Thursday, 1 March 2012

elu on soolapähkel

suurem osa ajast ma ikkagi vist ei tea, mida ma tahan. aga need vähesed asjad, mil kõik jälle senssi meigib on segadust väärt!

kõik tundub üsna loogiline. iseasi, millal ma parimate valikute tegemise juurest päris valikutes elamiseni jõuan.

elan ja hingan ainult ühes rütmis praegu, peas vasardab üksainus KEVADPÄEVAD-KEVADPÄEVAD ja ootus kasvab, et küll tehtud tööd kroonivad önn & rööm.

ma pole end kunagi väga suureks maapealetoojaks ja raamideskinni-persooniks pidanud, aga viimasel ajal on ette tulnud kole suuri pingeid me, myself & I rinnetel.

võib-olla mul hakkab pärast siiakirjutamist kergem, võib-olla mitte. eile üritasin siia paar rida kirja saada, üksteinepäev enne ka ja veel nädalapäevad tagasi vist ka, aga alati on enne mõistus koju tulnud, kui "publish post" nupuni jõudnud olen.

tavaliselt on hommik õhtust targem, aga kui ikka konstantselt eriti magada ei saa ja söönud pole ka juba nädalajagu eriti midagi (einoh, kõht on tühi küll, aga paar võikut alla, kohvi ka ja edasi tööd kütta on norm), siis noh, ega ikka ei ole küll. väsin iga päevaga üha enam, aga paraku väljendub see pigem kõikuvas meeleolus ja sõnuseletamatus sisemises ärevuses ja kriipimises, mitte pidevas unevines olekus. mis on kahju, sest kuniks ma konstatses unevines hõljuma ei hakka, olen üsna töövõimeline ja funktsioneeriv. mis omakorda ajab segadusse.

tööle oleks vaja minna, ma arvan. mõtted oleks vaja eemale saada. õnneks sain oma armsast koolist, KGst ühe vahva ülesande, mis toob mind ajakirjanduse radadele ka üle pika aja, nii et vist saan natukeseks sellele keskenduda ja kevadpäevad unustada. ma olen lihtsalt liiga sügavale sumbanud ja väljapääs ei saabu enne k-päevade lõppu, kui siiski. kogu mu hing & peaaegu et ka keha on seal.

ma ei tea, kus dimensioonis ma olen.

No comments: