Sunday, 30 December 2012

It's been emotional ehk Minu 2012

Ma tahan öelda ainult niipalju, et oli põnev aasta. Ikka on hea, kui saab öelda, et käesolev aasta oli eelmisest nii ja nii palju parem. Ma kas lihtsalt ei mäleta või tõepoolest pole viimastel aastatel nii head aastat olnud.

Aasta algas muidugi suurte murepilvede, unistuste, lootuste ja pettumustega - need võtsin vist veel tookord lõppenud aastast kaasa, sest 2011. viimane kvartal tõi ellu palju väljakutsekid, katsumusi, mille üle pead kõvasti vaevatud sai. Õnneks suutsin kainet mõistust säilitada ja tõesti uskusin, et kõik halb juhtub selleks, et ühele suurele heale asjale teed sillutada. Ma ei pidanud pettunud.
Aga kevade poole, kui mandliopid ja muud haigused, akadeemiline koolist oli üle elatud, hakkas päike jälle välja tulema. Ja tundus, et asjad hakkavad lõpuks ometi õnnestuma.

Ma pole end kunagi elus erilise suure võitjana tundnud. Olen pigem inspireeruja ja heleda leegiga läbipõleja olnud. Sellepärast ei suutnud ma äkki sülle langenud õnne uskuda.

Aprilli lõpus olid Kevadpäevad, minu teine festival. Tundsin end juba kindlamalt, korraldasin kahte üritust, olin L-i parem käsi meedias. Võluaed andis vägeva emotsiooni, Luulevabadus oli tšill ettevõtmine Madisega. Tegime L-ga kõvasti öösiti tööd, mässasime valitseva segaduse vastu.

Praktiliselt otse Kevadpäevadelt jooksin Prima Vistale, ent tervis nii ei arvanud. Sain paar päeva tegutseda kuniks taipasin, et jalgadega vist ei ole päris kõik korras. Tjah, kõigest üks liigesepõletik hüppeliigestes. Mõni aeg hiljem, kui jalad äsja terveks saanud olid, hüppasin kõrgelt alla betoonpinnasele ja põrutasin vasaku jala samast kohast ära. Yay! Koperdasin veel õige mitu nädalat nii ringi, et ei saanud jalal kanda maha panna.

Mai alguses sain kõne, et mind on Tartu Postimehe vestlusele kutsutud. Süda õnnest hõiskamas lubasin endale ja teisele seda vabalt võtta, et lähen kohale ja vaatan. Et see on ju ometigi pool võitu, eksole. Läksin, nägin, kogesin. Ja kui nüüd ausalt ära rääkida, siis tegelikult loobusin, kuna tundsin, et see vestlus läks nii aia taha kui veel minna sain. Toimetusest lahkudes olin kindel, et "provintsiajakirjanik, mine koju! Üle SELLE ukse läve sa enam ei astu," ja jätsin meelega proovitöö saatmata. Hirmust end suveks siduda. Hirmust, et ma ei saa hakkama.

Küll aga sain tähtajale järgnenud päeval kõne, et kõik teised on oma tööd saatnud ja mina mitte. Hetk mõtlemist ja lubasin kontrollida, vahest läks postis kaduma (jee rait, üldse sellist asja ei märkaks) ja vorpisin 15 minutiga uudise valmis. Vähemalt olen endast kõik andnud. Ja ühel saatuslikul päeval, mil jälle lõunani magada söendasin sain kõne, et nüüd nad tahavad mind suvereporteriks, juuni- ja juulikuuks. Halleluuja! Aga kui aeg natuke edasi läks, sain veel ühe kõne, et kas ma ikkagi saaks augustis ka jääda. Mul olid tol ajal suured plaanid, mis küll kõik liiva läksid (muutusin liiga ahneks õnne taga ajades vist). Aga tulin maa peale tagasi ja võtsin pakkumise vastu.

See oli minu selle aasta big thing. Või vähemalt üks neist. Võrratu suvi. Pea hetkekski ei ihanud mujale. Kartsin, et teise poole tehtud valik suve osas häirib mind rohkem, aga selle töö foonil ei häirinud mind pea miski.

Vahepeal sain 21. aastat nooreks ja tunnen, et sellega algas mu ilus elu. 21 on nii palju imelisi, ent ka raputavaid sündmusi ellu toonud. Sain seda üle aastate nii paljude heade sõpradega tähistada. Mu sünnipäev on 4 päeva pärast jaanipäeva - ajal, mil kõik on kuhugi reisile või kuhuiganes pagenud. Seepärast oligi mul sel aastal ütlemata hea meel, et sain oma kodu uksed tõesti peaaegu kõigile, keda kutsunud olin, avada.

Üks asi veel, mida võib aasta suuremate õnnestumiste alla kirjutada - käisin nii muuseas ülikoolis oma eriala vestlusel ja skoorisin nii muuseas nii palju punkte, et sain RE kohale ja astusin uuesti ülikooli sisse. Seda päeva ei osanud küll unes näha. Seega tõi sügis mu ellu ka uue laheda kursuse.

Ja siis see algas - suur lahkuminekuperiood. Keset suurt suve. Mitu kuud elasin teadmisega, et see mingil hetkel juhtub. Sügise saabudes rääkisime põgusalt lahkukolimisest, algasid uue kodu otsingud ja septemrbi esimeseks pooleks oli kõik klaar, mis juhtuma hakkab.
Aga see kõik hirmutas mind niiiii meeletult. See periood on kindlasti üks raskemaid mu elust. Ma ei oska seda isegi kuidagi paari lausega kokku võtta. Ma ei tea seda, kust ma võtsin jõu peaaegu lõpuni peaaegu püsti seista.

Elus oli rõõme ka neil päevil. Näiteks sai minust Tartu Tudengipäevade meediajuht. Hästi ootamatult, hästi ettevalmistamata. Teadsin vaid kevadisest suurest rabelemisest ja enese 100% andmisest, kuidas asjad käima peaks. Võrratu väljakutse oli see Sügispäevade eelne ja festival ise ka. Nii palju, mida uuel kevadel paremini teha. Nii palju motivatsiooni ja inspiratsiooni ja teotahet on.

Ja siis tuli PÖFF. Imeline kogemus, imelised inimesed, imelised filmid. Täna taipasin, et olen sest eufooriast lõpuks üle saanud, aga praegu neid ridu kirjutades on ikkagi tunne, et.. aitäh selle kogemuse eest, Elu!

Detsembri alguses taipasin, et mind pidevalt kimbutavad tervisehädad vist ei tahagi otsa saada, aga miks oleks pidanud ka. Tervis on see, millele ma sel aastal küll väga armu andnud pole. Samas kui olen mingites punktides ikkagi hakanud taipama, et ega ma ikka nooremaks ei muutu küll ja natuke peaks end hoidma ka. Aga paraku olen ma parandamatu hedonist.

Detsembri teises pooles sai koosolele lõpuks punkt pandud ja olukord lahenes. Elan endiselt samas kohas, uus äge korterikaaslane kolis sisse. Ja nüüd on see koht, kus ma tõesti pean ütlema, et elu on vahva, äge, roosiline. Ma kindlasti ei ela seda veel õigesti, aga vähemalt hakkan ma õnnelikuks saama. Olen küll omajagu sest jamast veel segaduses.

Aasta lõppu olen nautinud sõprade seltskonnas. On lõpuks ometi aeg nede jaoks olemas olla, sest kui palju ma olen pidanud sel aastal vabandama neile "sorri, ma töötan" fraasiga.

Uuel aastal ootab mind võibolla aga üks hästi põnev väljakutse ees. Jap, seesama, millest siin jahvatanud olen. Aga kui ka ei oota, pole viga, kõik ju ei saagi õnnestuda.
Plaanin aastavahetusel olla koos kõige kauaaegsemate sõpradega. Jah, sain oma jäärapäisusest üle. Ja seekord kavatsen seda "aasta kujuneb selliseks, nagu on selle esimene päev" klauslit ka natuke tõsisemalt võtta. Seega püüame siis nii, et šampust ei voola ojadena, plz.

Tegelikult jääb seda aastat meenutama veel hunnik toreaid asju. Näiteks aasta alguse talvine seiklus Külaossidega Otepääl snowtube'i mäel jne. Aga ma lihtsalt ei oska seda kõike enam sõnadesse panna. Nagunii meenub mulle pärast selle ära postimist veel hunnik mõttelõngakera juppe.

Kokkuvõtteks võib lihtsalt öelda, et mõistuse hääl on hakanud rääkima ja ma olen lõpuks valmis teda kuulama.

Ja kui lubadustest rääkida, siis siinkohal tahan küll Herzi tsiteerida: olen õnnelik 2013!  :)

(Pildid lisan siis, kui äkki peaks aega hiljem inspireerumiseks olema)

Thursday, 27 December 2012

When you're ready, just say you're ready

Puhkus on kestnud juba täpselt.. liiga kaua!

Eelmisest postitusest rääkides - kull valetas! Ärkasin hommikul tundega, et asi on ikkagi vaja ära  teha. Terve päev mõtlesin nii ja naapidi ja lükkasin kirjutamist edasi ja olin üsna veendunud, et no ju jääb siis jälle. Õnneks suutsin end kokku võtta ja pärast kolme tundi oli asi purgis ja saadetud. Ja oo kui hea tunne see oli! Veel pea tund aega käisin ringi ja sügelesin rahulolust.

Aga nüüd, ausalt, saagu mis saab! Ma pole seda iial varem nii tõsiselt mõelnud. Ma tegin selle asja valmis, sest mõistus ei andnud rahu, nii palju häid mõtteid tekkis. Isegi kui see projekt ei ole minu jaoks edukas, siis vähemasti mõne hea mõtte sain loodetavasti edastatud. Ma ei teagi, kas ma loodan, et ma õnnestuks. Sest ma ei ole endas absoluutselt kindel ikka veel. Ja ma pole kindel, kas mul oleks aega. AGA sellele kõigele mõtlemiseks on liiga vara. Uus aasta toob vastused.

Palun vabandust salatsemist pärast, aga iga asi omal ajal. Te kuulete sellest! Ja kui ei kuule, siis küsige. Aga mitte enne uut aastat.

Wednesday, 26 December 2012

?

Aega on umbes 20 tundi, heal juhul ka väike hilinemisvaru. Aga aeg pole mulle vastuseid toonud. Ma ei tea, kas jah või ei. Ma ei tea, kas ma tahan seda või mitte, kas see on seda väärt või mitte. Kas ma suudan, tahan, oskan võtta vastutuse. Kas mul on aega.

Viskan kulli/kirja.

Kull otsustas mu eest.







Väljakutsed on head, aga täpselt siis, kui nende jaoks valmis olla. Vaielge vastu või mitte, a minu süda on rääkinud.

iTunesi horoskoop 2013

Tuli meelde, et see nali on veel tegemata sel aastal. Saagu see viga nüüd siis parandatud. Tšau, Herz!

Aga kui ruttu muust veel rääkida, siis Sigur Rós on Positivuse'13 headliner, ma ei näe (elus) üldse probleemi.

1. Kuhu oled jõudnud aasta 2013 alguseks?
Keane - Perfect Symmetry

2. Aasta 2013 põhiülesanne?
Lone Eskimos - All I've ever

3. Eneseteostus aastal 2013, minu "mina" aastal 2013.
Lana del Rey - Smarty

4. Rahaasjad aastal 2013.
La Roux - Bulletproof

5. Sugulased ja naabrid aastal 2013.
Keane - Love is in the end

6. Kodu aastal 2013.
the Temper Trap - The sea is calling (oot-oot, muudkui aga vihjaks sellele merele ikka..)

7. Armastus aastal 2013.
Malcolm Lincoln - I'm Ztill Ztanding

8. Tervis aastal 2013.
Placebo - Come undone

9. Partnerlus aastal 2013.
La Roux - I'm not your toy

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2013.
Band of Horses - Weed party (:'D)

11. Reisid aastal 2013.
Moby - South side

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2013.
Keane - She has no time

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2013.
Chromeo - the right type

14. Saladused aastal 2013.
La Roux - As if by magic

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2013 lõpuks?
Coldplay - Princess of China

Saturday, 22 December 2012

To oblivion

Elu siin Saaremaal on kulgenud täpselt nii: eile jõudsin täpselt maailmalõpu ajaks koju, konstateerisin fakti, et maja on jube jääkamber ja mina pole üle 24 tunni maganud ja keerasin end sooja teki alla kerra. Plaan ärgata 2 tunni pärast nurjus ja ärkasin hoopis vahetult enne Tenfold Rabbiti kontserti. Käisin kontserdil, väga äge, tulin koju tagasi ja... läksin magama.

Ja nüüd, 16 tundi hiljem on tunne, et elu ongi üks une ja unelemise vahepala. Või olen ma niivõrd kassistunud.


864929ea43f411e2969522000a9f14e8_7
IMG1052

 

a08f69644ba511e2b47222000a1f9e47_7

Monday, 10 December 2012

We are young

imgi08

I've loved and I've lost, but it's a new dawn, it's a new day, it's a new life for me and I'm feelin' good!

Vot nii ongi! =) Kõik hargneb, laheneb ja areneb vaikselt. Õnn on jälle niii lähedal, ja seekord kauemaks kui sekund.

Sest täna on MUSE!

Thursday, 6 December 2012

Revelry*

No vat, jälle on see aeg, kus keegi on maakera kuklapoolele läinud ja aeg iseenda sisse ka vaadata.

Kuna ma olen oma sõrmed ja varbad andnud praegusel eluetapil erinevatel tasanditel erinevatele festivalidele, aitab koondnimetus festivalifriik mind idenfitseerida küll. Neil aegadel aastas muud elu lihtsalt ei ole. Kui elujasurmaküsimus-eksameid/kontrolltöid parasjagu pole, on kõik edasilükatav. Koolis. Muu elu on niikuinii pausi peal. "Ma ausalt pärast festivali helistan sulle," on mu sõbrad mult kuulnud küll ja enamgi veel. Ja ausalt, ma olen sõnapidaja! Nüüd siis praegu ongi see aeg aastas, mil minu jaoks on lõppenud täpselt kõik festivalid, mida oli selles aastas täpselt 4,5. Ja nüüd ongi kätte jõudnud see aeg, mil kiirepakiliste koolitükkide kõrvalt leian aega sõpradele.
Saabusin teisipäeval tagasi Tartusse ja olen joonud oo-jumal-teab mitu tassi kohvi ja klaasi veini, siidrit, glögi. Filmide vaatamiseni veel jõudnud ei ole, ses suhtes on hing ikka natuke veel haige (kuigi järtsis on õige mitu PÖFFil nägemata jäänud šedöövrit).

Korter on seapesa, aga selline ta on, kui mul pole nädalaid-kuid olnud kontrolli oma elukoha üle, kus ma ainult magamas ja vahel harva ka söömas käin.

Aga aeg pressib peale, st nüüd paar tundi und, sest kell on vähe ja asjalike tegevuste nagu koristamine, mööda poode tuiskamine jms tegemiseks on liiga pime ja vara.

---

* Ma vist hakkan suureks kasvama. 

 

Monday, 26 November 2012

Summer dreams never let me down*

Mingitel hetkedel tundub nagu oleks jube palju öelda. Ja siis järgmistel pole midagi.

Pinnapealsus ajab üle äärte, sügavus upub iseendasse. Passiivsus võitleb ülemäärase aktiivsusega. Ehk nüüd ma lihtalt pean pikalt ja laialt kõigest pajatama. Kõigest, mis hingesoppides peidus. Here it goes.

Enne on vaja soundtrack sisse lülitada:







Nõnda naljakas on mõelda sellele, et ma ilmselt enamik inimestele, kellega siin nende paari aasta jooksul lävinud olen, jätan ma ilmselt hullu (jep, sõna otseses mõttes) ekstraverdi ja inimese, kes vajab enda ümber kogu aeg inimesi ja tähelepanu, mulje. Ja ikka nõnda veider on mõelda, et mu ümber ei ole enam igapäevaselt seda 12+ aastast turvatsooni, neid inimesi, kes mind väga väga hästi ja sõnadeta teavad, tunnevad ja tajuvad. Ning et looomisel on hoopis uued taustsüsteemid ja võrgustikud. Hoopis uued inimesed, hoopis teistsugused.

Ma võin öelda, et mu ümber on praegu väga mitmeid häid inimesi, kellega ma üpris-üpris lähedane olen. Keda ma väga austan, hindan. Ja et kudumisel on üks väga huvitav uus võrgustik.

But in the end olen ma ikkagi üksik hunt, kes väga palju ja üsna meelsasti veedab aega iseendaga (tänavatel uidates). Mul on vähemalt kaks korda aasta periood, mil ma ei viitsi suhelda, mil ma ei viitsi, tõsi, ka koolis käia eriti. Sest iseendaga on niivõrd hea ja lõbus. Sel aastal mul seda korralikult pole olnud võimalust harrastada ja see periood läks kuidagi masendavalt mööda.

Ja mu ümber on palju Armastust. Armumist. Uuesti jalule tõusmine on nii põnev. Avastan jälle maailma hoopis teise pilgu ja tundega. Muidugi nõuab praegune elukorraldus ikka veel väga palju vaprust, mida mul vahepeal ikkagi ei jätku. Aga kuniks mul on mu need taustsüsteemid ja inimesed, kellele toetuda, ma saan lõppkokkuvõttes ikkagi hakkama.

---

Film. Film on mu ellu sisse tunginud. Kui on olnud elus ajad, mil ma pole viitsinud korralikult ühte pooleteisetunnist filmigi ära vaadata, va püsimatu hing. Siis vaid loetud päevad tagasi tabasin ma end filmi ajalt hoopis mõttelt, et "kuule, neiu, ära mõtle muule, see film on sigapõnev, jõuad hiljem omi mõtteid mõelda." Aga kui nähtuga assotsieerub nii palju, siis on see vahel üsna raske.

Olen olnud üsna primitiivse vaatevinkliga filmivaataja. Et kui plot on hea, siis järelikult oli hea film. Aga eriti viimasel ajal on mind huvitama hakanud nii paljud teised aspektid ka, millega keskmine filminautleja oma pead tõenäoliselt ei vaeva. Ma ei taha neid aspekte isegi praegu siinkohal nimetada, kuna ma tunnen puudust ühest harivast filmiteose analüüsi kursusest.

Või siis lihtsalt haarata oma filmiinimestel varrukast kinni ja 35mm projektori soojas pajatada lasta. Kõlab oivaliselt.
Täna avastasime Athena salakäike, aga katus jäi ikka ära. Õnneks või kahjuks (sest seelikuga poleks seal turnida olnud eriti mõnus, a romantiline kindlasti). Ja see, kui palju ma täna päris tööd tegin, on muidugi ka küsitav.

Oleme viimastel õhtutel omadega pärast tööd linnas hänginud ja nii ongi kujunenud, et muud elu viimase 15 päeva jooksul pole olnudki peaaegu. Kui esimesed päevad olid kuidagi megarasked ja megakoormavad, vähe und, vähe toitu, vähe kõike, siis läinud reedest saati on kuidagi kerge. Ma ei tea, mis valu mind siis varem torkis või olen ma juba nii hulluks läinud, et ei saagi enam aru, mis on õige, mis vale, mis normaalne, mis hull..

---

Mõtlesin, et sõidan nädalavahetuseks koju. Et ikkagi. Et ei pea ikka jõuluni vastu ehk siis saaks kõige pikem kodust eemalolek. Ei ole ikka nii tugev kui olla tahaks. Ja võibolla ei peakski olema. Vahel üldse.. Aga täna taipasin, et nädalavahetusel on Vaiko ja kui Vaikot poleks, siis oleks Chalice ja Malcolm Lincoln, mis oleks naguniii maailma suurim dilemma. Aga ma vajan seda kojuminekut nii väga. Või mitte? Kõik on tegelikult väga stabiilne ja elu hakkab ju elu moodi jälle minema. Et noh, niinii natuke veel vastu pidada.
Samas tean, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma põlen katki end jälle. Olen nagu lambipirn, mis korrakski maha kukkudes hõõgniidi vedru välja viskab. Ah...

Ma ei tea, ma ei kujuta ette, kuidas elu pärast PFFi edasi hakkab minema. Tõenäoliselt antuke rõõmustan, et mul on jälle muudeks pakilisteks asjadeks aega (sest praegu eriti see ei kehti, et mida rohkem teha, seda rohkem jõuan. Miskipärast.) ja koolitööd ei jää kus kurat ja ma ei pea inimesi alt vedama. Aga mulle meeldib see hipilaiff, mida ma elan. Mulle meeldib mitte tajuda, mis nädalapäev parasjagu on. Meeldib tegelikult ignoreerida muud elu, muid probleeme (eriti seda ühte suurt nimega Elukoht). Meeldib, et just need inimesed on mu ümber. Ma pole kordagi tundnud, et ma ei tahaks Athenasse või kuhu iganes tööle minna. Ma armastan Athenat. Isegi seda külma fuajeed, eriti kuuma projektsiooniruumi, rõdu 2. rea umbes 6. kohta, 35mm-se projektori surisemist.. ja kurat, isegi Reinupitsat (aga seda armastan ma ka Tudengipäevade ajal).

Sest ma armastan oma tööd nii väga. Olen enamik vahetusi Athena kassas olnud. Piletilevi on selge. Süsteemid on selged. Iga päev tuleb ette vahvaid ootamatusi. Aga kõik on lahendatav ja süsteemid töötavad väga hästi. Aga sellest ma heietan ilmselt pärast festivali lõppu. Praegu on veel kaks päeva jäänud

Ja seltskond.. need inimesed. Ööd & päevad läbi. Nii omad, nii head.

Ja kui ma midagi teen, ikka väga hingega, siis ikka no.. väga. Lendan komeedina peaaegu tippu ja vähemaga ei lepi. Ma ei ole hall hiireke, kes pelgalt korra tegemise kogemust taga ajaks. Ma ei taha öelda, et ma üli- ja üleambitsioonikas olen, kuigi äkki kellelegi võib näida. Lihtsalt.. asjades, mida väga tahan, väga püüdlik ja tahan endast 110% anda. Praeguse tempo juures tundub, et andmis- ja saamisrõõm on olnud omavahel väga ilusas seoses. Ma olen õnnelik!

Hundude tänane ainus uudis oli see, et udu tõttu jäid Tallinnas täna vist mingid lennud ära. Ja see on tõesti nii väga fun, elada ses isoleeritud kunstimaailmas. Näiks nagu ma oleks tegemas kannapööret. Ma ei tea, mida ma ses maailmas küll tegelikult peale hakkan, mind ei huvita filmitegemine kui säärane tegelikult, aga mind väga huvitab, kuidas see toimib, toimub, kuidas mulle ja teisele mõjub ja miks ja kuidas.

Ma olen mõelnud, et miks ma ei võinuks kunagi huvituda näiteks bioloogiast või geograafiast. Aga siis jälle mõtlen, et inimene peab elus olema ikka milleski kindel ja mina olen juba maast ja madalast ikkagi teadnud, et mind kultuur, kunst ja üleüldine humanitaaria huvitanud on. Olen liikunud selles ja ainult selles suunas. Lohistasin end koolis reaalainetest väga vaevaliselt läbi. Ma pole kordagi mõelnud mingisugustele kõrvalepõigetele. Elu on näidanud, et on nii raske teha midagi, mis pole see, mille nimel elan ja hingan.

---

Järgnev jutt on teile, mu kallid kultuuriklubikad ja teised, keda huvitab mu reeturlikkus: ei, ma tegelikult ei ole oma teist organisatsiooni ära unustanud. Ma räägin iga päev teistele kui äge on Ülikooli Kultuuriklubi ja kuidas meie ka Reinu pitsat armastame. Lausa öökimiseni tegelikult võrdlen neid kahte asja. Ma olen lihtsalt.. ma lihtsalt.. väga pühendun sellele, mida ma parasjagu teen. Ja nii ongi!

---

Aga ma ausõna ei tea, kuhu SEE KÕIK mind viib. Mida ma tahan elus teha. Ma ei tea, ma ei tea ikka veel. Ja ma arvan, et see on okei. Ja see, kuidas mu eesmärgid iga jumala päev, kuu või aasta teie meelest muutuvad, on jumala absurdne. Ma saan aru, et on hästi lihtne ja tore näpuga näidata, kuidas ma olen "sada korda" eriala vahetanud ja ei tea, mida ma elult tahan. Aga kas teie teate? Kas bakast läbi jooksmine toob teile teie life goali lähemale? Pardon, aga ma keeldun uskumast. Ma näen, kuidas paljud mu sõbrad hakkavad nüüd bakat lõpetama (minu aastakäik) ja neil pole aimugi, mida edasi teha. Aga mai tauni seda, vaid fiilind neid täiega.

On hetki, mil mul on megahalb olla selle pärast, et ma ei tea, mida tulevik toob, kas see rada, mida ma kõnnin, on ikka õige. Aga siis jälle elu näitab, et kõik on otšen harašo ja muretsemiseks pole põhjust. On mingid täiesti jaburad ja samas ka välja teenitud mõõnad (kui nii öelda saab).

Siit jõuan tegelikult järgmise mõtteni - ma pole kunagi valu kartnud, eriti just psüühilist. Ei taha öelda, et ma seda naudiks, aga miskipärast õnnestub end mul jumala tihti tirida olukordadesse, mis nõnda haiget teevad. Olgu see siis õnnetu armumine või edutu koduotsing. Alles mõned päevad tagasi tabas mind niisugune mõõn, et ma pisarsilmil koju jalutasin. Ja mul oli nii halb, nii raske, nii valus ja nii kurnatud olla, et ühel hetkel hakkas hea. Hea, et asjad olid selged ja tunne oli täpselt nii halb, et sai vaid paremaks minna. Läksin nii katki, et edasine elu tundus jube vastik ja raske. Aga ma tulin sellest välja tänu korralikult korraldatud kommunikatsioonile ja selgeksräämistele. Ja ma ütleks, et asjad on paremad kui eales varem. Lõpuks hakkab kõik tasakaalu loksuma. Mhmh.

---

Praegu rohkem ei jaksa. Kell on sada hommikul, lubasin juba ammu magama minna.

Aga lõppu natuke statistikat: 8 vahetust, 51 tundi, 12 filmi. Ees veel viimane vahetus, 7,5 tundi, ja seda karjääriredeli järgmisel astmel ehk infokana.

Pai teile, kes te läbi lugeda viitsisite. =) 

* Ma ei tea, kuidas see asjaga seotud on.

Saturday, 24 November 2012

Peab kirjutama. Enne, kui kõik meelest läheb.

PÖFF on olnud hullumeelne. Kõik need 9 päeva on mu teiseks koduks Athena keskus olnud ja kui te, raisad, sellest ikka veel ööklubi plaanite teha, tuleb teil minuga tegemist!

Arvan, et inimesed on ilusad ja head.

Ja see PÖFF muudkui kestab! Ma seda mõelda ei taha, mitu päeva veel ees on, aga tuleval reedel sõidan Saaremaale, kus kogu trall jätub ehk Kuressaare PÖFF on 29. novembrist 2. detsembrini.

Siin ma siis olen - kell on pool6, preili "minatänaküllväljaeitule" murdis jälle 'lubadust' ja veetis aega oma toredate kolleegidega.

Ega tegelikult mitte midagi muud ei oskagi öelda kui seda, et olen elus ja kõik on nii hästi. Isegi tervis ei jupsi enam.

---

ja ma ei tea, mida ma teen. ma ei tea, kas see peaks lõppema või edasi kestma. nüüd ma tõesti ei tea.

Monday, 19 November 2012

It's my birthday, I get high if I want to*

Mis võiks olla parem päevast, mil su väga hea sõbranna teatab, et tuleb Tartusse elama ja tahab sinuga koos korterit otsida; mil sa vaatad maailma kõige puudutavamat filmi. Vaid üksainus nüanss!

Aga tunne on jumalast elus. Ja ma armastan sind, elu!

Sunday, 28 October 2012

I'm a superwoman

Miskipärast kipub ikka nii olema, et asjad, mida ma väga-väga ootan, ei tundu kätte jõudes enam üldse nii ahvatlevad. Noh, siis on läbinähtavalt oma loogika. Teisalt, kui ma ootan pool aastat mingit kindlat filmi kinno, närin küüsi ja vaatan, et see kuupäev ometi lähemale kiiremini jõuaks, veel nädal enne olen püstihull. Aga kui kätte jõuab, siis pole aega, pole viitsimist, pole.. jumalteabmida. Ja siis läheb heal juhul kuu mööda, mil ma seda lõpuks vaatama jõuan (sest teatud põhimõtete järgi ma teatud filme tõmmata ja oma väiksest 13tollisest läpakast vaadata ei taha).

Nii juhtus ka filmiga To Rome With Love, mida me neljapäeval vahva seltskonnaga kinos vaatamas käisime ja täna minukal veits suurema koosseisuga ripiitisime. Ja ma ei tea, mis oleks mu elu ilma Kultuuriklubita.

Aga tegelikult algab lugu hoopis sellega, et I'm a superwoman and yes I can. Seda eriti pärast joodud kohvi ja raisatud aega. Kuigi see, millega ma siiani jauranud olen on igati time well spent olnud mu psüühilise tervise hüvanguks. Aga Tartu Ülikooli see paraku ei huvita ja nii ma kavatsen homme hommikul end inimlikul ajal voodist välja saada ja kanalianalüüsi tööga lõpuks tegelema hakata tõsisemalt kui ma seda seni teinud olen. Aga halloo, kas mind motiveerib see, et töö esitamiseni on tegelikult ei rohkem ega vähem kui KUU? Ma tahaks öelda, et first things first, aga paganama rühmatööd ja vastutus teiste ees.

Ma mõtlen selliseid mõtteid näiteks, et ma tahaks väga jaanuarikuus, mil mul null eksamit on, Saaremaal olla ja lehes tööd teha. Wawawiwau, võibolla on see ulmeline mõte ja keegi tegelikult mind ei tahagi, aga see on praegu üks kauge ja mõnus unistus. Ma ei tea, kas ma mõtlen ja tunnen seepärast nii, et elu on Ameerika mäed ja isegi, kui ma seda enesele ei tunnista ja võibolla ise aru ei saa, et on täiega pingeline ja ebastabiilne aeg. Et võibolla seepärast ma tahan kuhugi, kus ma tean, et on rahulik ja hea ja mu ainus mure on... jäin mõtlema, et kas koduskodus üldse ongi muresid? Ma tahan sinna hetke, oma koju, praegu nii väga.

Ja see viib mind mõtteni, et mul on ikka sigahea meel, et ma olen oma vanemate tütar ja mitte kellegi teise. Ja et mu vanemad on lihtsad inimesed ja isegi mu kodukandi tähtsad ninad neid ei tunne.
Tõenäoliselt kunagi ma nii ei mõelnud, kui paljude sõprade vanemad siin-seal figureerisid ja kõik kõiki tundsid. Võibolla siis näris mind kadeduseuss. Aga täna, siin ja praegu ma olen selle üle sigauhke ja õnnelik. Sest vaid siis võin kindel olla, et mind, kui, hinnatakse sellepärast, kes mina olen ja mida mina teen, mitte sellepärast, kes minu vanemad on ja mida nemad teevad või teinud on. Aitäh, mu armsad vanemad! Tervitan teid!

Ma küll ei tea ikka veel, mis must ja mu elust saab. Aga mul on vähemasti tunne, et ma liigun selles suunas. Sest praegu on ikka väga ringiekslemise aeg ja ma kordan endale ikka, et see on normaalne, see on loogiline, et kui sa lõpetad elus ühe olulise peatüki, siis on kõik ekslemised jumala loogilised.
Mul on tunne, et aastad mu turjal toovad mulle vaimurikkust, -tarkust, -kogemust juurde ja absoluutselt, ikka veel, ei karda vanemaks saada, vananeda.

Heast muusikast räägin teinekord. On asju, mis on puudutanud. Aga kell on 4:20 ja tänane tõotab ikkagi üsna TIHE tulla. Niiet addio!

Wednesday, 24 October 2012

Close your eyes and lose the feeling that's been sinking

Pärast tänast meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodite loengut ma kahtlen, kas siia enam midagi asjalikku kirjutada julgen. Isegi Paranoia mäng, kus ma vahepeal tapatöö kaasosaline olla sain, pole mu's veel sääraseid parakaid tekitanud.

Aga hästi, lubasin Hiiele, et kirjutan, kui kinos ära käinud olen. Aga kuna ma ikka veel pole sinnamaale jõudnud, a lootust on, et ehk homme jõuab, siis võin täna avansiks paar rida siia visata küll.

Mis ma öelda oskan - põnev on olnud. Uus ametikoht KK-s on palju rõõmu ja stressi toonud. Meeletu vastutus, meeletu töö ja samas, jah, meeletu rõõm. Sügispäevad on mööda saan'd ja hinges hetkeline tühjus. See on see kahe festivali vaheline aeg, kus üks on äsja lõppenud, viskad mingeid kokkuvõtteid, viimaseid lahtiseid otsi veel kokku, ja uue planeerimine pole veel alanud. Essat korda on mul tunne, et kütaks k o h e edasi. Ei taha puhata. Kuigi keha tänab ja teeb kniksu, et see hull aeg läbi saanud. Ja mina tänan ka, et ma pole veel haigeks jäänud, kuigi armu ma ei andnud ja tervisele väga ei mõelnud. See nädal on reaalselt hull mu füüsisele. Ja tagatipuks ma väga jalgsi ka käia ei armastanud, vastupidiselt Kevadpäevadele. No boss sõidab ikka kõrvalistmel ju, kuidas siis muidu!

Ma tahaks kuidagi kirja saada need mõtted ja tunded ka, mis nüüd täpselt nädal tagasi alguse said, küll praeguseks minema hajuma sunnitud on. Aga see on mu sees kinni ja las ta siis olla. Loodan, et see püsib meeles. See on ilus.

Aga praegu on vaimustumise aeg ja iseendale elamise aeg. Ma ei võta seda olukorda nii, nagu peaks kusagilt algusest alustama. Olen enese jaoks kõik elukorralduslike muutuste punktid läbi mõelnud ja sellega leppinud. Ja ma olen maksimaalselt rahul. Aga mis sest heietada.

Nüüd on lihtsalt aeg jälle õppimis-õppimis-ja ainult õppimislainele saada. Aga mis te teete nalja või - PÖFF ju tuleb! Esmaspäeval oli essa koosolek. Natuke on tunne nagu reedaks, aga samas vahva seltskond, toredad inimesed ja tšill töökorraldus. Ma arvan, et mulle meeldib! Ja kuidas see nüüd äkki nii õigel ajal tuli. Tavaliselt ju jooksevad kõik asjad kokku ja ühele ajale, aga mul on nüüd äkki aega maa ja ilm. Koolis peaks küll kiire olema, aga mul on ikkagi tunne, et mul pole suve algusest saati nii palju aega ja nii null stressi olnud. Kui nüüd saaks ammu välja teenitud puhkuse ka, küll oleks hea!

Lõppu laul ka





Sunday, 7 October 2012

Pumped up kicks

No ma ütlen, et siin Saaremaal on ikka köige mönusam ja mitte kuidagi ei tahaks, et see aeg nii ruttu siin otsa löppeks. Önneks on veel üks terve päev ja üks hommik ehk alles teisipäeva hommikul stardin tagasi stressihunnikusse. Ja no nüüd läheb megakiireks, juuksed lähevad juba halliks (nagu ema juba tähele pani mu üle kahe kuu värvimata juukseid, ahhh! A point on lihtsalt selles, et mai suuda otsustada, mida nendega teha. First World Problems, aaarrgggghhh!)

A siia Saaremaale koju ma saabusin küll üsna katkisena. Näonahaga pean sügisesi võitlusi, seda muidugi, a tund aega maganuna, siit-sealt valusana, päkad valu-valusad.. õeh! Vaikselt taastun siin koduse sauna ja spaaga. No küll on mönus!

Ehk reedel käisin Tudengiööl. Jah, see hirmkallis kontsert, mille söbrad me Tudengipäevadega oleme (ehk Kultuuriklubi & Kultuuriprojekt. Mult küsiti vähemalt 3 korda, kas me korraldasime selle. EI, me ei korraldanud, vaid oleme suured head söbrad. Saime seal omi trükisoojasid buklette jagada ja kleepse ka!). Aga äge oli! Kaheksa tundi pjuur fanni. Animal Drama, Vaiko Eplik, August Hunt, minu hailaidid. See pidu oli hinda väärt, ausõna, eriti teile, kes te ei käind ja pipardasite!

Aga uuel nädalal uued seiklused ja kõigest NÄDAL on Sügispäevadeni jäänud!

Möni pildike ka möödunust, sest ammu pole siia pilte lisanud. Ja no see lugulaul on ka omal kohal reedesest Tudengiööst. Ma Vaikot ei pane siia, ah, kuulake ise Soorebaseid ja Põhjakonna ja neid klišeelugusid ka. Mul on lahe fämili, kellel ka Vaiko irmsasti meeldib, jessjes!






@Viljandi ,Elisel külas


Animal Drama @ Tudengiöö


herr Eplik @ Tudengiöö


Imma crazy cat lady, fck yes! 


Vanaemal on suuuuur põõsas


Saturday, 29 September 2012

I am not scared, I feel immortal

Mu hing ei ole enam kusagil rahul. Väga raske oli eile mööda linna sirgeldades kuhugi paigale jääda. Ei saandki aru, mida hing otsis eile, aga rahutu oli. Isegi, kui olin juba nädal aega ette mõelnud, mida ma tahan. Aga mida ma siis tahan?

Ma ei teagi, kas eile koju tulles ja hommikuni mõtteid liigutades jõudis kohale, kui väga ma tegelikult kartma peaks ja kui raske on praegu üldse püsti seista, aga nüüd kuidagi süda mõtleb, et peabki raske olema. Aga ei pea ju! Lubasin endale ju ammu, et ei hakka asju keeruliseks ajama. Ega valusaks.

Ma võibolla lihtsalt ei tea, kuidas ja kuhu suunas edasi liikuda ja kõige lihtsam näib põgeneda. Ja ausõna, kui see kõik juhtuks kuu aega varem, ma põgeneks. Terveks pooleks aastaks. Aga võibolla ei oskaks ma siis enam tagasi tulla. Risky business. Sest ma olen juba nii kaua ära tahtnud. Sellest ajast saati, kui sõbrad kevadel läksid. Enamik neist on tee tagasi leidnud, aga seegi ei paku nii suurt rahulolu kui ise äraminek, ma kardan.

Ja see, et ma end siin jälle kirjutamas leian, ei tee mulle suurt rõõmu. Järelikult on midagi viltu ja sellega tuleb tegeleda. Jaa.

Aga mõne tunni pärast sõidan Viljandisse. Tere, puhkus!

Saturday, 22 September 2012

x

<a href="http://www.bloglovin.com/blog/3798410/?claim=3hxmhduubk9">Follow my blog with Bloglovin</a>

Friday, 21 September 2012

Clever minds will second guess

Tööd on palju, aega vähe.

Muusikaspektrit iseloomustavad praegu ühendid Two Door Cinema Club, the Temper Trap, the xx ja osati ka Boy & Bear.
Olen teisipäevast saati olnud haige ja koolist pausi võtnud. Olen selle nädala veetnud pooleldi kodus, pooleldi klubis. Kultuuriklubis. Uute liikmete vastuvõtt. Terve nädal kestnud vestlused said täna lõpu ja lõplikud otsused, keda võtta, keda jätta. Ja see valik oli KURADI RASKE. Mul on tunne, et ma tegin kellegi elud katki. Kurat, mul on nii suur hirm ja mul on nii piinlik. Aga läheb mööda. Nagu läks ka suvine tööhirm, esimene suurem konflikt allika, toimetuse, reporteri ja eetika vahel. Aga pole midagi, mille vastu šokolaad ja hea vein ei aitaks.

Täna uputasin end taas töösse. Suurim inspiratsioon ja motiveerija on tõepoolest lähenev tähtaeg, aga eks parem ongi, vähemalt saavad asjad tehtud. Ma pole väga pikkade tähtaegade inimene, seepärast oleks mult vist paslik nõuda ülesande täitmist kohe paari päeva jooksul, mitte anda mulle selleks.. nädalaid. Seega mul istub üks suur töö veel kuklas, mida on alles teisipäevaks tarvis (noh, küllap ma siis esmaspäeva öösel vaatan midagi). Näis, kuidas hindeliselt minema hakkab, a väga korda ei lähe. Lihtsalt.. enesetunde, rõõmu ja motiveerituse ja tunnustusenoolimise küsimus vast.
Vaikselt võib enesega rahule jääma hakata.

Aga tööd, oo tööd on meeletult. Nii koolis, klubis kui muudel rinnetel. Aga uskumatul kombel suudan seda kõike hallata. Mingid hetked on, kui kõik jälle kokku jookseb: MLi on mitu päeva lood laadimata ja suudan vaid ainult KKle keskenduda, ja koolirindel on ka vaikus. Praegu nt tunnen, et olen ainult kommunikatsioonile keskendunud ja semiootika on kus see ja teine jäänud. Aga ma teen selle tasa! Ükspäev teen!

Sõpru pole ammu näinud, peret pole ammu näinud. Homme utsitan end ikka ja jälle armsa klubiperega välja. Ehk laupäevaks on tervis tagasi ja saab sõpradega ka catchupida. Tuleval nädalavahetusel lähen korra Saaremaale ka, tahan väga-väga kooli minna, kuigi mul seal peale Mariti enam kedagi pole ja kui tema ka koolis juhtuma ei ole, on küll päris nukker. A siis lähen raamatukogutädile külla ja sööklasse sööma! Ooo kuidas ma igatsen teehommikuid..

 

Wednesday, 5 September 2012

Be careful what you wish for

See aasta on olnud minu aasta. Aitäh, Elu! Ma olen nii õnnelik ja tänulik kõigi nende võimaluste eest. Ma olen nii õnnelik ja rahul ja uhke enese üle, et ma neile katsumuste ja pealtnäha ülifriikidele ja võimatute olukordadega nii hästi olen hakkama saanud.

Ja tore on mõelda, et üha paremaks läheb. Ainult et nüüd tuleb seada uued eesmärgid ja unistused. Kõik kaugema või lähema aja soovunelmad on täitunud.

 

Saturday, 1 September 2012

Lose it

Ei jõua ikka kohe üldse ära oodata, millal mu ilusad ja head ja kadunud inimesed Tartusse tagasi jõudma hakkavad. Vaikselt nad juba saabuvad ja see ja veel mõned asjad teevad mu niiiiii õnnelikuks.

Ilm on ka väga okeika ja konkreetne. Mulle miskipärast nii väga meeldib see vihm ja jahedus ja see lõhn. Tõenäoliselt sellepärast, et igasugune vaheldus on hea ja teretulnud. A ometigi on tunne, et oleks tarvis midagi suuremat. Aga kui ma nüüd jalga laseks, ei saaks ma asju never ever töötama. See aasta on kuidagi kummaliselt palju häid asju juhtunud.

Kasvõi näiteks see töö Postimehes. Ma olen elule selle superägeda võimaluse eest nii väga tänulik. Aga samamoodi olen ka õnnelik, et see läbi sai just nüüd. Kardan, et selle jätkudes ja muude asjade peale tulles oleks ma üsna kiiresti läbi põlenud. Ma absoluutselt nautisin seda aega, isegi seda, et mul terves juulikuus ainult 2 vaba päeva oli, et ma augustis vabatahtlikult kõik pühapäevad töötasin (va see, kus kõik pikki pühi pidasid), et mul kogu aeg sigakiire oli. Aga ometigi on mul hea meel, et see lõppes - mul ei tiksu kuklas enam pidevat kohustust, et pean-pean elu hinna eest leidma elust midagi uudisväärtuslikku. 

Ausalt öelda olin ma juba kevadel üsna kindel, et ma ei naudi kõige rohkem tööd päevalehes, uudistereporterina. See oli küll, nagu juba eelpool põgusalt selgitasin, nii paljudest aspektidest nauditav, ent siiski. Võibolla kui ma poleks enam nii noor ja roheline ja suudaks juba ühele asjale pühenduda, ma suudaks seda pinget taluda. Praegu polnud see päris minu asi, koht, kuhu igaveseks jääda. Mul on praegu niiiii palju asju käsil ja ma ikka veel tunnen, et ma tahan neid kõiki teha. Elu on nii põnev ja uued võimalused ja projektid koputavad uksele. Olen end juba paari uue asjaga sidunud. Kahjuks küll töötegemisest vist lähikuudel midagi välja ei tule, a kunagi ei või teada.

Ma tahaks hirmsasti veel kirjutada, kui äge PMis ikkagi oli ja kuidas osad asjad on linnalegendid ja osad mitte. Kokkuvõtteks ma lihtsalt ütlen, et see oli superarendav ja silmaringi laiendav kogemus. Ja loomulikult tutvused! Kohtun tuleval reedel ühe superägeda persooniga, kellega kohtumine tõenäoliselt jalad-käed värisema võtab. Tunnen aukartust, ent samas peaksin suutma jääda tšilliks ja harjuma sinatamisega. 

Ahjaa, reedel sain kiita inimeselt, kelle arvamus mulle kohutavalt korda läheb ja kelle käest kiita saada oli mu jaoks väga suur asi. Arvake nüüd siis ära, kellest jutt.

Esmaspäeval läheb koolirong ka jälle käima. Jippiijei, Miisu läheb jälle kooli. Kõik on uus septembrikuus, on küll. Olen väga rahul ja ootusärev samas ka. 

Ja head asjad juhtuvad ikka ja alati siis, kui neid kõige vähem oodata oskan. Ja kõige juurde käib üks melanhoolisfrustreeriv irooniatilk meepotti.

Friday, 17 August 2012

Lugu sellest, kuidas mu uus õhukeväikekerge läpakas mu täna päästis

Nagu te kõik juba teate ja end ilmselt ka juba seaks vihastanud olete, muutus vana hea bussireisid.ee mõni aeg tagasi tPilet-iks. Kõik tundub üsna kena ja loogiline, piletiost sujus hõlpsamalt kui bussireisides, olen aus. Aga esiteks – kasutajakonto puudumine. Hea küll, andke võimalus ka ilma kasutajata osta, aga miks peab lojaalsetele klientidele liiga tegema?

Pileti väljatrükiks on kaks võimalust – saata kood meilile (tasuta) või smsiga (10 senti vist oli hind; aru ma muidugi ei taipa, kes ja miks seda kasutama peaks) ja pilet seejärel bussijaama piletiautomaadist lunastada või pilet ise välja trükkida. Kuna olen rott tudeng ja tööl täna ei käind, jäin lootma vanale heale kiirustamisele enne bussi.

Pileti number, mille masinasse sisestasin... vigane kood, proovige uuesti. Vähemalt kolm korda mässasin, kuniks taipasin, et hea küll, võtan läpaka lahti ja kontrollin koodi üle. Tjah, koodi. Piletil on kirjas kõigepealt pileti nunber (millega ma sada korda mässasin ja just praegu kontrollisin üle, et olin telefoni identse koodi kirjutand) ja pileti kood. Avatasin siis, et masin küsib hoopis pileti koodi, milleks oli tavapärase numbrijada asemeln numbrikombinatsioon stiilis XXX / XXXX. Proovisin sedagi miljon korda sisestada. Küll ilma kaldkriipsuta, küll koos. Kuna numbrite-kaldkriipsu vahel tundub tühik olevat, kulutasin veel hulk aega masina klahvitsikul tühiku otsimisele. Tulutult.

Lõpuks taipasin, et kassajärtsis ma löögilinee ei pääseks ning mu ainsaks võimaluseks jäi bussijuhile lihtsalt läpakast piletit pdf-ina näidata. Õnneks oli bussijuht tore ja natuke üritas mind trollida ja hirmutada, et kui kontroll tulema peaks, siis on aiaiai, a lasi mu bussi, nalja visates. Vahva.

Bussis kirjutasin tPiletisse kirja ja sain härra Osulalt vastuseks „Sisestama peate pileti numbri J“. How ironic is that, mida ma siis tegin? Ja üleüldse ütles masin mulle, et ta tahab KOODI. Junou. Kood, number, numbrid. Meigib senssi?

---

Jajah, kõlan nagu bussivinguja, a hingel oli, krt. Vähemalt ei roni ma sellega meediasse (ma loodan).

Aga kokkuvõtteks – tPilet, never again!

---

Aga olgu kuidas on, olen Muhumaa-Saaremaa piiril ehk keset Väikest Väina ja juba õige pea olen Kodus. Tervelt neljaks päevaks!

Nii tore on olnud sõita ja aknast loodust näha. Ja MERD! Kui homme varbad liiva ja keha merre veetud saan, on elu täiuslik.

Thursday, 2 August 2012

It's almost yolo-mode*

Vau! Mu suvi on olnud täiesti uskumatu, imeline. Nii palju on teha, nii palju mõelda, öelda. Ja mida enam ma kõigele mõtlen, seda enam ma elevusest sügelen ja keen. 
On paremad-halvemaid päevi, a üldjoontes on kõik üle pika aja nii sirge joone peal.

Töö on äge, sõbrad on ägedad, elu on äge. Aga kuna mu klaviatuurilt on s-tähe klahv puudu, on kirjutamine kuni umbes 20. septembrini raskendatud. Kui ma seda just vahepeal korda ei tee (s.t klahvi üles ei leia).

* Täiuslikkusest lahutab vaid üksainuski seiklus.

Monday, 16 July 2012

Võibollast kasvõini ja teise maailmasõjani

Ärge rääkige mulle oma suvejutte. Tähendab, tore on, et olete keset oma paradiisi, aga krt, tahes tahtmata muudab kasvõi veidigi kadedaks. Mulle meeldib tööd teha, aga kui mul on viimase kolme ja veerandi nädala jooksul ainult 3 (draatilisuse lisamise mõttes kirjutan numbriga) vaba päeva olnud, siis natuke morjendab. Teatud hetkedel.

Aga ma tegelikult ei kavatsenudki kurta. Palju head ootab ees ka. Näiteks neljapäeval algav festival Klaaspärlimäng. Kavatsen külastada avakontserti ja "Kostabi kohtub klaveriga". Ning andkem andeks mulle mu ootusärevus. 

Suured asjad toimumas, igatsen lihtsust. Lihtsat äraolemist kastemärjas rohus või paduvihmas. Võibolla see kõlab liiga idülliliselt ja kauge unistusena. Näiteks plaanisime padrugadega üks kaugel nädalavahetus suvest Käsmu minna, sest S-ga me tõenäoliselt Viru Folgile sel aastal ei lähe (mille asemel tšillime Uue Ajastu Festivalil, ma väga loodan). 

Aga vähemalt on hea. ja pole ei teist ega kolmandat maailmasõda.

Friday, 29 June 2012

Keeps gettin' better

Jah. See aasta on teinud oma töö. Ja see aasta on olnud tõenäoliselt üks imelisemaid mu elust & see kõik on täitsa päris. See aasta algas juba tegelikult ligi kuu aega tagasi rohkem kui päris 365 päeva tagasi, nii et nüüd on täies hoos mu elu teine kõige suurepärasem aasta, so I'm havin' a time of my life. Totally

Ja mu sõbrad, te olete imelised. Nii teie, kes te olete siinsamas lähedal, kui ka teie, kes te sadade-tuhandete kilomeetrite kaugusel olete. Hakkan vaikselt harjuma, et teid iga päev mu kõrval katsumisulatuses pole, sest süda on suur ja vahemaad väikesed. 

Wednesday, 27 June 2012

Tööloomastumise röömud

No ma olen absosoluutselt veendunud, et mul on maailma kõige ägedam töö. Või noh, vähemasti eriala. Absoluutselt maksimaalselt õnnelik ja rahul ja ärevil iga päev, mil uute megapõnevate inimestega kohtun ja ilusaid asju toimumas näen ja sõnu ritta seada saan. 
Kõik on umbes 500 korda parem kui oodata oskasin. Või karta.

Ja eriti ei morjenda meelt ka ilm. See, et vahepeal natuke vihma sabistab pole isegi eriti tüütu. Tarvitseb vaid rahul olla, et ei pea iga jumala hommik u sadant vatti selga ajama. piisab vaid vihmavarju kaasahaaramise mäletamisest. vahel läheb see pisiasi meelest, a pole viga. ega külm ju pole. ei kurda. päevad läbi rannas ma nagunii aelada ei viitsiks või tööl riideid seljast higistada, nägu leemendamas.

Päike piilub vahepeal. Laiskuseuss võiks ära minna.

 

Wednesday, 20 June 2012

"Ega vagude vahel lube ei saa"

Täna käisin KG 34.lennu lõpetamisel (oh küll mul on ikka ilusad, andekad sõbrad & tuttavad), jalutasin mööda Kuressaare linna (ideaalne suveilm), käisin maal vanaemal külas, sain varajased sünnipäevalilled või 2 aasta gümnaasiumilõpetamise lilled, paitasin tiinet kassi, sõin maasikaid, sõitsin põldude vahel autoga ja mõtlesin, et nüüd võiks sügisel autokoolikadalipu ette võtta. Sest mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan kartma ja põdema.

* neiu ajakirjanik Anna

Tuesday, 19 June 2012

Loreen - My heart is refusing me (acoustic; live)

http://www.youtube.com/watch?v=jqA_gRMYgA0

Mitte ainult, et see on väga-VÄGA hea lugu. Loreen on imeline. Selles videos, laivis on kõik nii paigas. Umbes kõik see, mida ma muusikast otsin: sügavus, pinge, kasvamine (st vaikne algus, kulminatsioon ja sume vaibumine).
Nii et mind pelgalt täiest kõrist miljonidetsibelliliste karjatuste ja kõrgete nootidega ära ei võlu. Märksa võluvam ja paeluvam on just vaikselt, pingestatult peaaegu et sositamine.

Aaah!

Cold paradise

See suur et.. olen üsna põnevil. Vähem kui nädal on tööni jäänud ehk vähem kui nädal puhkuse lõpuni. Olen veelkord põnevil.

Puhkan nüüd selle ülejäänud aja kodus Saaremaal. Ei tea, mis ette kujutasin, kui suvekleidid kohvrisse pakkisin ja ainsamagi jakita Tartust lahkusin. Siin igatahes on külm. Kujutasin tõsimeeli ette, et lebotan terve nädala aias, õhtuti grillime jne.

Aga homme on KG lõpetamine. Lähen nüüd korjan mõned lilled armsatele sõpradele.

Rõõm on olla.

[caption id="attachment_671" align="aligncenter" width="300"] paradiis Põlvamaal. eelmine nädalavahetus[/caption]

Wednesday, 13 June 2012

Loss Paranoias - Maailmalõpp on lähedal

Just sellenimelise albumi näol sai mu pisike plaadikogu täna täiendust. Ja väga väärikat täiendust!


Kui see oli varajane sünnipäevakink, et mul nii joppas, siis aitäh, me gusta.

Kuulan ja naudin veidi veel, siis kirjutan, mis tunded ja mõtted.

Tuesday, 12 June 2012

just a little glance

Jep, ma saan aru, et teatud ajad mu rahulikku ja rahumeelset kulgemist häirivad, mõni okas torgib, mis otseselt ja tungivalt pole eksistensiaalse häirivuse väärtusega, aga mida rohkem ma elan ja näen ja neid ärritajaid kõrvaldan, saan ma ka aru, et need noh, peavad olema. Ma rekogniseerin ärritaja, konstateerin fakti, a ei asu seda likvideerima, sest krdi päralt, ikka on esiteks konkurents edasiviiv jõud, aga ka vingumine. Seda vingumistaktikat ma olen viimasel ajal palju rakendand, ka maailmaparandamise eesmärkidel. Ise ka parajalt pähe saand, et miks ja kus ja kellega, a nii see käib ju ikka. ja sõnumitoojal võetakse ikka ja jälle pea maha. ma isegi enam ei imesta.

Asja praktilisest poolest - reedest pühapäevani on KK suvelaager, esmaspäeval sõidan nädalasele Saarepuhkusele. Paistab, et hakkan suureks saama - ootan aasta läbi oma nädalast puhkust. Ei ole enam titt, kes kuude kaupa kodusaarel lebotab ja vingub. Mitte et päris suur ja asjalik ka oleks.

Mult küsiti täna, mis ma elus saavutada tahan ja kuhu jõuda. No jälle, eksole. Aga ma lihtsalt tunnistan, et ma olen ikka veel proovimisfaasis. Seega ma endiselt ei tea, mida oma eluga peale hakata, pikemas perspektiivis. (Ma tean, Herz, mida sa nüüd öelda tahad : D)

Veel olen vahepeal elama õppinud. Või noh, vähemasti õppinud õppima eluelamist. Lõpetasin hiljuti Stephen Clarke'i imevahvaägeda teose "Aasta Pariisis ehk Merde" lugemise ja kui on üks asi, mida see raamat mulle õpetas (ja kui oleks veel põhikooliaeg, saaksin ma raamatutöö kindlasti viie plussi), siis on rahulikkus. Asjade üle mõtlemine, kaalumine, et siis optimaalseima ja kavalaima variandiga välja tulla.

Aeg lendab meeletu kiiruse ja tolmuga. Ja varsti olemegi jälle kõik koos. Siin ja praegu. Ja õnn ei ole enam mägede taga.

Kolmapäevane pildipostitus ka, ok, ehk viimased nädalad (mälu)pildis

Hetked enne saatuslikku jalavigastust 

Hetked enne preili K lahkumispidu

Hetk enne kabes pähe saamist

Hetked, mil tegelikult sai hüvasti jäetud ka preili Ega; hetked enne B-aeda

Hetk enne hammaste Werneri ookuihäädesse kookidesse hammaste löömist

Hetked preili Riga

Pai-hetk pisikiisuga

Hetked maailma parima kanapastaga

Hetked enne das Kingade jalgapanekut ja säramist

Tuesday, 29 May 2012

Safe Travels*

Nonii, nüüd on küll piinlik. Ikka täiega. Ise muudkui neelan teiste blogipostitusi ja ise ei raatsi ridagi kirja panna. Mitte et kirjutada poleks millestki, ei teagi, kust alustada ja jutud.

Vahel, kui elu on tuure kogumas ja suured asjad ootavad tegemist, keerab miski selle paugupealt pekki. Nojah, nii juhtus ka seekord. Olin just tänaseks ühe tähtsa kohtumise kokku leppinud ja plaaninud lõpuks ometi trenni tegema hakata, sest suvi ei oota ja muudkui tuleb. Ja mis kõik veel. Nüüd siis õnnestus mul need sellega kuu peale saata, et läksin veidi hoogu.

Saatisime eile kallist preili Jämedat ära kaugele Havaimaale, oli kaunis meeleolukas pidu ja seiklusterohke varahommik. Aga miks ma otsustasin kõrgemalt kui pidanuks alla hüpata tuimalt asfaltidele, jääb vast müsteeriumiks. Järgnes loomulik jada kiirabi-emo-röntgen ja õnneks ei mõra ega katkist luud. Fiuuh! "Kõigest tugev põrutus, võite koju minna," sain valvearstilt juhtnöörid ja.. Wait, what? Millega ma siis koju lähen? "A kutsuge keegi järele." - "Ee... kell viis hommikul?" - "No minge siis taksoga..." Nii hoidsin ära vähemasti jala lahasessepaneku, mis tol hetkel tundus täiesti ebavajalik, sest ma niikuinii tõotasin pühalikult kodus püsida vähemalt nädala (millest ei tulnud juba täna päeval midagi välja).
Ja enne koju liipamist nuiati üsna kurjalt veel visiiditasu ka.

Täna käis preili I külas, et enne suveks Hispaaniasse kadumist ka paar juttu vahetada. Praeguse seisuga siis 2 sõpra teele saadetud, mõned veel.

Eks ma siis nüüd viskan jalad seinale, valutan ja põen natuke.

Please cross at the lights and dont' start fires or fights (Nii kurb, nii ütlemata kurb hakkab)

Tuesday, 15 May 2012

As you grow older, you’ll find the only things you regret are the things you didn’t do.*

Uskumatu, milline motivatsioonikriis mulle ikka selga roninud oli. Nüüd ei jõua enam sõrmed mõtetele klaviatuuril järele ja kõik tundub nii kena. Tunnen, et tean, mida tahan ja enamgi veel! Et mul on veel aega tegelemaks asjadega, mis nii väga paeluvad ja kutsuvad ja lausa karjuvad tegemist.

Neljapäeval paneme punkti projekt Kroonuaiale. Noh, vähemasti selleks korraks. Nädalavahetuseks sõidan Saaremaale. Esmaspäeval alustan ühe uue suure projektiga, millest vara-vara rääkida. Olen ootel täpselt kahel töö-/praktikakohal + varuvariant on ka. ma ei mõtle enam, et mis saab siis, kui kõik variandid pekki lähevad. sellist teed enam ei ole.

olen absoluutselt veendunud, et rada, millele ma jaanuarikuus sattusin, mis on mind siia-sinna visanud, toonud kaasa nii mõnegi suurema pettumuse; aga ka palju rõõmu, projekte, mis küll erinevatel põhjustel ära jäänud on, aga valida peab oskama ja valima vahel peab.  Ja ma siiralt usun saatusesse. et iga viltuminek sillutab teed millelegi uuele ja veel paremale.

Ja ma loodan, et ma nüüd selle suure õhkamise peale, et elu nii vahva on ja suured asjad lõpuks ometi juhtuma on hakanud, pilvede pealt alla ei kuku. Sest ma niiiii-iii vajasin tõusu pärast mõõna ja ma niii-ii usun, et elu peabki nii minema.

* ~Zachary Scott (võtab kokku ühe sündmustejada lähiminevikust. ehk lugu sellest, kuidas ma ühe tegematajätmisega ühe jada, mis võib-olla võidule viib, katki oleks jätnud. ja oi kuidas ma seda kahetsenud oleks, isegi kui ma ei aja seda võitu nii väga meeleheitlikult taga. olen ju ometigi "proovimapeabalatinomatterwhat" suhtumisega olnud. olen uhke ja õnnelik ja rahul.)

Monday, 14 May 2012

Paistab, et elurõõm on tagasi: brausin reisiblogisid, kruiisin mööda töövestluseid, mõtlen sügisesele koolile ja tunnen elust jälle rõõmu - segaduseperiood hakkab seljataha jääma. Keeruline on muidugi ikka veel mõelda, mida elult (täpsemalt) pikemas perspektiivis tahan, aga tean, et ootan õnne, rõõmu & seikluseid ja seda peab saama. Täie raha eest. Hahaaa

Täna hommikul sain kõne PM-ist, et mu tööd pole neile kohale jõudnud. Jõudsin juba veidi paanikasse sattuda, kui avastasin, et hell yes, tõepoolest, olen isegi mingi meili saanud, et you fool, sisestasid vale aadressi tõenäoliselt. Ja siiiiis suure paanikaga ei leidnud ma õiget faili üles. Kuna aeg tiksus, kirjutasin uue. Mis see siis ära pole, eksole! Eks jään nüüd ootele, mis saab. Kahju, et täna alles teisipäev on.

Reedel sõidan Saaremaale ja tõenäoliselt esmaspäeval või teisipäeval ootab mind ees üks vahva kohtumine. Excitement to the max!

Sunday, 13 May 2012

maikuus kõik on uus*


Täpselt nii tundsin ma end oma blogidisainimajandusega, aga ma õpin & arenen & ühel päeval saab minust htmlikunn! Ja ma kahtlustan, et see päev pole enam eriti kaugel.

Soojad tervitused preili Kassile, tänu kellele ma avastasin, et expr:href ei ole sama mis class.

* no uai nat, eksole

Thursday, 10 May 2012

ZZzzZzuur Zuvi

No täna juhtus jälle see, mida ma umbes kõige rohkem elus kardan või vähemalt hirmude TOP 3-s platseerub vähemalt 3.kohale - käisin vereanalüüse andmas. Tervelt 3 topsikutäit (kaks väikest ja üks SUUREM)! Võäääääööööäöäh! A seekord ma vähemalt ei jõudnud seal uksetaga oodates väga närvi minna. Tho' kõigepealt ootasin u pool tundi oma aega, et viis mintsa seletada, mis keiss mu jalgadega on või pole - diagnoosiks sain siis a'la liigesepõletik vms vms vmt. (Vahva vaadata, kuidas kassid palli pärast kaklevad)
Jaaaa siis veel teist sama palju verevõtu järtsinumbriga oodata. Palju ma seal kokku olin? Ca 20 järtsinumbrit tõesti hommiku kohta. Aaahh! Üks tädike võttis kaks numbrit arvates, et kui tal kaks eri asja tehakse, on kahte eri numbrit ka vaja. :D

Eila öösel kirjutasin poole ööni ühte pressikat, tänase öö või loodetavasti hilisõhtu pühendan samast pressikast uudise vorpimisele, et homme PMi asjad teele panna. Et siis mõelda, mis sest suurest suvest saab. Positivuse kriipsutasin juba õrna joonega maha, KUI just juuni alguses ei ännauntsida, et keegi eriti khuul tuleb. Praegu ei näe ma erilist vajadust niisama männikeste alla puhkama minna + mu jalad ka eriti tugevamate killast pole. Ei suuda mõeldagi enam säärastele füüsiliselt kurnavatele nädalatele nagu Kevadpäevad olid.

Aga oot, mis mõttes ma ei alustanudki seda sissekannet sõnadega "ei jõua ära imestada, mis suur suvi see siis nüüd õues olgu"? Sest no on! Ma konkreetselt olin SUNNITUD kesklinnast bussiga koju tulema, sest muidu ma lihtsalt oleks üles suland ja noh, jalad ka muidugi. Peaks nädalakesi jalad seinal istuma, a see ei tundu eriti adekvaatse variandina. Aga krdi valus on ja valu vähemaks ei paistagi jäävat. Mis siis, kui ma nüüd ei saagi mitu kuud ühtki jooksusammu teha... Hakkan kiirkõndijaks või? Just nüüd, kui ilmad on okeikad ja mõtlesin varahommikuti äässi õue jooksma ajama hakata. Uaaaaaaaaaaai??

Vaatasin täna pilte Botaanikaaiast, kui ilus seal on (mitte et paar nädalat tagasi poleks ilus olnud) ja kui soe nüüd on! Nii vahva oleks Võluaeda nüüd korraldada. =)

Aga üldiselt tahaks kuhugi reisida, kasvõi kuhugi hästi lähedale, a mingit puhkust ja vaheldust oleks vaja. Võõraid avastamata kohti. A enne peab tööle minema, nii et kes mulle tööd pakkuda tahab, bring it on. :)

Ma nüüd sunnin end tähtsaid asju kirjutama. 




Friday, 4 May 2012

Teate, mul on mõte, palju mõtteid seoses venelastega Eestis. Aga see tundub kuidagi vale, see siia kirjutada.

A vahel lihtsalt ajab jube närvi, et ettevõtjad, ammugi kinnisvaramaaklerid pole maailmaparandajad.
Ja et mu armas alumine naaber ei saa oma ajukääbiklusetõvest üle ning ammugi mitte tema korteri omanik. Võtke palun-palun mõistus pähe, ma ei taha ühe mõttetu jorsi pärast siit korterist ju ära kolida, mitte enam. Ma ei mõista, kust võtab inimene üleüldse jultumuse nii faking valjusti muusikat kuulata? Kui mul juba põrand ja seinad värisevad, siis mis seal all veel toimub? Ma loodan, et ta jääb vähemalt poolkurdiks!

Püüan midasi senivõimatut, st selle lärmiga magama jääda, sest ei, politsei kutsumine ei aita - milleks ma raiskan veel pooltunni, et neid oodata, nad viisakalt sisse lasta, natuke vaikust nautida ja siis uuesti bassi poolt tümitatud saada! Mõni inimene lihtsalt ei õpi ja ei hooli.

Igal mündil on kaks poolt - tahad elada kesklinnas, kannata terrorit. Kell on 2:40, aitab küll.

Friday, 20 April 2012

Say no more


Suured asjad ei tule ilma väikesteta. On tarvis palju julgust ja kannatust uskumaks, et töepoolest minust ei saa hommepäev presidenti (pole küll sääraseid ambitsioone endal täheldanud varem küll) ja et see köik - önn ja rahu - nöuabki aega ja palju julgust.

töesti, pean tödema, et oli taas üks ilus päev. täna nentisin, et ma töepoolest ei karda vananeda. getterjaani küll laulab üsna nukralt ja melanhoolselt isegi, et me kõik jääme vanaks. a milleks! see on ju nii suur rõõm, kui sa oled 70 ja tead nii palju. veeel suurem rõõm on see, et sa oled elus ja terve ka, see on vanemas eas nähtavasti prioriteet numero uno.

aeg küll läheb, a miks ma ei võiks seda lendavat aega maksimaalselt kasutada. nii suur rõõm on elus olla ja pisiasju nautida. hull klišee, a pika närvitsemise peale jõuab sinna punkti.

sama lugu peaks mu eneseotsingutega ka olema. olen hirmus kriitilises punktis praegu, vöin ausalt käsi südamel öelda, et jumalaeest, ma töesti ei tea, mida ma oma eluga peale tahan hakata. mitte et mind miski ei huvitaks, jessas, vastupidi - neid paeluvaid asju on miljon ja vahel ma olen väga kurb, et mul pole ainult ühte suurt kirge terve elu olnud. teisalt jälle olen joovastavalt röömus, et ma olen elu jooksul nii paljude asjadega jöudnud tegeleda, mille peale muidugi 70sed ütleks, et tutkit sa teind oled. a mul on ikkagi tunne, et rohkem, kui.. ei, mitte rohkem kui möni teine. möni teine on kindlasti euroopa meister praeguseks. aga omaenda verstapostide järgi ma olen proovinud üht koma teist, aga pole veel kuhugi pidama jäänud.


Thursday, 19 April 2012

A journey of a thousand miles begins with one step. Take it.

Olen viimasel ajal kusagil eemal hõljunud, kuigi tööd on palju ja tehtud see saab. Mingi väga huvitav näriv kohusetundepisik on minusse pesa ehitama hakanud selle pika-pika ja tööka perioodi jooksul. Mis on hea, sest asjad saavad alati õigeks ajaks tehtud ja varemgi. A see on samas vältimatu ka, sest tänasidadele toimetustele tuleks homme teist sama palju otsa, kui ma ei rabeleks kogu aeg, veri ninast väljas (praegu küll vesi, fui, nohu!).

Viimase aja põhiküsimus on olnud, et should I stay or should I go? Mul on maikuuks mõtteid, juulikuuks ka (mis tähendaks muidugi mitmest suurest festarist loobumist). Aga ma lihtsalt tahaks minna. ja olla. Minu aeg on käes. Ma olen õnnelik & rahul sellega, mida ma siin teen, aga siin on liiga lihtne. Cuz' life begins at the end of your comfort zone. See on omamoodi hirmutav, aga vähemalt samapalju erutav ja innustav. Ikka on olnud mingid verstapostid, mille järgi ja nimel elatud ja mis toovad vabaduse. Praegused toovad küll kindluse, aga ma pole kindel, kas ka õnne ja rahulolu. Sest mida ma, eksinud hing, õigupoolest tahan? Oh merde, on see vast küsimus!

Wrap me up and breathe me

Mul on üks imehea raamatuke ka pooleli, aga ma ei taha selle pealkirja-autorit siia üles täheldada, ei ole vaja iga raamatupealkirja/-autori järgi siia minu järele nuhkima sattuda. 

Thursday, 12 April 2012

kevad-insta-rõõm

kuna mõnel lihtsurelikul ikka veel Instagrami pole (khm-khm), rõõmustan teda (teid) siin ka.











ja ega muud ei oskagi öelda kui et KEVAD (teeb röömsaks).

Friday, 6 April 2012

my life through instagram

aga selle kurja postituse peale üks pildipost ka. kuna ma viimased 2 päeva olen instagrami"ahvi"vaimustuses olnud, siis ilmselt lähiajal hakkabki pilte tilkuma ainult sinna, niiet.. panen mõne siia ka. aga enivei followida saab mind ka, @mycatiscool.











no tere talv!

peab südamelt ära kirjutama.

lugupeetavad bussifirmad, ma ei saa aru teie krdi käitumisest. teie ülesanne on inimesi ühest Eestimaa otsast teise vedada, mitte räiget kasumit taga ajada (tean-tean, et te seda niikuinii

ühes suures bussis on ca 40 kohta. kas oleks raske kummagi linna, Pärnu & Viljandi, kohta vähemalt 5 piletit eraldada? vaeseid Vilj-Krs sõitjaid kimbutab alatihti "sõidansaaremaabussigatartustpärnusse" kontingent ja Pärnu-Krs lihtsalt bussi maksimaalne täituvus. mida teil sellega, krt, kaotada oleks? palju lihtsam on ju juba Tartus bussist maha jääda (Saarde Tlna kaudu, mille vahet 70x rohkem busse käib) vöi Viljandisse-Pärnusse käib Trtst enivei rohkem busse. 

mu armas vanaema sattus möödunud nädalavahetusel üsna pentsikusse olukorda, kus ootasid õega Pärnus bussi, et tagasi koju Saaremaale sõita. a bussi ei tulnud. keegi ei andnud märku ka. helistasid bussifirmale (kellegi mobiiltelefonile vist, kl8 paiku keegi vist enam ei tööta) ja selgus, et buss on katki läinud ja asendusbuss saabub tunnikese pärast. ootasid ja külmetasid ja tunnikese pärast selgus, et ups, buss täis, ei saagi Pärnust läbi sõita. hea, et neil kuhugi minna oli. oleksin nad heameelega enda juurde Tartusse kupatand, a viimane Pärnu-Trt buss oli ka ammu läinud (kl7 paiku). 

minu viha konkreetse bussifirma, Sarbussi vastu kuude ja aastate lõikes, mis ma siin Tartus elan, üha enam ja enam kasvab. nii palju jama alustades sellega, et sry, me ei või Pauluses peatuda, sest jääme graafikust maha (mida te muide juba aastaid nagunii olete, ~10 minutiga) - kuidas Sebe võib? Kuidas Sebe buss alati 10mintsa varem Tartu Bussijaama jõuab?
ja minnes edasi sellega, kui ühel toredal hommikul Krs-st sõitma hakates või seda oodates väikebuss musta suitsu välja ajas ja ragises. selge. katki. uut bussi ootasime 20mintsa. greit. mul on enamasti hommikul krs-trt liinil kõik üsna minutipealt planeeritud ja lihtsalt ülifrustreeriv, kui selliseid asju kogu aeg juhtub.

oeh. milleks ma oma pead sellega vaevan. kui olude sunnil veel bussiga sõitma pean, valin alati Sebe, mis küll söidab tunnike kauem, a vähemalt on seal wifi. :P

Monday, 2 April 2012

msms

see lugu on mind juba viimased paar päeva kummitanud, a iilagi pole viitsinud üles otsida, meelest läinud, muu peale tulnud. nüüd kuulan. vabastav. justkui rabeleks mõne kummituse kummitavaist ahelaist vabaks.

öistest seiklustest rääkides on mu alumine naaber tõsiselt sõge, maailma suuim ajukääbik, keda eales kohanud olen. ei, ööl vastu esmaspäeva pidutsemine on selle kõige kõrval normaalne occasion, 20mintsa politseihärrade, nina vastu klaasi, ootamine samuti, pooletunnine mölisedasaamine ka, aga pärast politseihärrade külastust muusika taas põhja lüüa ja räustata, vot see on esmaklassiline ülbus! puudu jäi ainult 5 minutit, et ma härrad uuesti välja kutsunud oleks, eluga riskinud ja avalduse kirjutanud. aga natuke jääb julgusest puudu, mine tea, mis kapid.. aga kui ma ükskord siit ära kolin ja sa umbes samal ajal pidutsema juhtud, kallis alumine naaber, ma teen seda, ma luban!

vot siis, selline on elu. 4-tundi und ja letsgo jälle. mässan veebindusega, ausalt, pole kunagi eriline veebikunn olnud, a paistab, et nüüd olen hakanud. saan peaaegu kõigega ilusti hakkama.

aga teie, mu armsad sõbrad, kes te muudkui Maarjamaalt põgenete (ja teid on palju, krt võtaks!) ja ilusaid seiklusi taga ajate ja kaunite vaadetega pilte sotsmeediasse lükkate, et te ikka teaks, meil siin sajab lund.
kui mõni hetk tagasi tundus, et ma ikkagi ei tahaks siit kuhugi kaugele, siis nüüd, see ilm lihtsalt morjendab mind niiiiiiiiiiiiii väga.

aga sellegipoolest on mõnus.

Monday, 26 March 2012

teeme ära 2012

oh, well.. istun siin, kommikott nina all, ja eiran töötegemist. tegelikult peaks veel sisutekstid.. ah, ei vingu. :)))

tegelt ka pole vingumiseks mitte vähimatki põhjust, sest väljas on suur KEVAD ja tegelikult tegin ma täna ühe suure avastuse: ma saan teha TÄPSELT seda, mida ma praegusel ajahetkel kõige rohkem teha tahan, täpselt sellises tempos, nagu mulle endale meeldib (no peaaegu, tähtajad ronivad ka kukil, a samas on see mõnna stiimul).

pärastlõunaks oli bukkitud kokkusaamine kr kooli esindajaga, keda ma varem kohanud polnud. tere tali, eks =). enne kohtumist siis guugeldasin ja kõik, mis ma teada sain oli see, et ta on vist blond. kohalejõudes selgus, et enam polegi blond, a õnneks oli Kapriis äsjalõunalõppenult üsna rahulik ja äratundmisrõõm ei olnudki eriti kaugel.
a kohtumine oli produktiivne, tegime plaane, rääkisime koostööst pikemas perspektiivis, unistasime, korraldasime ja panime uue kokkusaamise paika.

pärast ametliku õhkkonna seljatamist tiirutasin linnas ja õhkasin kuiii kevad ikka on. otsin korraliku trench coati. kes teab, kust saab, siis vihjed on kommentaariumisse oodatud.
muidu käin terve kevade villase talvemantliga. või pesu väel. või alasti. peaasi, et kingad ilusad oleks. :)))))

praktiliselt kohe pärast kojujõudmist ootas ees meedia- ja reklaamikoosolek. nii et tuli aga uuesti kevadesse sukelduda. produktiivne. üllatavalt. taipasin, et olen noor ja roheline ja sellest ilmselt tuleneb ka entusiasm. kõike uuesti ja teistmoodi teha. a praktiliste kogemustega on nagu nendega on.

a nüüd tööle.

ps! leibeldus on das übercool, I knowz! tervitused Herzile :)))))) & teeme ära 2012!

Saturday, 17 March 2012

das Labyrinth

niiiiiiii hea on olla :))) tahtsin seda 140 tähemärgi sisse suruda, aga see oleks raiskamine.

pool päeva küpsetasin, pool vaaritasin mingit veidrat ollust, mille kaste näeb üüüüüberkahtlane välja ja pooltki mitte selline nagu pildil, aga maitse on suuuuuurepärane. no nii hull, et ma peaaegu oleks selle ära visanud, kui poleks hakanud kahtlema, et riis muidu kuiv on. ja see kaste... on vist parim asi, millega ma senises elus hakkama olen saanud. kana paneerimine osutus keerulisemaks kui ette kujutasin, sest ma ju niiii tahtsin teha kana taignas, sest seda on ju niiiii äge teha.

õhtul tulid preilid M ja H külla lauamänguõhtule, mis spontaanselt kujunes mõnusaks söömaorgiaks. kuna ma ise ikka veel väga hästi süüa ei saa (ja aega ka nappis), panin kana külma, mille hiljem väga edukalt snäniks ümberorgunnisin.
üks õhtu geniaalsemaid ideid oli kindlasti banaanide ahjupanek ja vaniljejäätisega serveerimine tänu sellele jaburdusele. ja eilne kirju koer oli ka juba parasjagu külmikus seisnud ja tahenenud. yummy-yummy.

ühesõnaga - pärast pikka opijärgset vindumist on jälle hooooooog sees. ja just eriti hea on praktilisi asju teha, nt koristada-küpsetada. mönna mönna mönna.


ja mu lauamängukogust on puudu... Alias.

Thursday, 15 March 2012

cru-u-u-uel

otsin võimalusi ja hetki, kuidas elu vähegi kergem tunduks, näiteks õhtune hammastepesu on täielik õndsus - üks hetk enne uinumist, mil suus pole eriti rõvekarvane.
öösel aga hiilivad kõik muud hirmud välja - ega ometi liigne neelamine veritsemist esile kutsu, miks mul kurgus niimoodi kisub jne.

varsti on see möödas. varsti võin jälle hõisata.