Thursday, 21 July 2011

i can only imagine*

kui tahaks peatuda ja hetkeks mõtted kokku koguda ja blogiavarustesse paisata. aga neid on palju, palju, lendavad peas ringi nagu väikesed sääsed. sest ringisibavad sipelgad poleks tõenäoliselt nii kiired. ja ka veenvad.

rahulolu närib. see punkt, kus kohati on isegi vastikult hea olla. mis mind hirmutab.. üleminekuperiood on lõppemas ja tuleb hakata uute olukordadega harjuma. ma ei kahtle selles, kas mul see õnnestub või mitte. vaid pigem seda, et liigne harjumuspärasus muudab mind laisaks. mugavaks. rumalaks. edasipüüdmatuks. miski peab alati torkima. aga ei kui ei torgi,
 tulevik ei hirmuta. ainult vähene paranoia ei taha mind jätta.

inimene, kes mind, ilma liialdamata, mu üürikeses elus kõige rohkem mõjutanud on, kõlab absoluutselt liigsürreaalse ja ilmvõimatuna ja maailma suurima klišeena, aga ilma kelleta ma ei tea, kas mu silmad oleksid kunagi üldse avanenud või kas ma oleks siin TÜs praegu või siin Tartuidüllis.. a see, kuhu ma selle mõttega jõuda tahtsin. leidsin ta nime täna Saisist maailma köige ägedama eriala nimekirjast. ja ei suuda seda siiani uskuda.
vajan üht vestlust ja arusaama, et ikka liigun õigel kursil.

///

tõpralikkus hakkab välja lööma miskipärast. hakkan ma elu lõpuks uskuma ja reaalsus külla tagasi tulema või oli see sest sulnist melanhooliasse, mille loor mu enda alla hoomas. lutsus suutsin sajandi meeldivaimale teenindajale siiralt naeratada, a comarketi allapoole igasugust viisakusenulli teendindus ajas natuke närvi küll.
ja nüüd olen tige, et mul linnaretke ajal ühtki pastakat kaasa. sest nüüd on kõik mõtted läinud.

aga suva. varsti mõtlen edasi.

ja üleüldse - kentsakas vaatepilt, kui akna all pesunööri ääres askeldava proua üll olev rätik maha kukub (härrased, võite vaatepilti ette kujutada & arvata, kas tal oli seal all midagi). ei teagi, kas nutta või naerda. panustan igaks juhuks mõlemale. 

saundträkk. sõnu ignoreerides üsna.

No comments: