Wednesday, 14 September 2011

no et ikka oleks!

kui mõni arst mulle enne diagnoosiks 'angiin' määranud on, ei tea ta ilmselgelt mitte midagi.
ja Tartu (julgen samas väita et mitte ainult trt) tervishoiusüsteem on pekkis.

ärkasin eile varahommikul sigavalusa kurguga. mõtlesin, et o`right, üksöö oli ka, unega läks mööda; tunnike hiljem ärgates siiski fakti konstateerides, et ega ikka ei lähe küll. maast lahti saades esimesi valulisi liigutusi tehes justkui arvasin, et äkki on sama liigesevalu mis möödunud ööl.
hispaania keeles värisedes siiski tuvastades, et tegemist võib olla külmetushaigusega.
koju maabudes, diivanisse vajudes, 37,4 palavikus ägisedes ja peavalu kurtes taipasin, et säärane teguviis (lebosseviskamine) oli ilmselt üks valemate killast otsus. mis seal's ikka: paar tundi und, max pool haad ärkvelolekut, et palavik 37,76 peale tõusta saaks. paratsetamooli polnud, kurgurohtu ka mitte.

hilisõhtuks tõusis palavik 38 piirimaile ning algas viimase dekaadi piinarikkaim öö: värinad, palavus, räme valu paremas kõrvas, kurgus ja põskkoopas. terve öö plaanisin veeklaasi tõsta ja kööki soolvee järele tormata. hakkama sain sellega alles päeval 2 paiku, mis ajaks palavik juba õige mõnusad tuurid üles võtnud oli - 38,6 (kõrgemaks vist pole roninud).

ehk et mingikell hakkasin tervise üle lausa muret tundma, et vist pole päris tavaline külmetus. perearst kupatas kohe EMOsse, et säärane mädaeritus (ahjaa, täna hommikust saati olen mäda/verd süljanud) võib hingamisteed kinni mäda-paistetada. hästi, aga kuidas ma säärase palavikuga EMOsse saan? kiirabi kojukutsumine näis leim, et noh, keegi kusagil sureb ja mina siin oma.. teadmata asjaga.

õnneks oli Alisa lahkesti nõus mind eelpool nimetet asutusse vedama. kust sain vastuseks, et "ärge uskuge oma perearsti, meil siin pole vajalikke aparaate, et teid uurida. minge Kuperjanovisse." ok, fain. tagantjärgi üsna tobe suhtumine, kõrgepalavikulise võib-olla et peagi kokkukukkuva sandi ühest linnaotsast teise saatmine. aga kohale me peaaegu et jalgsi jõudsime, et

järjekordsete üllatuste osaliseks saada. selleasemel, et kiiresti-kiiresti mind EMO uksetaha saata, ta rahumeeli pärib mu elukohta ja telefoninumbrit. et siis mind umbes pooleks tunniks ootama saata järtsi.
et u 5 sekiks arsti vaatevälja ilmuda ja poolvihase "mh, miks perearst sellise asjaga ei tegele?" osaliseks saada.  diagnoosiks piisas põgusast pealevaatamisest: korralik äge angiin.

tagantjärgi näib üsna tobe, et nii paanikasse sattusin. aga  tjah. nüüd siis tean, millest kiiremas korras vabaneda.

palav on. palavik on end 37,71-le taandanud. hrrrrrrrrrrrrrrr

No comments: