näriv kohusetundepisik on minusse pesa ehitama hakanud selle pika-pika ja tööka perioodi jooksul. Mis on hea, sest asjad saavad alati õigeks ajaks tehtud ja varemgi. A see on samas vältimatu ka, sest tänasidadele toimetustele tuleks homme teist sama palju otsa, kui ma ei rabeleks kogu aeg, veri ninast väljas (praegu küll vesi, fui, nohu!).

Viimase aja põhiküsimus on olnud, et should I stay or should I go? Mul on maikuuks mõtteid, juulikuuks ka (mis tähendaks muidugi mitmest suurest festarist loobumist). Aga ma lihtsalt tahaks minna. ja olla. Minu aeg on käes. Ma olen õnnelik & rahul sellega, mida ma siin teen, aga siin on liiga lihtne. Cuz' life begins at the end of your comfort zone. See on omamoodi hirmutav, aga vähemalt samapalju erutav ja innustav. Ikka on olnud mingid verstapostid, mille järgi ja nimel elatud ja mis toovad vabaduse. Praegused toovad küll kindluse, aga ma pole kindel, kas ka õnne ja rahulolu. Sest mida ma, eksinud hing, õigupoolest tahan? Oh merde, on see vast küsimus!

Wrap me up and breathe me

Mul on üks imehea raamatuke ka pooleli, aga ma ei taha selle pealkirja-autorit siia üles täheldada, ei ole vaja iga raamatupealkirja/-autori järgi siia minu järele nuhkima sattuda. 

Thursday, 12 April 2012

kevad-insta-rõõm

kuna mõnel lihtsurelikul ikka veel Instagrami pole (khm-khm), rõõmustan teda (teid) siin ka.











ja ega muud ei oskagi öelda kui et KEVAD (teeb röömsaks).

Friday, 6 April 2012

my life through instagram

aga selle kurja postituse peale üks pildipost ka. kuna ma viimased 2 päeva olen instagrami"ahvi"vaimustuses olnud, siis ilmselt lähiajal hakkabki pilte tilkuma ainult sinna, niiet.. panen mõne siia ka. aga enivei followida saab mind ka, @mycatiscool.











no tere talv!

peab südamelt ära kirjutama.

lugupeetavad bussifirmad, ma ei saa aru teie krdi käitumisest. teie ülesanne on inimesi ühest Eestimaa otsast teise vedada, mitte räiget kasumit taga ajada (tean-tean, et te seda niikuinii

ühes suures bussis on ca 40 kohta. kas oleks raske kummagi linna, Pärnu & Viljandi, kohta vähemalt 5 piletit eraldada? vaeseid Vilj-Krs sõitjaid kimbutab alatihti "sõidansaaremaabussigatartustpärnusse" kontingent ja Pärnu-Krs lihtsalt bussi maksimaalne täituvus. mida teil sellega, krt, kaotada oleks? palju lihtsam on ju juba Tartus bussist maha jääda (Saarde Tlna kaudu, mille vahet 70x rohkem busse käib) vöi Viljandisse-Pärnusse käib Trtst enivei rohkem busse. 

mu armas vanaema sattus möödunud nädalavahetusel üsna pentsikusse olukorda, kus ootasid õega Pärnus bussi, et tagasi koju Saaremaale sõita. a bussi ei tulnud. keegi ei andnud märku ka. helistasid bussifirmale (kellegi mobiiltelefonile vist, kl8 paiku keegi vist enam ei tööta) ja selgus, et buss on katki läinud ja asendusbuss saabub tunnikese pärast. ootasid ja külmetasid ja tunnikese pärast selgus, et ups, buss täis, ei saagi Pärnust läbi sõita. hea, et neil kuhugi minna oli. oleksin nad heameelega enda juurde Tartusse kupatand, a viimane Pärnu-Trt buss oli ka ammu läinud (kl7 paiku). 

minu viha konkreetse bussifirma, Sarbussi vastu kuude ja aastate lõikes, mis ma siin Tartus elan, üha enam ja enam kasvab. nii palju jama alustades sellega, et sry, me ei või Pauluses peatuda, sest jääme graafikust maha (mida te muide juba aastaid nagunii olete, ~10 minutiga) - kuidas Sebe võib? Kuidas Sebe buss alati 10mintsa varem Tartu Bussijaama jõuab?
ja minnes edasi sellega, kui ühel toredal hommikul Krs-st sõitma hakates või seda oodates väikebuss musta suitsu välja ajas ja ragises. selge. katki. uut bussi ootasime 20mintsa. greit. mul on enamasti hommikul krs-trt liinil kõik üsna minutipealt planeeritud ja lihtsalt ülifrustreeriv, kui selliseid asju kogu aeg juhtub.

oeh. milleks ma oma pead sellega vaevan. kui olude sunnil veel bussiga sõitma pean, valin alati Sebe, mis küll söidab tunnike kauem, a vähemalt on seal wifi. :P

Monday, 2 April 2012

msms

see lugu on mind juba viimased paar päeva kummitanud, a iilagi pole viitsinud üles otsida, meelest läinud, muu peale tulnud. nüüd kuulan. vabastav. justkui rabeleks mõne kummituse kummitavaist ahelaist vabaks.

öistest seiklustest rääkides on mu alumine naaber tõsiselt sõge, maailma suuim ajukääbik, keda eales kohanud olen. ei, ööl vastu esmaspäeva pidutsemine on selle kõige kõrval normaalne occasion, 20mintsa politseihärrade, nina vastu klaasi, ootamine samuti, pooletunnine mölisedasaamine ka, aga pärast politseihärrade külastust muusika taas põhja lüüa ja räustata, vot see on esmaklassiline ülbus! puudu jäi ainult 5 minutit, et ma härrad uuesti välja kutsunud oleks, eluga riskinud ja avalduse kirjutanud. aga natuke jääb julgusest puudu, mine tea, mis kapid.. aga kui ma ükskord siit ära kolin ja sa umbes samal ajal pidutsema juhtud, kallis alumine naaber, ma teen seda, ma luban!

vot siis, selline on elu. 4-tundi und ja letsgo jälle. mässan veebindusega, ausalt, pole kunagi eriline veebikunn olnud, a paistab, et nüüd olen hakanud. saan peaaegu kõigega ilusti hakkama.

aga teie, mu armsad sõbrad, kes te muudkui Maarjamaalt põgenete (ja teid on palju, krt võtaks!) ja ilusaid seiklusi taga ajate ja kaunite vaadetega pilte sotsmeediasse lükkate, et te ikka teaks, meil siin sajab lund.
kui mõni hetk tagasi tundus, et ma ikkagi ei tahaks siit kuhugi kaugele, siis nüüd, see ilm lihtsalt morjendab mind niiiiiiiiiiiiii väga.

aga sellegipoolest on mõnus.