Wednesday, 17 August 2011

kaheksateist ja august



sõnad voolasid siia, et need kahe klikiga jälle surnuks lüüa. mässasin hoopis template'iga pool aega, püsimatu hing, oo. aga alati on olnud tunne, et blogindus peab kuidagi riil laiffiga kooskõlastet olema (väga vabandan ette-taha, kui seda halb lugeda on, ehk mötlen midagi välja, a praegu.. no lihtsalt on).

majakad. kajakad. meri. tuleb tunnistada, et saarelapsena ikka hirmus hea on ärgata, kui aknast paistab meri. ehkki mul siit endal ei paista. mis on huvitav. aga selle suvega olen külge saanud arvestatava merearmastuse (või -fanatismi?), mille pärast ma kindlasti Tartus surema hakkan (taustaks laivstriimin Käsmu merekohinat ehk et kui lugemisele saundträkki otsite. üsna tihti viimasel ajal, kui kirjutasin, mängis taustaks Röyksopi "Triumphant", a praegu on see asjakohasem). a miks just Käsmu? sest..

..Käsmu on Käsmu. ma ei saanud varem aru eriti, sest polnd käind. a nüüd käisin. nägin. tundsin. tegin. ehk lugu tegelikult sellest, kuidas mitte maksta kultuurielamuste eest, ma mötlesin, kui end Viru Folgi vabatahtlikuna üles andsin. öige mitu kuud närisin küüsi ja tšekkin line-upi, ilastasin ja ootasin.

toibutakse vaikselt. ja mötted hakkavad saabuma nendingadumini "töepoolest, asja eest sai mindud, teise asjaga tagasi tuldud". kogemused, mida milleks kasutatakse, hakkan liikluskorraldajaks või? minust head turvanaist igatahes ei saaks, sest a) keegi mind nagunii ei karda; b) ühe koha peal seismine (loomkatsetega kindlaks tehtud) mo salarelv siiski pole. ja ühe päeva kohta natuke palju sihitult sihilikku viha ka enam saada ei tahaks oma pihta (töepoolest pihta: no ikka nii, et ühest kõrvast sisse ja teisest (küll natuke hiljem) välja. füüsiline väsimus küll korra nörgestas seda kindlat ja visa trajektoori, avades südame, ent olen ikkagi paras tõbras. endiselt).

ja töepoolest - kultuurielamus, ka, missugune. mu hailaidid jäävad vast Zetode, Orelipoisi, Paabel ft Märt Avandi ja Ukerdajate maile, a Tjörkis ma pettusin, vabandust väga, kas kedagi karakterimat karakterit polnd võtta? Tuuli Taul ei ole mulle kunagi väga sümpatiseerinud, meeldivad natuuriga (nais)lauljad. ma saan aru, et polnd eesmärk Björki ligilähedasemaltki jäljendada, vaid oma versioon universumiavarustesse paisata, a sorri, ma ei suutnud ses neiust ka seekord leida seda, mida ma muusikast otsin. sorri. sorri. ma ei vaevu end isegi välja vabandama, vöimalik et, tema tulihingeliste fännide ees, kes tema nime guugeldades siia jöuda vöiks.

nüüd lasti kolmeks päevaks Saareriiki puhkama. reedel edasi pealinna, modellijaur ja see üritus, kus kogu Maarjamaa jälle kokku saab. ja sealt juba Taaralinna. ja varsti on kool.

aga ka muidu püstitan telefonigarääkimise ja sõnumineerimise rekordeid. üsna normaalne kolme-neljakümnete minutite kaupa lobiseda. vaikselt juba hakkan uskuma, et kõik on minuga ja mina pole kaugel isolatsioonis (isegi lõhn on nüüd olemas..korraks). ei pillu sõnu, a sõbrad head on tõesti head.

mõtted ja tulevik näivad üsna helged. meel on röömus. õnn on õuel.

///


samad tüübid kolm aastat varem:


No comments: