Monday, 13 February 2012

uniuniuniuni

et noh, enne peab ikka Toomekal korralikult külje maha panema, kui taipan, et kurja.. saapad võiks garantiisse viia ju oma lõhkise lukuga. päev parim idee! aga mitte parim uudis.
päeva parim uudis on ilmselt see, et vaatamata konstantselt valutlevale kurgule on veri korras ja järgmise esmaspäeva op on seega ikka veel teemas, juhhei!

kogu aeg mõtlen, et peaks oma ainsat rohelist elusolendit siin korteris kastma (vbla tegelt valetan ka, üks punane on ka praegu ajutiselt, hooajaliselt, ühe öö liblikas), a kogu aeg unustan. et noh, kui kaua kaktus ilma veeta olla võib????? no ikka väga kaua, seal kõrbes.. noh. ah! oli mul siis vaja teda turvalisest saarekeskkonnast siia vedada, kus on kassid, kes ta okkaid ei karda.

mu elus on nüüd üks Astrid, tänu kellele mul asjad meeles seisavad, vahest liiga meeleski. ta on vahel natuke tüütu ja muudkui tuletab mulle asju meelde ja küsib are you ever gonna do that, ma siis mõtlen, et kas kavatsen. ikka kavatsen ja teen asja ära. vot kui palju on kasu! olen õppinud asju üles täheldama isegi siis, kui olen raudpoltsurmkindel, et ma jumalaeest ei unusta midagi ära. a nüüd mul on asjad lihtsalt silme ees ja nii mõnigi asi saab vähemalt poole kiiremini tehtud.

kuna essad tööplaanid said eelmiseks nädalaks ära esitatud, sai nüüd natuke rahulikumalt hingata. muidugi kogu aeg mõtlen, et see ja teine pisidetail vajab uurimist, aga lõppude lõpuks njeeeeeeh, praegu on alles veebruar. teisalt tõepoolest tuleb veebruarikuus aprilli-mai plaanid teha, sest ega muidu ju ei jõua. : ))))) või mida iganes ma sellega öelda tahtsin.
nüüd saab igatahes asjadega loomingulissüvitsi tegelema hakata, sest olgem ausad, asjad on lihtsalt möttetute peensusteni kirja pandud, aga sisu pole ollagi. selle tarbeks lähengi homme paari koobast uurima. loodan, et Toomekal siis külge jälle maha ei pane, hoidke pöialt.

BB kogub ka tuure. jällegi: on veebruar, aga ma mötetega ikka täiega aprillis. pühapäeval skaipisime vastuvõtva organisatisooni esindaja Agataga, kellega nüüd enam vähem konstantselt ühenduses oleme.

ja miskine konstantne uniuni on ka peal. ei teagi, kuidas lahti saada sest. võib-olla ehk rohkem unetunde kontole kogudes, aga seda enne kolmapäeva vist ei saa.

Saturday, 11 February 2012

Music saved my soul

tatattatatattaaaaaaa, aeg lendab ikka eriti kiiresti - 48 päeva minekuni, ainult 7(!!) opini.

ja üleüldse tabas mind hale saatusehoop, läpaka laadija heitis hinge, nii et ma ännauntsin ausalt-avalikult - ega kellelgi kusagil (kapipõhjas) vedelema juhtu 7.4/5 mm pistikuga (90W) läpakalaadijat? ma pole siiamaani küll aru saanud, et kas katki on laadija või toitekaabel või sa kurask, mõlemad! häda & viletsus igal saja kümnel juhul. homse õhtupoolikuni saan ühte kodus leiduvat universaali kasutada (vau, eksole!), a siis hakkab see universaal ühte teise auku käima ja mina jään tühjade pihkudega.

aga see on niiiii jube, sest mul on nii palju teha ja kui ma peaks need kõik asjad telefonikõnedega tegema, mu arve läheks lõhki ja mu keel sõlme ja varsti pole enam isegi häält, millega rääkida. ja seda täitsa päriselt!

kell näitab neli läbi. pärast preili Jämedaga piibutamist, paari huvitav-informatiiv-kurioosset vestlust võib vist lõpuks kerra tõmmata end. tuleb tavalisest tegusam laupäev ja ei tea päris täpselt isegi, mis järjekorras asju teha saab, oleks mõistlik.

(võõrast pilti ei lisa, äkki ACTA tuleb jälle unenägudesse kummitama oma fooliumimütsikestega).

Tuesday, 7 February 2012

ärkan juba õige mitmendat hommikut päikese ja LINNULAULU peale. ja õues tundub juba nii palju soojem olevat, lausa -11, troopika missugune!

nii hea tunne, kui keegi pöördub su poole omaduste pärast, mida ise enda juures kõige enam hindad (ja armastad) ja soovid, et teisedki seda märkaks. vot see on alles emotsioon!

aga üleüldiselt olen ma niiiiii väsinud, sest tööd on niiiii palju. arvasin, et akadeemilisega saabub veits isegi igav vabadus. aga praegune olukord kinnitab vaid, et see oli õige samm. jõuan väga suuresti panustada sinna, mis praegu väga-väga tähtis on. ja saan minna tegema sarnaseid asju mis Kultuuriklubis ka Liepājasse. see on hea, see on nii hea, ma olen niiiii elevil. ehk siis kuna nüüd olen juba esimesi samme astumas, lepinguid sõlmimas, võin vist ännauntsida, et sõidan aprillis kaheks kuuks Lätti, Liepājasse ühte projekti osalema, kultuuriprogrammi organiseerima.

jessas, miks ei võiks kõik ülikoolid SAISi kasutada... jessas-jeesas...

Thursday, 2 February 2012

you make me forget all the horrors

olen üha enam ja enam seda meelt, et eks iga halb asi sillutab teed millelegi.. väga heale. mõtlesin sellele klišeele täna poodi jalutades, kui kõik oli lõpuks maha rahunenud ja mina aega saanud pisukeseks mõttetööks. ja nüüd, loetud tunnid tagasi, sai see kinnitust ka ühe hea sõbra elu näitel. tahan lihtsalt nii väga uskuda, et kõik halb on millekski hea. et need asjad, mille pärast ma aasta lõpus ja uue alguses hõiskasin vett vedama läksid, sillutasid tõepoolest teed sellele, et ma nüüd optimaalseima rahuloluvalemini jõudnud olen.

praegu on natuke vara midagi konkreetset välja hõisata, aga mõned teist juba teavad, mis hakkab juhtuma loetud kuude pärast ja kuhu ma mida tegema lähen. nüüd tegelikult võiks juba ännauntsida ka, sest tähtsatest organisatsioonidest on vastused ja nõusolekud saadud, et kõike oma äranägemise järgi orgunnida.
aga ma teadsin, et see juhtub, varem või hiljem. mul oli tegelikult plaan sinna sõita sügisel, aga juhtus varem. juhtus ja kasvas välja poolkogemata täidetud applicationist, millest ma siin võib-olla nädalatepäevad tagasi kõnelesin. ma olen niii-ii õnnelik! =)

...aga ka paralleelselt segaduses, aga sellest siin kõnelda ei söenda. lugesin just ühe kirjandusteose osa selle kinnituseks läbi. ohkasin ja ahhetasin. väga tihti on elu mõeldu-loetu rada veerenud. aga see näib liiga hea, et mu tutvusringkonnas vaid üks persoon on, kes seda mõistaks, toetaks, kellele sest pajatada. kahju seepärast (pole iialgi mõistnud ütlelust "sinusuguseid võiks rohkem olla"), et me kohtume niii-nii harva. aga need taaskohtumised on alati väga intensiivsed ja pärast koju jalutades on alati hirmus hea.

olen taasleidnud oma sotsiaalse mina. tahan hirmsasti nii vanade kui uute sõpradega suhelda, neil külas käia, neid külla kutsuda (esimest muidugi rohkem). neljapäeval näiteks sõidame Viljandisse. oo önn ja rööm.
viimased päevad ongi kiirustamise tähe all mööda vihisenud. aeg pärast koolitust. aeg enne ja pärast koolitust. enne nädalavahetust olin ma õigupoolest tõesti üsna elav laip - motivatsioon oli üsna põrandal, pea laiali otsas, kusagil käia ei viitsinud, kellegagi suhelda ei viitsinud ja rippusin ainult koduste kaelas.

kuidagi liiga rahutu olen vastu ööd. ilmselt loetu pärast. muudkui mõtlen ja ketran peas igasugu olukordi, mille täitumist soovida ei julge. samuti ka mittetäitumist - neil asjadel on komme juhtuda, kui need unustada.
ma tean, et ka see läheb mööda - umbes sarnane tunne hittis mind detsembris ka, kui tööl käisin ja ka vahetult pärast ühte KK üritust. ma ei ole just kõige parem sääraste olukordade ignoreerija ega oska selle vastu midagi erilist ette võtta, pigem tõukan aga tagant (fuh kui nilbe). aga las siis olla see rööm ja ärevus. natukenegi. äkki siis pole nii tüütu tšikk siin kodus ka.

nii, nüüd on rahutus peaaegu kirja pandud ja välja pigistatud. ma niigi vaevlen unetuse käes ja nüüd siis sellised mõtted..

mõtlen, et lihtsalt nii tore on näha, kuidas tunnustused õigel ajal õigesse kohta õigete inimesteni jõuavad. ma ei taha konkreetselt midagi öelda, sest ma ei taha, et selle menubändi nime guugeldades selle postituseni jõutaks. võib-olla kunagi mõni postitus hiljem jagan oma röömu, aga samas usun, et mind tundvad inimesed, kelle silmad üle nende ridade praegu jooksevad (kes siiamaani üleüldse lugeda on viitsinud) teavad, millest ja kellest  jutt. ja kui sa ise seda miskil eksikombel lugema peaksid juhtuma, siis mul on kuradi suur rõõm ja ma olen alati sinu/teiega. alati lojaalne. =)

praktilisematest asjadest  vedasin ennist lambi, mis eelmisesse elamisse soetatud sai magamistuppa, siin elamises ka elutoast magamistuppa ja juhe mätšis kapi tagant öökapini millimeetritäpsusega!

aa, ja ma ikka aeg-ajalt vaatan inimesi oma ümber ja hindan, et miks ma ühe või teiesega suhtlen. viimasel ajal pole eriti neist kinni hoidnud, kes minna tahavad või kellega väga hästi lihtsalt ei klapi. polegi ju vaja sadant miljonit lähedast söpra.
aga natuke tegutsen enesele vastu ka - täna nt leidsin kontakti ühe hästi vana ja hästi vaat et lühikese, ent intensiivse sõprusega vana tuttavaga. juba pärast paari vahetatud lauset meenus, miks kunagi nõnda hästi klappis. üsna triviaalsed asjad küll, aga neist ju kõik alguse saab.

arutlesin eile M-ga, et tihti polegi igasugu suhetes oluline sarnane maailmavaade ja üleüldse sarnasused. need on lihtsalt boonused. aga see mõte jääb täna edasi arendamata, sest olen kirjutamisest üsna väsinud. sain küll mõtted hetkedeks eemale sest loetud raamatust, mis, kurivaim, pooleli jäi. nii et ma pean teda millalgi jätkama ja veel rohkem süübima... jumalteabkuhu.

eks ma siis triivin edasi.