Friday, 17 June 2011

rööm

häid asju peab saladuses hoidma, sest - jah, ikkagi, iialgi ei tea, millal otsa saavad.

veider, et alati tulevad üllatused alati sealt, kus neid kõige vähem..., saan juba poole lause peal aru, kui geniaalne lause sellest morfeerumas oli. vana hea "ära eelarva" hitib jälle täpselt seal, kus seda kõige vähem (olgu, liialdan) oodata oleks osanud.

see, et mulle meeldib mõelda ja mõttes olukordi läbi mängida ning seejärel unustada JA kui ma ühel hetkel jälle konstateerin, et nonii, on jälle SEE hetk... seda pole juba ammu juhtunud, eredam mälestus on 10.klassist ühe klassivennaga, kes end tänase päevani on pildil hoida suutnud.
aga nüüd on peaaegu jälle. mõni asi on puudu ja segane, aga asja kohta päringud kinnitavad, et.. uskuma ei pea, lootma ka mitte, võib lihtsalt kulgeda rahus ja eks aeg annab arutust.
lihtsalt elagu superrändomlused. et neid oleks elus.. ei, rohkem mitte,

selle juurest jõuan mõtteni, et mis kuradi pärast inimesed komplimenteerides ütlevad, et "oeh, sinusuguseid võiks rohkem olla!" ühest minust ei piisa? ja kloonida ma ka ennast ei tahaks lasta. vist. ei tegelt ei.
piisab sellest, et nägin üksöö unes, et käisin doonoriks ja neil õnnestus mult verd kätte saada isegi (eeldus: veel leitud - täidetud!). ja ma olin nii õnnelik, et ma isegi ei märganud, kuidas mult kaks korda lubatud kogus verd võeti. olin nii õnnelik, et kepslesin pärast vastavaid protseduure omal jalal ringi, nutisin õnnest, tänasin kõiki ette ja taha.

(sest päriselt ma verd anda ei saa "sul on liiga väiksed kitsad veenid" põhjusel. vähemalt mõni aeg tagasi, kas poolteist aastat tagasi või midagi sinna lähedale. ja see on kurb. et noh, ma paaniliselt kardan veenivereandmist ja ma nii hirmsasti tahaks enesele tõestada, et ma tegelt saaks hakkama ja tegelt ka võtke mult verd vähemaks, et sääsed mind ei sööks nii palju. null reesus positiivne veri pole lihtne olla. kui see ikka on nii*. a kui on, siis mu verd nagunii praegu väga ei vajata, jõuan veeni kasvatada küll).

aga arvamist on palju, tundmist on palju, mõtlemist on palju. tänuvõlga on ka, ainult et ma nüüd pole kindel, kelle ees. võib-olla ühe vana hea sõbra, võib-olla iseenda, võib-olla mõne teise sõbertuttava, a võimalik et ka mõne kõrgema jõu, sest noh, iialgi ei või ju teada.
aga ma lihtsalt arvan, et miski pole enam kaugel.

ja enese üle on mul ka hea meel, see inimene, kes minust vist üsna üleöö saama hakkas, meeldib mulle palju rohkem,
aga eks elu õpetab.
a kino peab ikkagi saama edasi ka!

nüüd aga palun üks õlamassaaž, sest kontoritöö väsitab ja ahjaa, ma nüüd käin tööl ja kolm korda võite arvata, kus ja mis ma teen.

* ma ei saa oma veregrupis kuigi kindel olla, sest haigla tervisekaardis on küll kirjas null reesus positiivne, aga tookord doonorikatsel öeldi jumala kindlalt, et A (reesust ei määratud näpuotsakaga (jaa, kallid nilbikud, jaa)). mine sa võta kinni, kumba siis usadaldada, kuigi
tõenäoliselt ega tervisekaart valeta, kui just pole toimunud ootamatut pööret, aga ma pigem kaldun arvama, et ei ole, sest sääsed armasvat nullreesusplussi kõige enam ja mina vana kõigi sääskede (ja muude putukate) lemmik!

ps! read more nupp ei ole kuigi tulemuslik ega riviili midagi uut. lihtsalt hoiatasin, et pärast pretensioone poleks, heh

No comments: